[Lauri_L]

Mõned päevad on nüüd kulutatud kapi sisemuse koostamisele. 

   
Ega siin suurt plaani polegi kui tükk-tüki haaval riiulid sisse ehitada. Mõtlesin küll, et teen laua peal riiulite raamid valmis ja seejärel panen sisse. Paraku on kapi tagasein ja küljed nii ebatasased, et mingit kindlat eelnevalt fabritseeritud elementi on sinna raske ilusti sobitada. Seega tuli hakata tükiti lähenema. Jagasin kapi laias laastus kolmeks. Ühele poole tulevad riiulite tasapinnad kõige jaoks, mis sinna ära mahuvad ning teine pool kõrgem püstise materjali jaoks. Fotol olevatest pruunidest kastidest pidid kunagi kellelegi teisele töökoja laua sahtlid tulema. See asi aga jäi teostamata ning sain need õigel ajal omale. Muidu oleksid vanarauda läinud. Nüüd neid hea kasutada, sest sobivad mõõtudelt pea ideaalselt.

   
   
Riiulitasapindade jaoks kasutasin 30x30x3 nurkrauda. Püüdsin nähtavad liitekohad natuke täpsemalt lõigata, et väga silma ei riivaks ning kinni keevitada sisenurkadest või peitu jäävatest kohtadest. Siis ei pea muretsema, et tulevikus riiuli plaat nurkraudadel õmbluste peale õhku jääb või ennast kaaluma hakkab. Riiulte tasapinnad ajasin paralleelseks vesiloodiga.

   
Selle kapi põhjast maha lõigatud lattraua jääkidest painutasin U-kujulised taskud...

   
...mille keskele installeerisin veel omakorda tüki, et tekiks vahesein ning kaks "taskut". Lisaks võtsin tüki nurkrauda, mille otsad keevitasin kinni. 

   
Mõte seisnes selles, et lisaks kapi sisemusele ära kasutada raskete ja tugevate uste sisepind. Kui kõik hoiustatav raud ühte hunnikusse kuhja koguda, siis väga palju ju ei mahu ning vajalikku on raske kätte saada. Keevitasin nimetatud taskud ukse pinnale kinni, et tekiks ruum pikemate ja peenemate materjalide hoiustamiseks ning muust kolast eraldatuna hoidmiseks. Lisaks painutasin sarnased taskud ka kapi vasakpoolse siseseina külge.

   
   
Taskute kasulik sügavus lati sisepinnast kuni ukse välispinnani jäi selline 35mm. Hoolega mõõtsin, et need ei hakkaks vastu kapi sees olevaid riiuleid käima ning et uks ikka kenasti kinni läheks. "Õhuvahe" jäi kinnise ukse puhul paras 15mm. Arvan, et õnnestus üsna hästi. 

   
Kui kolm tasapinda valmis olid, siis lõikasin prooviks sisse riiulid.

   
Need tegin 2mm terasplekist. Kui esimene ja külgmised nurkrauad jäid tasapinna äärtesse kandma, siis tagumise nurkraua tõin meelega umbes kolmandiku jagu tagaküljest ettepoole, et terasplekile raske koormuse all paremat tuge pakkuda. Nii ei hakka võrdlemisi õhuke metall läbi painduma.

   
   
Edasi keevitasin raamistiku järk-järgult kuni üles välja.  

   
   
Riiulite kandvate pindade (põhjade) vahe jäi kõigi riiulite vahel samaks. Siiski tegin paar riiulit nii, et need saaksid kas kõrgendatud esikülje, kõrgendatud vasema külje või koguni mõlemad. Sinna saab panna metalli, mis on aldis kas ühes või teises suunas veerema. Lisaks lõikasin kohe ka kõigile ülejäänud tasapindadele plaadid peale.

   
Hetkel oli veel tühjaks jäänud kapi parempoolse ukse sisepind. Sinna otsustasin teha hoiukohad varrastele ja keermelattidele. Siin tuli metallihunnikust abiks 80x40x4 nelikanttoru. 

   
Nelikanttoru on sisuliselt valmis element igasuguste peenemate varraste, keermelattide jms hoiustamiseks. Lihtsalt lõika paraja pikkusega jupid ning keevita paika. Alumistele tükkidele tegin loomulikult ka põhjad alla. 

