[mopple]

Kuna keevituse teema on mulle väga südamelähedane, siis lisan kaks mõtet enda poolt.

Esmalt, antud aparaadi spetsifikatsiooni madalaim väljundvool on 50A, mis teeb peenema plekitöö ja autopleki keevitamise keeruliseks. Rusikareegel tavaterase puhul on, et 1 mm materjali paksuse jaoks jaoks arvestada  voolutugevusega 40A. Seega, kui peamine kasutus just autode keretööd, siis samalt tootjalt tasuks võtta 1-faasilised 200/215 mudelid.

Teiseks, 18/20% CO2 sisaldusega segugaas on parim variant lühiskaarega keevitamisel voolutugevustel vahemikus 20-160A, näide. Sellisel juhul on seades keevituskaare hääl sarnane peekoni praadimise häälega.
8% CO2 sisaldusega gaas on eelistatud keevitamiseks voolutugevustel alates ca 220A, keevitustehnikas nimetatakse seda pihustuskaare piirkonnaks. Sellisel juhul on keevituskaare hääl ühtlane madal sisin näide, küll 18% segugaasiga.

[olli]

antud aparaadi spetsifikatsiooni madalaim väljundvool on 50A, mis teeb peenema plekitöö ja autopleki keevitamise keeruliseks. Rusikareegel tavaterase puhul on, et 1 mm materjali paksuse jaoks jaoks arvestada  voolutugevusega 40A. Seega, kui peamine kasutus just autode keretööd, siis samalt tootjalt tasuks võtta 1-faasilised 200/215 mudelid.

Ma kindlasti ei pea ennast antud valdkonnas eksperdiks, aga mu arusaama järgi MIG keevituse puhul toimub voolutugevuse reguleerimine läbi kasutatava pinge. Reaalne voolutugevus tuleneb juba vastavalt oomi seadusele. Ehk kui pinge viia piisavalt madalale, siis voolutugevus langeb nagunii, olenemata transformaatori/inverteri võljundvõimekusest. Kindlasti moodsad ja targad aparaadid teevad veel sadat imet et tagada hea lõpptulemus, aga suures plaanis võiks loogika sama olla.

[isandpauk]

Vabandan juba ette teema kaaperdamise eest aga luban postitused mujale liigutada, kui lappama läheb.

Ksf Mopple oskab kindlasti arusaadavas eesti keeles ära seletada, mis on kemppi Kempomat 4200 trafo-traktoril kahe massiotsa erinevus koos näitega elust enesest?
Tavaseades on mul üks juhe töölaua küljes ja teine pitskruviga auto küljes, suvalises järjekorras. Mingit vahet ei tunneta või lihtsalt ei oska tunnetada.
   

[mopple]

Vabandan juba ette teema kaaperdamise eest aga luban postitused mujale liigutada, kui lappama läheb.

Ksf Mopple oskab kindlasti arusaadavas eesti keeles ära seletada, mis on kemppi Kempomat 4200 trafo-traktoril kahe massiotsa erinevus koos näitega elust enesest?
Tavaseades on mul üks juhe töölaua küljes ja teine pitskruviga auto küljes, suvalises järjekorras. Mingit vahet ei tunneta või lihtsalt ei oska tunnetada.

Keegi moderaator võiks vast mõned postitused siit keevituse teemasse liigutada. Aga need kaks eraldi "maanduse" pistikut on induktiivsuse valikuks. Vasak on madalam aste ning parem kõrgem. Kõrgem induktiivsuse väärtus annab "pehmema" keevituskaare, seega teooriat järgides võiks autoplekki lappides kasutada astet II. Allpool foto A. Laansoo "KEEEVITAMiNE MIG/MAG keevitus" vastavast peatükist.
  
   

[Lauri_L]

Ksf mopple teeb tänuväärseid postitusi. Ma ise väga sooviks, et need postitused siia teemasse jääksid. Vajadusel kopeerida lisaks teise kohta, mitte lõigata. Nii jõuab ehk enam inimesi selliste väärt nõuanneteni. 

