[honkomees]

Sellise tule replikaid toodetakse, meie postitõllal on ka see vedruga küünal lambiks. Kus ta tehtud on ei mäleta, oletan Poolat. Võid igaks petteks uurida selliselt mehelt nagu Kuido Sipp, OÜ Ainulaadsed Puidutööd

[Formika]

Olen jõudnud kõik kraanid ja klapid üle käia ja puhastada ning töökorda sättida. paarikümnest kraanist, klapist üks liikus, ülejäänud olid kõik kinni. Tasapisi, klapp klapi haaval, kraan kraani haaval leotasin neid WD-ga ja tänaseks on kõik puhastatud ja funktsioneerivad. Mitme kraani käepide on katki murtud või puudub puust käepide. Pilt ühest sõlmest, kus ei töötanud ükski kraan ega klapp. 2 käepidet murtud ja puidust osa lisaks puudu. Kahel pool seda sõlme on olnud klaasist torud, mille jäänuseid on näha. Muidugi puudu ka torude kinnitus kruvid. Torud arvatavasti vee taseme nägemiseks katlas, aga mille neid kaks pidi olema, jääb mõistatuseks. Klaastorud pealt nii 1 cm läbimõõduga. 
   
   

[Lauri_L]

Olen jõudnud kõik kraanid ja klapid üle käia ja puhastada ning töökorda sättida. paarikümnest kraanist, klapist üks liikus, ülejäänud olid kõik kinni. Tasapisi, klapp klapi haaval, kraan kraani haaval leotasin neid WD-ga ja tänaseks on kõik puhastatud ja funktsioneerivad. Mitme kraani käepide on katki murtud või puudub puust käepide. Pilt ühest sõlmest, kus ei töötanud ükski kraan ega klapp. 2 käepidet murtud ja puidust osa lisaks puudu. Kahel pool seda sõlme on olnud klaasist torud, mille jäänuseid on näha. Muidugi puudu ka torude kinnitus kruvid. Torud arvatavasti vee taseme nägemiseks katlas, aga mille neid kaks pidi olema, jääb mõistatuseks. Klaastorud pealt nii 1 cm läbimõõduga. 

See seade tervikuna teie fotol on katla veetaseme näidik. Kõige ülemine (keskel) ventiil on tänapäevase(ma)st ajast. See seibikujuline sisselõigetega flants on testflants ning vastab see juba tänapäevastele standarditele. Huvitav, et selline vidin on sinna tee leidnud. 

Klapid on ikka pandud liikuma, mitte töökorda? Sellised on juba eos lekkealtid, aeg on suure tõenäosusega teinud oma töö. Üldiselt kasutati selliseid ventiile tavaliste tööstuslike manomeetriventiilidena või siis sulgventiilidena automaatikale, sest seal puudus termiline koormus. Erakordne on neid näha sellisel katlal. 

Vaateklaasid kinnitati armatuurile ujuvalt mitte kruvide vaid suure tõenäosusega grafiittopenditega. Grafiidi asemel võidi kasutada ka muud punutist, mis oli immutatud temperatuurikindlama rasvainega. Punutise all ja peal käisid seibid (võimalik, et kergelt koonuselised), mille vahele topendirõngad kinni pressiti. Lõpuni kunagi ei tõmmatud, sest kui klaas lekkima hakkas, pidi alati jääma võimalus peale pingutada. Kui oli lõpuni pingutatud, käis asi lahti ja tuli korda teha. See toru jäänus urgitse sealt pesast välja, pese puhtaks ning tee kindlaks, kas on sileda klaasiga või mitte. Suure tõenäosusega saad uue analoogse toru otse kauplusest. Topendid on samuti kenasti saadaval. Mutritega läheb raskemaks. Klaasi ja topendeid võid küsida näiteks Filter AS'ist, Caritec OÜ-st või Klinger Baltic OÜ-st. 

