See on jah tüüpiline oksjonipsühholoogia - vaadatakse alghinda, näiteks 1000€, minnakse kohale, mõttes on juba sõidukile koht garaažis välja mõõdetud ja üleüldiselt see fakt juba enam vähem parajaks mõeldud, et asi on juba kodus. Aga siis ups, kõrval on mingi teine m***, kes pakub näiteks 300€ rohkem. Noh, asi see viissada juurde maksta, ikka on hea hind, pakun... ja siis m*** paneb tonna rohkem.
Sealt punktist edasi on asi juba isiklik, kuidas ta julgeb MINU autot endale tirida, sai ju kaugelt kohale tuldud selle pärast! Tõbras selline! Pakkumised hakkavad lendama ja hind on hetkega kosmoses. Hiljem seda kümme tonni maksma läinud kolme veereva rattaga ronti käru peale vintsides saabub pohmakas, et oli seda risu nüüd üleüldse niiväga vaja, ja veel selle hinnaga...
Kui oled oksjonikorraldaja, siis muidugi selline asi viib näo naerule
Aga ostja poolelt ainuke töötav taktika on määrata "automaatpakkuja piir" ning sellest mitte mingil juhul üle minna, kui ei ole enda iseloomus kindel, siis võta asjasse mittepuutuv sõber kaasa pakkuma ja ise ära üldse mine sinna ruumi sissegi. Samamoodi netis, vajutad pakkumise enda max hinnaga ära ja rohkem ei vaata seda oksjonit, küll pärast lõppu on näha, kas tuli koju või mitte. Ja ära Jumala eest tee enne oksjoni lõppu mingeid plaane selle eseme suhtes, kokkuleppeid transpordi osas vms, see on umbes sama loll mõte nagu enne kasiinosse minekut plaani teha, mida sa võidetud rahaga tegema hakkad. Kui võidad, siis on sul selleks kogu maailma aeg, kui ei võida, siis läheb elu samamoodi edasi.
Kui neid kuule sinna muidugi rohkem laduda et tühja vahet ei tekiks võiks asjal jumet olla, tänud mõtte eest! Lihtsalt tekkis küsimus kuidas nad tehases koostatud on.