Küsin ise ka, et kas seda A.Laansoo raamatut täna veel kuskil saada võiks olla? Suuremate raamatupoodide lettidel välja müüdid. Sain nii aru, et on ka uuem trükk, kuhu lisatud nõuandeid ja õpetusi uuemate tehnoloogiate kohta. 

Ja loomulikult võib pakkuda ka mõnda teist võhikutele ette nähtud alternatiivi. 

Kas selline trükk oleks spetsialisti poolt soovitatud: https://spetselektroodi.ee/toode/keevitu...kampaania/

[traavers1]

Laansoo Keevitustööd on DIGARist vabalt allalaetav PDF failina http://www.digar.ee/id/nlib-digar:220961 ja Froniuse raamatu link MIG/MAG keevitusele on https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...MAG_ET.pdf , Froniuse TIG ja Elektroodkeevitus MMA on samuti vabalt saadavad

TIG https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...ing_ET.pdf

MMA https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...ing_ET.pdf

[Lauri_L]

Laansoo Keevitustööd on DIGARist vabalt allalaetav PDF failina http://www.digar.ee/id/nlib-digar:220961 ja Froniuse raamatu link MIG/MAG keevitusele on https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...MAG_ET.pdf , Froniuse TIG ja Elektroodkeevitus MMA on samuti vabalt saadavad
TIG https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...ing_ET.pdf
MMA https://www.fronius.com/~/downloads/Perf...ing_ET.pdf

Suurimad tänud! 

Prindin vajaliku välja ning lähevad töökotta õppematerjalideks.

[huvi5]

Mis selle poola saidi aadress võiks olla, kust sa tellisid aparaadi?

[Lauri_L]

Mis selle poola saidi aadress võiks olla, kust sa tellisid aparaadi?

https://www.kubiczduo.pl/

[Lauri_L]

Jätkan teemat ühe vana lauaga, mis käesoleva aasta sügisel üsna kogemata minu kätte sattus. Mitte et mul seda vaja oleks olnud. Suure tõenäosusega oleks see aga vastasel juhul metallihundi hammaste vahele läinud. Nüüd on muust tööst pisut rahulikum aeg ning saab toimetama hakata.

   
Laual väike lugu ka - ei midagi erilist, aga siiski. Kõik algas sellest, et Kuldses Börsis oli üleval kuulutus metallkapi müügi kohta, mis mulle väga meeldis ja mis oleks vajalikuks osutunud. Kahjuks aga helistasin natuke liiga hilja ning see oli juba teisele huvilisele ära lubatud. Samas tekkis müüjaga meeldiv vestlus ning selgus, et tegemist naaberküla vanema härrasmehega, kes oma maja maha müünud ja nüüd seda tühjendab enne, kui abikaasaga linna korterisse kolib. Mees pakkus, et astuksin läbi, kuna tal veel ühte-teist kodukootud töökojast alles ning tal on vaja kõigest olemasolevast lahti saada. Muidugi läksin kohale uudistama. Paraku oli kogu pakutav nõuka ajast ning asist tööriista seal polnud. Mees oli varasemalt olnud miskise auto remonditöökoja juhataja ning seetõttu oli tal kogunenud üht-teist. Olid sisuliselt uus väike nõukaaegne kompressor, hulgaliselt autode värimisseadmeid, natuke metalli, gaasikeevitustarvikuid jne - kõik nõukaaegsed. Aga mitte midagi erilist, millega oleks täna midagi peale hakata. Küll aga vedasin lisaks käesolevale lauale sealt ära ühe vana uueväärse väikese kolmefaasilise mootoriga käia koos tagavara kividega ning pisut nelikanttoru. 