Katla vaateklaas on kõige vanem ja kõige usaldusväärsem aurukatelde ohutusseade. See on ainuke visuaalne võimalus kasutajal tuvastada korrektne vee tase katlas ning aru saada, kui katel hakkab minema avariirežiimi (jääma kuivale või täituma üle). Mõlemal juhul on omad kriitilised tagajärjed. Lisaks tuvastatakse vaateklaasi kaudu katlavee puhtusastet, ebakõlasid tasemeautomaatika töös jms. Neid on alati kaks (olen näinud ka kolme). Kaks sellepärast, et saaks teha ristkontrolli ning kaks sellepärast, et avariiolukorras saaks lühiajaliselt tööd jätkata ühe klaasiga. Kui üks klaasikomplekt koosneb enamast kui kahest klaasist üksteise all, siis kaks kõrvutiolevat komplekti asuvad nihkes, et pimedaid kohti ei tekiks. Ühe klaasiga katla opereerimine on rangelt keelatud (va avariiolukord). Katla vaateklaas tänapäevastes kateldes ei ole karvavõrdki muutunud sellest, mis teie fotol on. Kõik elemendid ja sõlmed täpselt samal kohal. Keskmine alumine ventiil püstaku läbipuheks. Mõlemal vaateklaasil ülemine ja alumine sulgventiil ning tühjendusventiil allosas. Selline ülesehitus on vajalik, et teha vaateklaasi ülemisele ja alumisele ühendusele eraldi läbipuhest puhastuse ning kontrolli eesmärgil ning klaasidele eelsoojendust nende kasutusele võtmiseks katla üleskütmisel. Normaaltöös peavad mõlema vaateklaasi ülemine ja alumine ventiil olema avatud olekus (reaalajas tasemekontroll). 

Korra juba viitasin, aga küsin veelkord. Kas on teada, kuidas sellisesse rõhu all katlasse töö ajal vett juurde juhiti? Kas oli manuaalne protsess või juba primitiivse automaatikaga? Mis pump oli kasutusel - injektor? See pidi ju olema võimalik nö "lennust" teha.

Veel pakuva huvi poldid püstaku keskmise osa ülemises ja alumises osas ning mõlema vaateklaasi ülemise ja alumise osa külgedel. Mis otstarve neil on? Kas need on nõelklapid manuaalseks mehaaniliseks isoleerimiseks või midagi muud (lihtsalt "pimedad")?

[VH80]

Olen jõudnud kõik kraanid ja klapid üle käia ja puhastada ning töökorda sättida. paarikümnest kraanist, klapist üks liikus, ülejäänud olid kõik kinni. Tasapisi, klapp klapi haaval, kraan kraani haaval leotasin neid WD-ga ja tänaseks on kõik puhastatud ja funktsioneerivad. Mitme kraani käepide on katki murtud või puudub puust käepide. Pilt ühest sõlmest, kus ei töötanud ükski kraan ega klapp. 2 käepidet murtud ja puidust osa lisaks puudu. Kahel pool seda sõlme on olnud klaasist torud, mille jäänuseid on näha. Muidugi puudu ka torude kinnitus kruvid. Torud arvatavasti vee taseme nägemiseks katlas, aga mille neid kaks pidi olema, jääb mõistatuseks. Klaastorud pealt nii 1 cm läbimõõduga. 

See seade tervikuna teie fotol on katla veetaseme näidik. Kõige ülemine (keskel) ventiil on tänapäevase(ma)st ajast. See seibikujuline sisselõigetega flants on testflants ning vastab see juba tänapäevastele standarditele. Huvitav, et selline vidin on sinna tee leidnud. 

Klapid on ikka pandud liikuma, mitte töökorda? Sellised on juba eos lekkealtid, aeg on suure tõenäosusega teinud oma töö. Üldiselt kasutati selliseid ventiile tavaliste tööstuslike manomeetriventiilidena või siis sulgventiilidena automaatikale, sest seal puudus termiline koormus. Erakordne on neid näha sellisel katlal. 