   
Väikese mõõtmise ja planeerimise tulemusena sai selliseid välja lõigatud 16tk, roostest puhtaks nühitud ning neljale põhjad alla keevitatud. 

   
Hakkasin rida-rea haaval neid paika keevitama. Pidevalt tuli proovida, et kuidas materjal seal vahel käitub. Nagu näha, siis vaid kahest ei piisa. Kui pikem materjal sisse panna, siis vajuvad otsad liiga küljele. Kui panna tükid teineteisest liiga kaugele, siis ei saa enam ka lühemaid juppe hoiustada. Minul jäi siinkohal iga rea vaheks, mõõdetuna alaservast alaservani, 32cm. 

   
Sellel uksel on ju veel riivid ja luku koht ka. Neid kinni ehitada ei saa. Seega vasakpoolne ja keskmine tulp tuleb pikema materjali jaoks ning paremale poole teen kaks komplekti taskuid - ühe allapoole ja teise ülespoole lukku lühema materjali jaoks. Riivid mahuvad veel nende kõrvale. 

   
Kui suurem paigutamine ja keevitamine valmis, siis tegin kiire proovi käe-jala kaugusel vedeleva metalliga. Panin igasse taskusse midagi, et kontrollida, kuidas püsib ja kui kerge või vaevaline seda sinna panna on. Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. Samas on nii kenasti sorteeritud, nähtaval ja muust metallist eraldatud. Millegi muu üle esialgu väga kurta ei oskagi. Sarnaselt vasakpoolsele uksele hakkas ka parempoolne uks kenasti kinni käima ning sinna paigaldatud taskud vastu sisemisi riiuleid ei lähe.

[Telc]

Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. .

Aga need üksikud päevad kirud. 
Meistrimehel poleks ju raske teha ülemised hoidikud esiküljelt avanevaks ja ongi keermelati tee tööle poole lühem.
Ise nipitaks vast üldse tenditrippidega vms - ust avades oleks kolinat vähem ja esteetilises pooles nühiks otsad värvi vähem.
   

[Lauri_L]

Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. .

Aga need üksikud päevad kirud. 
Meistrimehel poleks ju raske teha ülemised hoidikud esiküljelt avanevaks ja ongi keermelati tee tööle poole lühem.
Ise nipitaks vast üldse tenditrippidega vms - ust avades oleks kolinat vähem ja esteetilises pooles nühiks otsad värvi vähem.

Eks siin on pigem kompromisside koht. Kui tripiga pundi kinni tõmbad, siis pole pundist enam nii mugav sobivat varrast valida. Ja trippe peaks ikka olema sama palju kui hetkel hoidikuid, et ka lühemad tükid samasse ruumi ära mahuksid. Ning kui pundi lahti võtad, siis kipuvad need sõrmede vahel laiali pudisema ja maha kukkuma. Jäiga metallist hoidikuga on need mured korraga lahendatud. Liigse värvi nühkimise vältimise eesmärk oligi see, et uksele sai pandud terve nelikanttorust tükk. Kui ühe külje oleks maha lõiganud, et ruumi rohkem oleks ning ilusam jääks, siis oleksid vardad hakanud ukse värvkattele juba värvkattele olulist kahju tegema. Lahtitehtav metallist hoidik oleks muidugi äge, kuid sellele kuluva ajaga saab palju muud mõistlikku ära teha. 

   
   
Pärast keevitusi näeb kapp välja nagu veganist hüäänkoer - roheline ning mustad täpid peal. Need vanad sovietiaegsed värvid on üsna karmid. Iga koht, mis kuuma saab, see läheb põlema ning lõhn on neil väga (vastikult) spetsiifiline. Kindlasti ka kordades mürgisem, kui kaasaegsetel värvidel. Olen nõukaaegsete (laeva)värvide põlemisega meresõidust tuttav ning just see spetsiifiline lõhn eemaldus ka selle kapi värvi põlemisel. Kohati võtab isegi silmad vett jooksma. 

   
   
Nii palju kui see mulle ka ei meeldinud tuli antud olukorras jätkata värvi eemaldamisega. Värv oli erakordselt paks, tugevalt üle millimeetri. Esiküljel ning külgedel tähendasin koos alusvärviga kokku viis kihti. Tagaküljel kolm. Seega on kappi minevikus usinasti ülevärvitud. 