   
Lauda ma tegelikult kohe üldse kaasa ei tahtnud võtta. Esiteks sellepärast, et selle eest küsiti raha ning teiseks sellepärast, missugune see välja nägi. Kogu mehe kraam asus pooleli olevas kuuris, millest pidi ühel päeval saun saama. Laud oli kummuli, otsapidi liivahunnikus, sahtlid puudu ning all kolm ebamäärast jalga. Pärast väikest moosimist vaatasin lauda lähemalt ja mõtlesin, et selline metallsõrestik (sest küljed puudu ja sahtlid puudu) oleks mingil määral materjalina kasutatav. Laua mõõdud mind samuti ei ahvatlenud - plaat 150x50cm. Siis hakkas mees aga rääkima, et tal peaks pööningul ka komplekt sahtleid olemas olema. Need olid tõepoolest olemas ning see lisas asjale jumet. Vana pajatas, et tegemist täiesti kasutamata asjaga (mida võib uskuda). Oli lasknud oma töökoja keevitajal nullist ehitada oma tarbeks Õismäe korteri juurde kuulunud keldrisse 90ndate alguses. Keevitaja olevat käinud kohapeal tegemas. Kolm jalga all sellepärast, et kaks külge (tagumine ning vasak) olid otsapidi toetunud keldris olevale maja vundamendi äärele. Laud oli seisnud kasutuna, kuni mees 2000 alguses linnast välja kolis ja sinna maja ehitas. Maja sai valmis, kuid kõrvalhoone täielikult mitte. Seetõttu seisis ka laud kuni tänaseni söötis ning ootas oma aega. Õnneks kuivas ja katusega ruumis. Mulle see väike jutuke meeldis ja otsustasin ikkagi ära võtta. Kui laud ise sobivaks ei osutu, siis seda kogust sahtleid (mis olid korralikud ja tugevad) saaks juba kus iganes kasutada.

   
Nüüd minevikust tänapäeva. Esimese asjana lõikasin kõik selle laua kolm jalga (tugi oleks parem väljend). Mõõtsin kogu asja üle ning tulemus on selline enam-vähem. Silmale aimamatult on kõik küljed ning detailid omas mõõdus, kuid jäävad ca 10mm vea juurde. Sahtlid väga hästi ei liigu, kuid see on kergelt parandatav.

   
Meeldis see, et laua plaat oli kena ning vigastusteta, valdavalt sirge. Näha on, et peal tööd tehtud ei ole, värv kahjustamata, auke puuritud pole. Kolme külge on nurkrauast korralik äär tehtud. Plaadi ja nukrade materjal on 3mm ning kesmises osas on aluseks >3cm paksusega plangud. Aga jah, puuduvad jalad, puuduvad kaks sisemist ja kaks välimist külge ning puudub korralik raam, kuhu see laud võiks peale toetuda. Kui nüüd samal tehnoloogial jalad alla tagasi panna, siis peaks neid olema kokku 8tk, et laud igast oma nurgast vähegi kannaks. Vastasel juhul jääks keskmine osa koormuse all pisut läbi painduma. Värvitud on kahes kihis - esiteks nõukaaegse pruuni krundiga ning peale kantud hall värv. Tänu sellele on roostet võrdlemisi vähe. Aga on ja ikka neis kõige ebamugavamates kohtades - sisenurgad, sisepinnad, keevisõmblused.

   
   
Alustasin lauale alusraami ehitamisega, et panna kogu krempel tulevikus korralikult neljale jalale kandma. Raami materjaliks kasutasin 60x30x3 nelikanttoru. Oli võtta ka 40x40x4, kuid kõrguse tõttu oleks jäänud silma kriipima. 

   
Sai hea küll. Võib öelda, et pärast enam kui 20(25) aastat on laud taas oma jalgadel. Küll ajutistel, aga ikka. Nii vaadates ei olegi enam kõige hullem. Laua teen igal juhul lõpuni ja siis vaatab, mis tast edasi saab. 

   
Alusraamile keevitasin sisse veel kaks tuge, kuhu saab siseseinad kandma panna.

   
Siin on parem külg. Ma ei tea, miks algne laua ehitaja on teinud nii, et nii sisemised kui välimised küljed lahtiseks on jätnud. Ei ole ilus vaadata ning satub igasugust prahti, tolmu ning töö jääke konstruktsiooni vahele ning sahtlitesse. Kõik neli külge omavad äärtes nurkraudasid, pealt on piiratud töötasapinnaga ning all pole midagi. Väga hea disain seina paigaldamiseks - selle eest valmistajale plusspunktid. 