Vaateklaasid kinnitati armatuurile ujuvalt mitte kruvide vaid suure tõenäosusega grafiittopenditega. Grafiidi asemel võidi kasutada ka muud punutist, mis oli immutatud temperatuurikindlama rasvainega. Punutise all ja peal käisid seibid (võimalik, et kergelt koonuselised), mille vahele topendirõngad kinni pressiti. Lõpuni kunagi ei tõmmatud, sest kui klaas lekkima hakkas, pidi alati jääma võimalus peale pingutada. Kui oli lõpuni pingutatud, käis asi lahti ja tuli korda teha. See toru jäänus urgitse sealt pesast välja, pese puhtaks ning tee kindlaks, kas on sileda klaasiga või mitte. Suure tõenäosusega saad uue analoogse toru otse kauplusest. Topendid on samuti kenasti saadaval. Mutritega läheb raskemaks. Klaasi ja topendeid võid küsida näiteks Filter AS'ist, Caritec OÜ-st või Klinger Baltic OÜ-st. 

Katla vaateklaas on kõige vanem ja kõige usaldusväärsem aurukatelde ohutusseade. See on ainuke visuaalne võimalus kasutajal tuvastada korrektne vee tase katlas ning aru saada, kui katel hakkab minema avariirežiimi (jääma kuivale või täituma üle). Mõlemal juhul on omad kriitilised tagajärjed. Lisaks tuvastatakse vaateklaasi kaudu katlavee puhtusastet, ebakõlasid tasemeautomaatika töös jms. Neid on alati kaks (olen näinud ka kolme). Kaks sellepärast, et saaks teha ristkontrolli ning kaks sellepärast, et avariiolukorras saaks lühiajaliselt tööd jätkata ühe klaasiga. Kui üks klaasikomplekt koosneb enamast kui kahest klaasist üksteise all, siis kaks kõrvutiolevat komplekti asuvad nihkes, et pimedaid kohti ei tekiks. Ühe klaasiga katla opereerimine on rangelt keelatud (va avariiolukord). Katla vaateklaas tänapäevastes kateldes ei ole karvavõrdki muutunud sellest, mis teie fotol on. Kõik elemendid ja sõlmed täpselt samal kohal. Keskmine alumine ventiil püstaku läbipuheks. Mõlemal vaateklaasil ülemine ja alumine sulgventiil ning tühjendusventiil allosas. Selline ülesehitus on vajalik, et teha vaateklaasi ülemisele ja alumisele ühendusele eraldi läbipuhest puhastuse ning kontrolli eesmärgil ning klaasidele eelsoojendust nende kasutusele võtmiseks katla üleskütmisel. Normaaltöös peavad mõlema vaateklaasi ülemine ja alumine ventiil olema avatud olekus (reaalajas tasemekontroll). 

Korra juba viitasin, aga küsin veelkord. Kas on teada, kuidas sellisesse rõhu all katlasse töö ajal vett juurde juhiti? Kas oli manuaalne protsess või juba primitiivse automaatikaga? Mis pump oli kasutusel - injektor? See pidi ju olema võimalik nö "lennust" teha.

Veel pakuva huvi poldid püstaku keskmise osa ülemises ja alumises osas ning mõlema vaateklaasi ülemise ja alumise osa külgedel. Mis otstarve neil on? Kas need on nõelklapid manuaalseks mehaaniliseks isoleerimiseks või midagi muud (lihtsalt "pimedad")?

Tere

Olen elu jooksul leidnud merepõhjast 2 laeva aurukatla veetaseme näidikut. Mõlemad Peetri sadamast( see oli selle sadama nimi leidmise hetkel, nüüd on sellel uus nimi).
Mõlemad olen ära kinkinud aurumasina huvilistele.

Aurumasinate kohta mõned raamatud riiulisse tekkinud. Neist pilte ei oska lisada, ütleb,et liiga suured on.
Olen neid lugenud ja tänu nendele ühe probleemi ära lahendanud.
Oli vaja ükskord nädalavahetusel ühe paadi jala hüdrosilindri ja vooliku vaheline leke kõrvaldada. Silindri tööpind alumiiniumist ja vooliku ots RV. Sain aru, et vask seibi pole sinna mõtet panna. Tegin 2hest toru jupist augu rauad ja lõin tihend seibi välja leht pliist, siiamaani peab.



