Kommuuni poolt on pinge peal. Alustasin saepingile väljahüütud abivahendi tegemist ehk teemaks nn "rulltee". Siiski tuleks arvestada, et see on kõigest väike teisaldatav pink, mitte metallitöökoja põhitöövahend. Rullteed kui sellist sellele otseselt vaja ei ole. Töötasapinna kõrgus jääb kõigest 65cm juurde. Ning kodukasutuses läheb harva vaja lõigata 6m materjali kaheks 3m jupiks. Aga siiski peab kõigeks valmis olema. Tükk aega mõtlesin, et missugune lahendus oleks sellise mõõduga pingile ja minule endale kõige mõistlikum. Mõte ikkagi materjali saagimise ajal raskemale profiilile tuge anda ning seda kergema vaevaga saele ette sööta. Tulenevalt madalast töötasapinna kõrgusest ning mõõtudest jääb klassikaline täiskpikkuses rulltee ära. Selleks ei ole lihtsalt ruumi, vajadust ja aega. Jäävad iseseisvad lahendused nö statiivide näol. Neid oleks kaks disaini ehk siis ühel kohal seisev ning rulliga pealt või ratastel ning ülevalt ilma rullita. Otsustasin valida teise variandi. Seda sellepärast, et neid oleks vaja potentsiaalselt vähem kui rulliga variante - mööda põrandat liikuv liigub koos materjaliga ning toetuspind ei kao materjali pikkuse vähenemisega, vaid jääb kindlalt paigale. Ehk sisuliselt saaks kodukasutuses kolme statiivi asemel kahega hakkama - üks statiiv toetab ühelt poolt ja teine vajadusel teiselt poolt pinki.
Sissejuhatuseks enne tööd proovilõikusest foto. Kõigepealt lõige 90-kraadi, seejärel lõige 45-kraadi. Ei saa öelda, et ei lõika. Materjal 40x40x4 ning läheb läbi nagu võist. Kuna mul tootmist pole ning kiire peale ei sunni, siis raami allaliikumiskiiruse olen hoidnud võimalikult minimaalse. Säästab tera.
Sisuliselt on plaan teha 40x40cm alusraam, sinna peale püstised postid ja vahele reguleeritava kõrgusega tugi. Alustasin saagimise õppeperioodi püstiste postide väljasaagimisega. Materjal nagu öeldud 40x40x4 nelikanttoru.
Kõik lõikamised teen koos emulsiooniga. Emuslioonipump on fikseeritud tootlikusega ning mahu drosseldamine toimub surveliinile paigaldatud väikese kuulklapiga. Emulsiooni annan peale täpsel nii palju, kui sae tera seda edasi suudab kanda ning täpselt nii vähe, et üleliigne mööda töökoda laiali ei pritsiks.
Emulsiooni pingiga kaasas ei olnud. Siiski leidus seda minu oma varudes. Ca 15 aastat tagasi muretsesin kaks 5l kanistrit koos spetsiaalse desoainega treipingi tarvis, aga sinna pole see kunagi jõudnud. On kogu selle aja mitteavatuna riiulis seisnud. Pärast veega lahjendamist sai sellest kollakaspruun vedelik ning lõhn ka täitsa talutav. Seega usun, et on täiesti kasutuskõlblik ning bakter pole sisse elama kolinud. Kontsentratsiooni mõõtsin ca 8% peale.
Kui lihtsamad 90-kraadised lõiked edukalt tehtud, julgesin juba rohkem materjali kruustangide vahele panna. Ehk siis alustasin alusraami jaoks tükkide saagimisega.
Kuivõrd statiive tuleb kaks, siis 40x40 alusraami jaoks lõikasin kokku kaheksa tükki 45-kraadiste nurkadega mõlemas otsas. Lähevad kokku sarnaselt pildiraamile.
Minu praeguse keevituspinna kõige suurem puudus on lisaks madalale tööasendile ka see, et mul pole võtta ühtegi ideaalilähedaselt sirget pinda. Seega on väga raske kokku keevitada raami, mis ei jääks kõver. Enam-vähem korralikult sirgete raamide kokkukeevitamiseks olen seni kasutanud fotol olevat võtet. Ehk siis kaks kokkukeevitatavat detaili pitskruvidega ühe ja sama jäiga metallitüki külge kinni. Hea on seda teha näiteks tükil madalamal IPE talal või veelgi parem, HEA talal. Neil on kenasti laiad, siledad ja tasapinnas pinnad ning hea võimalus pitskruvisid paigaldada. Ehk sisuliselt on võimalik kaks profiili omavahel sirgelt kokku keevitada ilma siledat põrandapinda või keevituslauda omamata. Kuna antud juhul on tegemist statiiviga, siis selle alus "propelleris" kindlasti ei tohiks olla. Kuna minu majapidamises on hetkel taladega nagu on, siis kasutasin olemasolevat materjali. Kui nüüd fotol olev tükk kokku punktida ja seejärel teine samasugusel meetodil külge pookida, siis tulemus peaks jääma igati rahuldav.
Ja jäi ka. Koduste vahenditega mõõtes on nurgad ilusti täisnurgad ning kogu raam kenasti tasapinnas. Siledale alusele asetades ei kõigu ühelegi nurgale vajutades.
Ühe soojaga märkisin ära ning tegin valmis kohad ratastele.
Rattad on taas nö pügihunnikust või siis teise mehe äraviskamisele minevast kolast. Ratta läbimõõt 40mm ning miskise pisut pehmema kummilaadse kattega. Seal veel ka tootekleepsud peal. Raske aru saada, aga juttu tundus olevast 50kg kandevõimest. Kui see tõele vastab, siis minu jaoks on see enam kui piisav. Selliseid rattaid oli mul varuks täpselt 8tk. Tuleb tõdeda, et sellise pingiga töö tegemine on ikka igati nauditav. Kiire, tomu- ja sädemevaba ning võrdlemisi müravaba.
Iga ratta puhul kõigepealt markeriga augu märk ja seejärel torniga punkt keskele.
Seejärel puurimine ja keermestamine - kokku 32 korda