   
Külje lõikasin 2mm plekist. Et seda aga sinna vahele panna, pidi otsa üles tõstma. Muideks, et ole kerge laud - metalli on selles üksjagu. 

   
Aga paika ta läks. Metall-lehe ülanurkasid pidin lõikama, et need sobituksid sisepindadel olevate kõrgemate keevisõmblustega. Muus osas oleks justkui pooleli jäänud projekti lõpetamine. 

   
   
Teraslehte sinna muidugi lahtiselt jätta ei saanud. Pigistasin pitskruviga vastu nurkraua sisepinda ning punktisin seestpoolt kinni. Nii jäi pind tugev, ei logise ega liigu. Ja vahed muude konstruktsioonidega on enam-vähem ühesugused ning ei muutu.

   
Ja kolm külge veel katta...

   
Ei saanud päris nagu konveieril lõigata. Kõik plekid tuli teha erinevate mõõtudega, et laua kergelt vildaka olemusega sobiksid. 

   
   
Natuke tõstmist, laua keerutamist ning keevitamist...

   
   
   
Päeva lõpuks kõik küljed paigas. Laua kuju hakkab looma ning tusk kergekäeliselt soetatud romu pärast hakkab asenduma teatava hasardiga.

[meli666]

Ma olen ka neid vene aja laudasid elustanud mõned garaazi alla. Sahtlid võiks ka siinide peal olla, siis saaks i-le täpi. Aga pole väga uurinud ka, mis tegumoega siine saaks kõige paremini kasutada ja palju tööd sellega on.
Igasugu määrdeainetega on sahtleid määritud ka, aga no pole üldse see, mis siinidel asi.
Kunagi õnnestus saada miski vanem soomes tehtud töökoja laud, 8 sahtliga. Sellel juba sahtlid siinidel ja väga mugav. Ainult uute selliste hindasid vaadates kaob huvi sellesamuse hinna pärast kohe ära.

[Lauri_L]

Täitsa nõus. Need siinid, mis töölaua raskete metallsahtlite (ja mõtlen ikka nõukaaegse tugeva töölaua sahtleid) ning selle kohati paarikümnekilose sisu all pikaaegselt vastu peavad, maksavad. Alla 15€ pole eriti lootustki mingit heavy-duty siinikomplekti saada. Seega kodukasutuses taandub asi pigem raha taha. Töökohal, kus sahtlid käivad nagu uksed Kopli trammil, on investeering kaasajastamisse kindlasti põhjendatud. Siinidega on ka nii, et neid on parajalt tüütu paigaldada metallist varasemalt valmistatud konstruktsioonidele. Konkreetse laua peaks selleks aga täiesti ümber ehitama, sest sahtliboksis siinile sobiv külgmine kandev ruum puudub. Puitkonstruktsioonide puhul on üldjuhul lihtsam. Selliste vanade laudade siinideta sahtlid paneb enamasti raskesti käima kokkupuutuvate pindade ebatasasus, sahtlit ümbritseva ruumi ebamäärased ja muutuvad mõõdud, vahele kogunenud mustus ning eelneva tulemusel ajaga tekkinud mehaanilised kahjustused. Kui pinnad puutuvad ühtlaselt kokku ja on siledad (sh kaetud sünteetiliste materjalidega või värvitud tugeva värviga) ning ruum on kenasti mõõdus, siis on nõus ka väga robustne ja raske sahtel hästi liikuma. Paraku on sellised näited elus endas pigem erandlikud. Lihtsalt laua valmistajad minevikust ei osanud, ei pidanud vajalikuks või siis ei omanud piisavalt häid materjale/tööriistu maksimaalselt hea tulemuse saavutamiseks. Samas kui on palju aega, kindel soov ise teha, järjepidevus ja hea käsi, siis osav meistrimees teeb talle vajaminevad siinid tarbemetallist ning odavamatest kuullaagritest valmis. Kui oma aega arvesse ei võta, siis saab odavamalt. Mina oma laiskuses panustan endiselt musklitele ning kokkuhoitud aja veedan meelsamini perega. 

Natuke ka arengutest. 
   