Paremat

V

[Formika]

Olen jõudnud kõik kraanid ja klapid üle käia ja puhastada ning töökorda sättida. paarikümnest kraanist, klapist üks liikus, ülejäänud olid kõik kinni. Tasapisi, klapp klapi haaval, kraan kraani haaval leotasin neid WD-ga ja tänaseks on kõik puhastatud ja funktsioneerivad. Mitme kraani käepide on katki murtud või puudub puust käepide. Pilt ühest sõlmest, kus ei töötanud ükski kraan ega klapp. 2 käepidet murtud ja puidust osa lisaks puudu. Kahel pool seda sõlme on olnud klaasist torud, mille jäänuseid on näha. Muidugi puudu ka torude kinnitus kruvid. Torud arvatavasti vee taseme nägemiseks katlas, aga mille neid kaks pidi olema, jääb mõistatuseks. Klaastorud pealt nii 1 cm läbimõõduga. 

See seade tervikuna teie fotol on katla veetaseme näidik. Kõige ülemine (keskel) ventiil on tänapäevase(ma)st ajast. See seibikujuline sisselõigetega flants on testflants ning vastab see juba tänapäevastele standarditele. Huvitav, et selline vidin on sinna tee leidnud. 

Klapid on ikka pandud liikuma, mitte töökorda? Sellised on juba eos lekkealtid, aeg on suure tõenäosusega teinud oma töö. Üldiselt kasutati selliseid ventiile tavaliste tööstuslike manomeetriventiilidena või siis sulgventiilidena automaatikale, sest seal puudus termiline koormus. Erakordne on neid näha sellisel katlal. 

Vaateklaasid kinnitati armatuurile ujuvalt mitte kruvide vaid suure tõenäosusega grafiittopenditega. Grafiidi asemel võidi kasutada ka muud punutist, mis oli immutatud temperatuurikindlama rasvainega. Punutise all ja peal käisid seibid (võimalik, et kergelt koonuselised), mille vahele topendirõngad kinni pressiti. Lõpuni kunagi ei tõmmatud, sest kui klaas lekkima hakkas, pidi alati jääma võimalus peale pingutada. Kui oli lõpuni pingutatud, käis asi lahti ja tuli korda teha. See toru jäänus urgitse sealt pesast välja, pese puhtaks ning tee kindlaks, kas on sileda klaasiga või mitte. Suure tõenäosusega saad uue analoogse toru otse kauplusest. Topendid on samuti kenasti saadaval. Mutritega läheb raskemaks. Klaasi ja topendeid võid küsida näiteks Filter AS'ist, Caritec OÜ-st või Klinger Baltic OÜ-st. 

Katla vaateklaas on kõige vanem ja kõige usaldusväärsem aurukatelde ohutusseade. See on ainuke visuaalne võimalus kasutajal tuvastada korrektne vee tase katlas ning aru saada, kui katel hakkab minema avariirežiimi (jääma kuivale või täituma üle). Mõlemal juhul on omad kriitilised tagajärjed. Lisaks tuvastatakse vaateklaasi kaudu katlavee puhtusastet, ebakõlasid tasemeautomaatika töös jms. Neid on alati kaks (olen näinud ka kolme). Kaks sellepärast, et saaks teha ristkontrolli ning kaks sellepärast, et avariiolukorras saaks lühiajaliselt tööd jätkata ühe klaasiga. Kui üks klaasikomplekt koosneb enamast kui kahest klaasist üksteise all, siis kaks kõrvutiolevat komplekti asuvad nihkes, et pimedaid kohti ei tekiks. Ühe klaasiga katla opereerimine on rangelt keelatud (va avariiolukord). Katla vaateklaas tänapäevastes kateldes ei ole karvavõrdki muutunud sellest, mis teie fotol on. Kõik elemendid ja sõlmed täpselt samal kohal. Keskmine alumine ventiil püstaku läbipuheks. Mõlemal vaateklaasil ülemine ja alumine sulgventiil ning tühjendusventiil allosas. Selline ülesehitus on vajalik, et teha vaateklaasi ülemisele ja alumisele ühendusele eraldi läbipuhest puhastuse ning kontrolli eesmärgil ning klaasidele eelsoojendust nende kasutusele võtmiseks katla üleskütmisel. Normaaltöös peavad mõlema vaateklaasi ülemine ja alumine ventiil olema avatud olekus (reaalajas tasemekontroll). 