   
   
Kui alguses proovisin patsiendile läheneda nurklihvija külge pandud teraskettaga, siis üsna kohe sai selgeks, et sellega mittejätkamine on nii minu kui kasutatava masina huvides. Värv on lihtsalt nii karm, et isegi jämeda traadiga ketas seda eriti hammustada ei taha. Mul on sellest ajast saadik, kui ksf Roomik mulle head asja tutvustas, sügavale kapi tagumisse nurka ära peidetud mõned nailonist puhastuskettad. Mõnel pool kutsutakse neid ka kärgketasteks. Üldiselt võtangi need välja vaid siis, kui tavapärasem traathari või lamellketas enam oma tööga hakkama ei saa. Tõeliselt mõnus ja efektiivne abimees, kuid kulub võrdlemisi intensiivselt ja maksab maasikaid. Töö kiirus ja kvaliteet said seejärel muidugi uue tähenduse. Vana värvi hulgast sellel kapil annab aimu ka kapi kõrvale kokku harjatud värvitükkide hunnik. See on vaid osa, sest mingi hulk lahkus töö ajal kappi ja on seal veel foto tegemise hetkel. Ning tegemist on kõigest kapi esikülje ühe poole puhastamisest tekkinud jääkidega. 

   
   
Vaatamata sellele, et kärgkettaga töökiirus paranes, kulus kapi puhastamisele värske õhu hingamispausidega natuke rohkem kui kaks poolikut päeva. Töö ajal oli hingamiskaitse loomulikult ees ning garaaži uksed mõlemad kerge tuulutuse peal, et tolmu võimalikult palju välja viiks. Pauside vahepeal tegin suured uksed mõlemad umbes kümneks minutiks täitsa lahti. Ruumi lõi hetkega küll külmaks, kuid uste sulgemise järel taastus temperatuur 15-20 minutiga. Kitsad kohad nagu liitekohad ja uksehingede ümbrus tuli endiselt traatkettaga teha, sest  kärgketas igale poole ei mahu ning on igasuguste eenduvate detailide ning nurkade suhtes väga tundlik. 

   
   
Kui välispindadelt värv soovitud koguses maha sai, siis läbis kapp korraliku järelpuhastuse. Väljast harja ja seejärel kergelt niiske lahustise kaltsuga, seest esialgu tolmuimejaga.

[rene01]

Värvieemaldajat (geeli põhine) muidu ka proovisid? Ei toiminud? Üldiselt see on üllatavalt häid tulemusi andnud vanade värvidega ning siis pääseb märksa vähema harjamise ja tolmuga. Vahel vaja mitu korda teha et kõigist kihtidest lahti saada, aga suure pintsliga pole raske peale kanda ning ei maksa ta ka suurt midagi.

[Lauri_L]

Värvieemaldajat (geeli põhine) muidu ka proovisid? Ei toiminud? Üldiselt see on üllatavalt häid tulemusi andnud vanade värvidega ning siis pääseb märksa vähema harjamise ja tolmuga. Vahel vaja mitu korda teha et kõigist kihtidest lahti saada, aga suure pintsliga pole raske peale kanda ning ei maksa ta ka suurt midagi.

Tänan soovituse eest rene01. Ei ole kunagi geelipõhist värvieemaldajat proovinud. Kas oskad midagi head soovitada? Kindlasti prooviks midagi, mis on ennast tõestanud ning tõesti toimib. Garaažis üleliigne tolmutamine väga ei meeldi küll ja kui seda sel viisil vähendada saaks, siis oleks super


Arengutest ka... 
Värvimist saab pidada iga väiksema ja suurema projekti või töö juures pöördepunktiks. See on hetk, kus vanast saab uus ning nähtud vaev hakkab tasapidi rahuloluga asenduma. Olgu selleks siis kas auto, maja, aed või metallist kapp hobigaraažis. 

   
Lähenesin seestpoolt väljapoole. Kapi ühest punktist teise teisaldamisega kukkus metalli liitekohtadest ja nurgatagustest veel üksjagu värvipuru kapi põhja. Need said taas tolmuimejat tunda ja lausa mitu korda. Ehk käisin kummihaamriga kapi seinad üle nii kaua, kui pärast puhastust enam puru põhjas näha ei olnud. Seejärel kõik sisepinnad hoolikalt lahustise kaltsuga üle. Kuivõrd sisepinnad saavad värvkatte spreiga, siis kogusin kapi ümber kaitseekraanid ja maha panin täiendavad katted. 