Teemaks "vanale lauale uued jalad". Kohe alguses sai selgeks, et vana kolme jala asemele ei tule mitte kaheksa (mis lauda igast tugipunktist kannaksid), vaid lauale raam alla ning nurkadesse neli tugevat jalga. Raam on valmis, nüüd jalad. Materjaliks täpselt sama raami materjal ehk 60x30x3 nelikanttoru. Kõrguses arvestasin jällegi, et laud peab jääma alt piisavas ulatuses avatuks nii puhastamise, transportimise kui sinna alla veerenud tarviku kiiremaks kättesaamiseks. 

   
Siiani olen igasuguste alusraamide loodi ajamiseks kasutanud jalgu, mis valmistatud keermelatist ja mutritest. Jällegi olin pisut laisk ja mõtlesin, kuidas ära kasutada olemasolevaid materjale. Minu üks tuttavast vanade asjadega "varustajast" tõi mulle kunagi karbi miskite reguleeritavate jalgadega. Silmale väga tuttavad, kuid mälu ei võta kinni, kus ma selliseid varem näinud olen. Metallist laua alla tunduvad nõrgukesed. Samas pärast ühe ühiku töötlemist haamriga selgus, et pole nii mänguasi midagi. Lihtne asi, kui vastu ei pea, siis saab juba metallist analoogi asemele treida. 

   
   
Mõte iseenesest väga lihtne. Võtsin 3mm terasest lati ja sinna keevitasin jalgade keermetega sobivad mutrid kinni. 

   
Seejärel lõikasin lati tükkideks ning see läks mutter-sissepoole pööratuna eelnevalt valmis lõigatud jalgadele alusplaadiks. 

   
Eelneval fotol olevad lõikejäljed ja siinsed lihvimisjäljed kriitikat ei kannata - tean seda ise ka. Lihtsalt täna ei ole mul ei käia ega lintlihvijat, millega saaks kiirelt hea tulemuse. Ei ehita lauda muuseumile, sellepärast käib selliste pisikeste vidinate töötlemine olude sunnil näpu vahel nurklihvijaga. Esmatähtis on, et tulemus oleks vastupidav. 

   
Nagu soldatid reas.

   
   
Kõigepealt jalad ükshaaval punktiga kinni. Seejärel ajasin raamiga võrreldes kõik küljed täisnurga alla, neljast nurgast punktid peale ning surinaga lõplikult kinni. 

   
   
Tegelikult õnnestus alus täitsa hästi. Põranda ühtlasemal osal seisab hästi, jalad kannavad ühtlaselt ning midagi kuskilt "üle" ei kaalu. 

   
   
Laud esmakordselt oma uutel pärisjalgadel. Mulle meeldib see, et tulemus kukkus välja võrdlemisi autentne ja mehaaniliselt tugev.  

   
   
Võtted tagant ja sahtlitega. 

   
Nüüd aga tulen asja iva juurde. Kui ma alguses selle laua sain, siis olin kergelt pettunud, et võtsin romu karustuseks kaela. Nüüd, kui tööd alustasin, siis tekkis plaan see lihtsalt korda teha ja edasi vaadata et mis tast saab. Kaalusin võimalust see turgu panna, väike kasum vahelt teenida ning see millesegi kasulikku (garaaži sobivasse) investeerida. Ühel hetkel aga hakkasin mõõdulindiga mööda garaaži jooksma. Nimelt on mul kahe sissesõiduukse vahel 230cm vaba ruumi. Ning siia oli mul varasemalt paigutatud moodsam pehmest plekist sinine kapp standardse laiusega 1m. Selle kõrvale olen juba pikemat aega otsinud sobivat lauda või kappi, mille baasil saaks valamukapi ehitada. Garaaži ehitades sai just siia valmis veetud nii kanalisatsioon, veetrass kui pistikupesa boilerile. Olukord aga seadis kapi/laua laiuse piiranguks 130cm. Käesolev laud on laiusega 150mm, mistõttu olin ennast juba eelnevalt meelestanud nii, et see sinna ei sobi ega ei mahu. Ei mahugi. 