Korra juba viitasin, aga küsin veelkord. Kas on teada, kuidas sellisesse rõhu all katlasse töö ajal vett juurde juhiti? Kas oli manuaalne protsess või juba primitiivse automaatikaga? Mis pump oli kasutusel - injektor? See pidi ju olema võimalik nö "lennust" teha.

Veel pakuva huvi poldid püstaku keskmise osa ülemises ja alumises osas ning mõlema vaateklaasi ülemise ja alumise osa külgedel. Mis otstarve neil on? Kas need on nõelklapid manuaalseks mehaaniliseks isoleerimiseks või midagi muud (lihtsalt "pimedad")?

Tänan, väga kasulik informatsioon. Veega täitmise võimalust pole veel avastanud, sest mõned vidinad puudu. Kui hakkan kokku panema, siis tuleb juba teaduslikumalt asjale läheneda. Tahaks komplekteerida nii palju kui võimalik aga tööle kindlasti teda niipea ei saa, kui üldse.

[Formika]

Puhastuse käigus tuleb igasugu huvitavaid märgistusi välja. Enamuses tähed ja numbrid. Aga on ka embleeme, millest ei saa mõhkugi aru. Enne puhastamist neid näha ei olnud, olid sajandi vanuse kultuurkõntsa all peidus. Kunagi teen neist mingisuguse ülevaate. Paistab, et mõnedel detailidel on A ja B parem või vasakpoolsuse märgistamiseks. Kraanide ja klappide märgistus tähendab võibolla detailide numbreid. Embleemid - ei oska arvata. 
   
   

[Lauri_L]

Kui teil vähegi võimalik, siis palun tulevikus teha fotosid ka sõlmedest, kus detailid asuvad. Detailid on huvitavad, kuid ilma selle asukohta ja ümbritsevat nägemata on tegemist viktoriiniga, kus kõik arvavad. Märgistused sõltuvadki paljusti sellest, kuhu nad kantud on. 

Näituseks fotol olev laagripuks. Väga huvitab, kust see pärit on? Kolvisäärelt, väntmehhanismilt, kuskilt mujalt? Huvitav on ka see, et masina andmesiltidel (teie esimene post) on tekst kirillitsas. Fotod detailidest viimases postis aga ei ole kirillitsas. Ma ei ole kohanud (mis tähendab, et nii ei tehtud) vanu kahepoolseid laagripukse, mille pooled oleksid tähistatud A ja B. Ikka A-A, B-B, C-C jne. Et segamini ei läheks. Vanal ajal tehti puksid/liuglaagri pooled vastavalt seal sees liikuvale detailile ning A ja B tähise puhul oleks võimalik A-d ja B-d omavahel segamini ajada (eeldusel, et sõlmes oli enam kui üks puks). Tänapäeval, kus töötlemine on täpne ja mõõdud teada, lüüakse laagripooltele muidugi kattuvad tähised. Kui tegemist on ingliskeelsete terminitega, siis võib kohata vanadel paksuseinalistel pronkspuksidel ning babiitlaagritel lisaks tähiseid T ja B ehk T=top ja B=bottom. See teebki teie masina huvitavaks, et siit leiab nii mõndagi, mida kunagi tehti teistmoodi. 

Ventiili käepide on samuti huvitav. Logo ei ütle mulle midagi, kuid P ees on justkui nool üles ehk päripäeva pöörlemise suunas. Auruklappidel vanadest aegadest (jällegi vaid ingliskeelses terminoloogias) tähistati P=pressure või purge, S=shut. Jällegi oleks huvitav teada, kust käepide pärit on ning et mis keeles sellel masinal muud sõlmed tähistatud on, mida siin veel kajastatud pole. Teeks äraarvamismängu lihtsamaks. 