   
Et säilitada vähegi algupärast autentsust, siis sisepinnad värvisin klassikalise pruunikaspunase krundiga. Olen ligikaudu 10 aastat universaalse kodusete metallkonstruktsioonide ja keevituskohtade krundina kasutanud Motipi punakaspruuni kruntvärvi. Lihtne, kiire ja vastupidav ka kattevärvita nii sise- kui välistingimustes. Kui korralikult kuiv, siis on üllatavalt kulumiskindel. Just paras sellistesse kohtadesse, mis pole kriitilised - lased kiirelt peale ning unustad. 

   
     
Selle kapi sisu ongi ilmselt suurim pind, mida selle spreiga kunagi korraga katnud olen. Tulemus täpselt see, mida antud kontekstis näha lootsin. Ajastukohaselt kole, natuke silmariivav, kuid omanikule palju rõõmu ja rahulolu pakkuv. 

   
   
Kapi sisemus oli mõne tunni möödudes kuiv. Välise värvi (endiselt uretaanipõhine alküüdvärv) rullisin peale siiski alles järgmisel päeval. 

   
   
Vana värvi mahavõtmisel kasutust leidnud värvieemaldusketas (kärgketas) jätab kergelt kareda metallipinna, kuhu värv üllatavalt hästi nakkub. Kuivõrd tegemist on töökoja kapiga, siis luubiga keegi kvaliteeti ei mõõda ning kare aluspind ei ole probleemiks. Pluss aga see, et seekord piisas tänu heale nakkuvusele ühest katmisest. Miski ei viita sellele, et võiks või peaks ühe korra veel üle tegema. Seega jääb nii. 

   
   
Sama soojaga sai värvi selga ka alusraam. Kuivõrd minu musta värvi varud olid otsakorral, siis seekord läks käiku viimati 10 aastat tagasi lahti käinud ja siiani riiulis seisnud ahjuvärv. 

   
   
   
Pärast värvi kuivamist lasin kapi tagaküljele aluse peale, nügisin alusraami alla ning tõstsin uuesti püsti. Seejärel lisasin tasapinna plaadid ja plekist hoiukastid. 

   
Edasist protsessi võis juba nimetada naudinguks omaette. Revideerisin läbi kõik oma kolm risuhunnikut, eraldasin kokkuostu kraami kasutatavast metallist ning lõikasin välja defektsed kohad. Pudi-padi sorteerisin kastidesse ning suuremad tükid riiulitesse ja püsti kappi. Sellest algsest kolmest hunnikust, mis tegelikkuses võttis meeletult ruumi, mahtus sorteerituna ja korralikult paigutatuna pea kõik sellesse kappi ära. Üsna uskumatu. Suurest hulgast metallist, mis kappi mahtus annab märku vaid rokla, kui kappi liigutada soovid. No on tõsiselt raske. Seega seltsimehed - vanarauahunnik ilusti korda ning vaba ruum tekib iseenesest. 

   
Kuigi asi pole veel päris valmis ja natuke on veel teha, siis võib etteruttavalt öelda, et tulemus on just see, mida lootsin. Siia mahtus täpselt nii palju, et nüüd ja edaspidi on garaaž ja kuur metallijääkidest puhas ning põhiline vajaminev juhutöödeks on kapis olemas. Lisaks töötab kapp "vahejaamana" õues merekonteineris ladustatud suuregabariidilise metalli ning jäätmejaama viimist ootava risumetalli vahel.

[DevilDeVille]

Kunagi oli Wenfex hea aga öiruliit oma perverssete regulatsioonidega muutis selle kasutuks. Kui kellelgi on ligipääsu, siis lennukite värvi eemaldamiseks kasutatakse Tallinnaski korrektse formulariga toodet aga seda tsiviili ei müüda ja lennukiremontijatelt ka ei õnnestunud väikest kogust osta. Kaubandusvõrgust võib proovida näiteks seda: https://www.xn--autovrvid-z2a.ee/master-...l)&kat=213

[huvi5]

Autovärvi olen väiksematelt pindadelt nitroga üles keetnud, kaltsu või paberi sisse ja nitroga läbi immutada, ideaalis võiks veel kilesse mässida, et ära ei kuivaks. kappi muidugi keerulisem kiletada.