   
Pärast enda üle kontrollimist selgus, et paar kuud tagasi uuele elule aidatud kitsam kapp oli tunduvalt kitsam - laiusega 72cm. See aga koos laua laiusega annavad kokku 222-223cm. Peaaegu ideaalne tulemus. Lohistasingi kaks kandidaati kõrvuti kokku ja need sobisid hästi. Ka sügavus on sama, mis jätab parema mulje ning on ruumisäästlikum. Selline tuhin tuli kohe sisse, et ajasin auto tulele ning veetsin pool päeva K-Rautas valides lauaga sobivat valamut. Nagu laps kommipoes.

   
Ühesõnaga saab nüüd kinnitada, et ka see laud jääb omale ning jätkub töö selle kergeks modifitseerimiseks, et sobiks valamuga. Väga hästi sobivad need kaks omavahel kokku sinna, kus nad hetkel on.

[Janka]

Hea ettevõtmine 

Aga ära nii rohkem tee...

   

Need kaatetid on 3mm materjali jaoks ilmselge overkill. Kole on ka. Isegi päält relluga lihvimist jäi ju kole. 
Sul on hea masin, mis on võimeline kena õmblust enese järel jätma. Enne puhta töö tegemist ajad proovitükkidel voolu ja traadi kiiruse käsitsi paika. Seda sünergilist asja ära väga usalda. Nii palju kui seda elus olen näinud, kipub ta tegema "vähe voolu, palju traati" asja.
Neid Soomes külmkeevitusega kokku liimitud metsamasinate juppe sai paarkümmend aastat jutti aeg-ajalt lahti murtud ja Eestis vähe arukamatele keevitajatele uuesti kätte antud.
Elust enesest seik, mis ei lähe iialgi meelest:
"Keevituse lihvimine nõrgendab konstruktsiooni ja näitab ebaprofesionaalsust", ütles mulle kunagine taanlasest töödejuhataja. Tal oli õigus. 
Kui ongi vaja lihvida, sest õmblus läks pekki (kõigil võib juhtuda!) siis lihvi peaaegu nulli, aga keevita uuesti üle ja kui sai hea, jäta siis nagu jääb.
Ja teine seik - kui on tõesti vaja korralikult läbi keevitatud liide nullini lihvida (näiteks ots otsaga põkkliide, et keevitust hiljem üldse näha ei jääks), kasuta lõppviimistlusel lamellketast. Neid on meil õnneks mitme terakaredusega müügil. 40, 60 ja 80 näiteks. Kivi jäägu faasimiseks. Või väga suurte ebatasasuste algseks robustseks kõrvaldamiseks.

[huvi5]

Ta alles sai traat keevituse, küllap naudib hetkel laia itaalia õmblust, samas auku mitte läbi laskmata.   
Olen nõus et see on pisut overkill ja ilus keevitus on lihvimata õmblus. Kuid ta värvib selle nagunii üle.

[Lauri_L]

Kõik mis on öeldud, on väga hästi öeldud. Nägin juba tegemisel viga ja saan aru, et (mees) vajab harjutamist ning (masin) sättimist. Siia postitades ei soovi näidata asju paremini kui need tegelikult on - sellest tuleb ka hea tagasiside. Tänud Jankale ja tänud kõigile, kes varasemalt on vigasid esile tõstnud. See tuleb vaid kasuks.

Masina seadistamine võtab veel pisut aega. Ma pole jõudnud selle aparaadiga nii palju keevitada (ja MIG-iga üldse), et kõike tunnetaks ja reguleerimisvõimalused selged oleksid. Natuke läheb veel aega, kuid kõik liigub õiges suunas. Siin jätsin asjad nii nagu on, sest lõpptulemus antud kontekstis on enam kui piisav. Sünergiline režiim tundub sellel masinal küll üsna hea olevat - ei oska midagi ette heita. Lõpptulemus on hetkel ainult kasutaja taga kinni. 

Lamellkettad on kenasti olemas. Nurkades on nendega ebamugav töötada ja ega see kettale väga ei meeldi ka. Kivikettaid on vanast ajast kuhjaga varuks. Sellepärast püüan neid enam kasutada. Mul on palju second-hand metalli töötlemist ja metallijääkide lihvimist. Seal töötab kivi hästi. Oma laiskusest jätan tihti ketta vahetamata, kui seda teha võiks ja tuleks. Püüan ennast parandada.

[Janka]

Võta kaks rellut kasutusse. Või kolm   Lõikuse jaoks ka.
Milvil on normaalse hinnaga ühe käe nurklihvija täitsa olemas. Kestab küll   Näiteks see https://www.hind.ee/p/milwaukee-ag-10-125-ek/ aga kindlasti leiab veelgi odavamat.
Ei pea ülivõimas olema. Tähtsad on pöörded ja kergus   Kunagi arvasin, et metabo ja pooleteise kilovatine vähemalt peab üks õige tööriist olema. Ostsin ükspäev lõbu pärast kaks 60.- eurost milvit ja neist ma enam küll ei loobu. Ideaalsed abilised. Kerged, kompaktsed ühekäe riistad.

Ahjaa, see mainitud augu läbi laskmine...
See on küll viimane asi, mida keevitamise juures on vaja karta. Kõik on tehtav ja ümbertehtav, isegi siis kui põletadki augu läbi. Pigem on see hea märk sellest, et oled kuumuse andmisega vähemalt õigel teel. Detailid saavad korralikult kokku liimitud. Pärast augu tekkimist õpidki vooluga natukene tagasi hoidma selliselt, et auku ei tekiks, aga oled sellele pahandusele juba üsna piiri peal.
Kõik võtab aega ja kilomeetreid.

[v6sa]

...
Sul on hea masin, mis on võimeline kena õmblust enese järel jätma. Enne puhta töö tegemist ajad proovitükkidel voolu ja traadi kiiruse käsitsi paika. Seda sünergilist asja ära väga usalda. Nii palju kui seda elus olen näinud, kipub ta tegema "vähe voolu, palju traati" asja.
...

Teemalgataja (ja teiste huvitatud lugejate) harimiseks ole hea mees ja anna algatuseks paar näpunäidet, kuidas siis peaks hakkama Tundmatud Hiinakat säädima <2mm materjali ilusate ja tugevate  90liidete tegemiseks? 

Keeran voolunupu 20% peale ja traadi etteande madala õmbluse saamiseks 25% peale ja hakkan esimest peale ja teist maha kruttima?

Numbreid on vaja, mitte esoteerikat! Mitu mm oleks viiskas nähtava õmbluse pikkust ehk ristlõike hüpotenuusi (kaatetid on õmbuse sees peidus!).

[Lauri_L]

Ksf-d mopple ja traavers1 on mulle käesolevas teemas jaganud väga häid õppematerjale/viiteid enese harimiseks keevituse teemal. Muud polegi, kui et tuleb ennast sellest nüüd ajaga läbi närida. Me kõik käime ka palgatööl, töötame oma koduses majapidamises ning tunde päevas on lihtsalt liiga vähe, et kõik sh.hobitegevusega seonduvad nüansid ruttu selgeks saada. Muidugi on siinkohal kogemustega inimeste praktilised nõuanded ja näpunäited elust enesest teretulnud. Ja kui need kõik ära kuulata ja kokku panna, ise natuke vaeva näha, siis tuleb ka tulemus. 

Hetkel kasutusel kaks nurklihvijat. Teine akuga (Milwaukee), teine vooluvõrgust (Makita). Vooluvõrgust parem, sest jõudlus parem ning suurus kompaktsem. Ühega lõikad, teisega puhastad metalli keevitamiseks. Tõsi ta on, et tulevikus kuluks majapidamises kolmas kompaktne vooluvõrgutoitel riistapuu ära. Minu puhul on täna jama selles, et mul veel pole korralikku töötasapinda metalli- ja keevitustöö tegemiseks. Keevitan, lõikan ja sobitan kas põrandal või seal kus parasjagu saab ning ohutu on. Iga tööprotsessi jaoks ajutist asja ka ehitada ei jõua ning siis seda hiljem nagu kass poegi tassida või ära lammutada. Kuna on alatasa selline seapesa, siis juba olemasolevad kaablid on tüliks jalus. Sellepärast hoian täna tööpaigal nii vähe sabaga tööriistu kui võimalik ning püüan platsi korra-kaks päevas kära koristada. Aga küll ka see mure varsti lahenduse leiab. 