[v6sa]

Värvieemaldajat (geeli põhine) muidu ka proovisid? Ei toiminud? Üldiselt see on üllatavalt häid tulemusi andnud vanade värvidega ning siis pääseb märksa vähema harjamise ja tolmuga. Vahel vaja mitu korda teha et kõigist kihtidest lahti saada, aga suure pintsliga pole raske peale kanda ning ei maksa ta ka suurt midagi.

Tänan soovituse eest rene01. Ei ole kunagi geelipõhist värvieemaldajat proovinud. Kas oskad midagi head soovitada? ...

Ksf! Jesper on värvieemaldite teemat natuke servast avanud:
https://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=67453

Kapp on aus. Ukse sisepindade ärakasutamise eest erikiitus

[rene01]

Värvieemaldajat (geeli põhine) muidu ka proovisid? Ei toiminud? Üldiselt see on üllatavalt häid tulemusi andnud vanade värvidega ning siis pääseb märksa vähema harjamise ja tolmuga. Vahel vaja mitu korda teha et kõigist kihtidest lahti saada, aga suure pintsliga pole raske peale kanda ning ei maksa ta ka suurt midagi.

Tänan soovituse eest rene01. Ei ole kunagi geelipõhist värvieemaldajat proovinud. Kas oskad midagi head soovitada? ...

Ksf! Jesper on värvieemaldite teemat natuke servast avanud:
https://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=67453

Tänapäevane autovärv on eeldatavalt palju karmim vastane ka.... Need veneaegsed värvid (eriti käsitsi peale mäkerdatud) võiks üldiselt vast lihtsamini alluda. Selle peale määritava geeli eelis nitrolahusti ees on, et kui ta värvi juba kobrutama ajab, siis see enam uuesti ära ei kuiva. Ma küll kilega katta ei proovinud, aga ei tundu et selle vahendi puhul seal liiga suurt mõju oleks. Viimati puhastasin ühed vanad garaazi uksed ning toimis üsna hästi (v.a. kui rooste oli juba ennast nö värvi sisse söönud, siis neid laike ta ei lahusta). Üldiselt juba 10-15min oli selle värvi puhul tulemus saavutatud. Proovisin paari erinevat ning rusikareegel tundus, et mida rõvedamalt haiseb, seda parimini toimib (mis on väga loogiline arvestades eesmärki). Ehk siis ma eelistaks neid tooteid mis EI reklaami ennast vähese lõhnaga. Vanast ajast oli pool purki RUST-OLEUM asja, mis toimis kenasti. Juurde ostetud lätlaste oma tundus suht sama hea. DEPO's müüdav kollases plastpurgis toimis, aga ei olnud nii hea (selline PVA liimi laadne ja haises ka väga vähe).

Kokkuvõttes kui selliseid vanu asju nii viisakalt restaureerida, siis soovitaks esmalt korra proovida kas eemaldi värvi võtab ning ehk saab oluliselt lihtsamalt. Kui ei võta, siis saab sujuvalt harjamise peale üle minna.

PS. Kapp, idee ja tulemus on aus. Kiitus.

[DevilDeVille]

https://masterchem.ee/tooted-ja-teenused...enkloriid/
https://www.kemimet.ee/et/tooted/muud-to...eenkloriid
https://lerochem.eu/et/pohjus/460-diklor...heb3FP95U3


Edith Artois:

sellel lehel viidatud päris asja pole ka enam tootmises
https://www.atas.ee/ehituskeemia/

Hobikeemikutele päris asja retseptilaadne sigrimigri:

A typical high-performance methylene chloride (DCM) paint stripper gel formula consists primarily of 60-80% methylene chloride as the solvent, thickened with methylcellulose (1.4-1.6%) for a gel consistency, and methanol (10-30%) or acetone (3-4%) to enhance stripping speed. Paraffin wax is added (1.7-2.2%) to prevent evaporation, with phosphoric acid (0.9-1.5%) often included for corrosion inhibition.