Mul oli varasemalt tõsine kartus keevitamisel metalli läbipõletamise osas. Just siis kui kasutasin vana elektroodkeevitust, mis ei suutnud talutavalt põletada sisuliselt ühtegi elektroodi. Pärast sobiva elektroodi leidmist muutus kõik, sest läbi põletatud augu täitmine oli sobiva vardaga juba nohu. Traatkeevitusega on asjalood veelgi lihtsamad. Seega jah, aega ning kilomeetreid on vaja. Ja eks mul on veel käsil üleminekuaeg MMA pealt MIG peale. See pole päris ühe hobuse seljast teise selga istumine.

[Janka]

...
Sul on hea masin, mis on võimeline kena õmblust enese järel jätma. Enne puhta töö tegemist ajad proovitükkidel voolu ja traadi kiiruse käsitsi paika. Seda sünergilist asja ära väga usalda. Nii palju kui seda elus olen näinud, kipub ta tegema "vähe voolu, palju traati" asja.
...

Teemalgataja (ja teiste huvitatud lugejate) harimiseks ole hea mees ja anna algatuseks paar näpunäidet, kuidas siis peaks hakkama Tundmatud Hiinakat säädima <2mm materjali ilusate ja tugevate  90liidete tegemiseks? 

Keeran voolunupu 20% peale ja traadi etteande madala õmbluse saamiseks 25% peale ja hakkan esimest peale ja teist maha kruttima?

Numbreid on vaja, mitte esoteerikat! Mitu mm oleks viiskas nähtava õmbluse pikkust ehk ristlõike hüpotenuusi (kaatetid on õmbuse sees peidus!).

Vaata võsa, siin on üks asi, millest keegi ei taha, kaasa arvatud sina, iialgi aru saada. 
"Näita numbreid."

Selgitan veelkord, kuigi olen seda juba ühes teises teemas teinud. 
Iga masin on erinev. Isegi iga sama nimetust ja väljalaskekuupäeva kandev masin on erinev. 
Ja iga inimene on erinev. 
Pane ühe ja sama masinaga keevitama kaks erinevat inimest ja neile kohe kindlasti ei sobi ühesugune voolu seade. Traadiga on veel see lisa ka, et ühesugune traadi kiiruse seade ei pruugi sobida.

Ja nüüd näita numbreid... 
Mul on selline mig kodus kasutusel. 
Mis numbreid ma sulle näitan? Ampreid? Traadi m/min kiirust?

   
(Pilt netist. Telefoniga tehtut ei viitsi foorumile kõlbulikuks tjuunida)

Mis aktsepteeritavatesse kaatetitesse puutub, siis need andmed ei ole salastatud. Vanasti võeti õpik raamatukogust, täna leiab internetist. 
Alusta kasvõi siit -> 
https://www.google.ee/url?sa=t&source=we...JlcIcuijOG

[isandpauk]

Janka jutt erinevatest relakatest õige. See ketta vahetus on üks ajaröövel. Meil kolm makita GA5030 kasutusel, lõikeketta, kiviga ja lamelliga (40 karedus). Kõik on töölaua juures kontaktis ja ketast vahetatakse, kui otsa saab. Akurelakas on vaid selleks, kui tuleb kuskil väike suts teha ja juhet ei viitsi vedada.
Relakate puhul pean kiitma ka väikese liiasuse olemasolu. Aegajalt relakad ikka lagunevad, enamasti on selleks küll juhe relaka või pistiku juurest, kuid vahel laguneb ka lüliti või reduktor või staator/rootor. Kui nii juhtub, ei taha ju päris ilma tööriistata jääda. Kasutades sama mudelit on võimalik teinekord ka juppe ümber tõsta.

Sellised lauad on keevitamise harjutamiseks ideaalsed, enamus harjutusi jääb peitu ja purunemisoht on minimaalne. Lase edasi