Tänud jagamast igal juhul ning jõudu projektiga.

[Formika]

Kui teil vähegi võimalik, siis palun tulevikus teha fotosid ka sõlmedest, kus detailid asuvad. Detailid on huvitavad, kuid ilma selle asukohta ja ümbritsevat nägemata on tegemist viktoriiniga, kus kõik arvavad. Märgistused sõltuvadki paljusti sellest, kuhu nad kantud on. 

Näituseks fotol olev laagripuks. Väga huvitab, kust see pärit on? Kolvisäärelt, väntmehhanismilt, kuskilt mujalt? Huvitav on ka see, et masina andmesiltidel (teie esimene post) on tekst kirillitsas. Fotod detailidest viimases postis aga ei ole kirillitsas. Ma ei ole kohanud (mis tähendab, et nii ei tehtud) vanu kahepoolseid laagripukse, mille pooled oleksid tähistatud A ja B. Ikka A-A, B-B, C-C jne. Et segamini ei läheks. Vanal ajal tehti puksid/liuglaagri pooled vastavalt seal sees liikuvale detailile ning A ja B tähise puhul oleks võimalik A-d ja B-d omavahel segamini ajada (eeldusel, et sõlmes oli enam kui üks puks). Tänapäeval, kus töötlemine on täpne ja mõõdud teada, lüüakse laagripooltele muidugi kattuvad tähised. Kui tegemist on ingliskeelsete terminitega, siis võib kohata vanadel paksuseinalistel pronkspuksidel ning babiitlaagritel lisaks tähiseid T ja B ehk T=top ja B=bottom. See teebki teie masina huvitavaks, et siit leiab nii mõndagi, mida kunagi tehti teistmoodi. 

Ventiili käepide on samuti huvitav. Logo ei ütle mulle midagi, kuid P ees on justkui nool üles ehk päripäeva pöörlemise suunas. Auruklappidel vanadest aegadest (jällegi vaid ingliskeelses terminoloogias) tähistati P=pressure või purge, S=shut. Jällegi oleks huvitav teada, kust käepide pärit on ning et mis keeles sellel masinal muud sõlmed tähistatud on, mida siin veel kajastatud pole. Teeks äraarvamismängu lihtsamaks. 

Tänud jagamast igal juhul ning jõudu projektiga.

 
 Kuna vidinaid on puudu, siis raskusi selle mootori töökorraldusest arusaamisel. Tõenäoliselt pole ei mootor ega kraanid/klapid toodetud Venemaal. Tõenäoliselt Saksamaal. Muud osad ja katel tehtud kohapeal. Kahjuks pole samasuguse mootoriga säilinut isendit veel tuvastanud. Aga lootus sureb viimasena. 
     
   
   
   

[Formika]

Istmealune veepaak on värvimiseks valmis. Võrdluseks panen ka esialgse pildi. 
   
   

[Lauri_L]

Tänan täiendavate fotode eest. Neid palun tulevikus enam. Aga see mis fotodel, on paljutõotav ning tundub kas mõistlikus korras või taastatav. 

Vaadates selle veekasti põhja, siis kindlasti ei ole tegemist mitte pelgalt vee hoiustamise paagiga, vaid ka nö "hotwelliga" ehk kuumkastiga. Kui sinu katel on töös, siis töösooja katlasse tohib lisada vett vaid temperatuuridel 80-95 kraadi. Alla selle põhjustab juba katlale termilist šokki. Hotwelli üleskütmine sinu katla puhul toimus kas katla endaga katla üleskütmisel või siis (ilmselt nii oligi), et enne katla käivitamist kuumkasti kas lisati keevat vett või siis omas see mingit välist seadet, mis seda vett kuumana hoidis (algeline eelsoojendussüsteem). Selleks ilmselt ka mitmed avad paagi põhjas, et katlal on süsteem või torustik, mille kaudu katla oma auruga eelsoojendatakse paagis olevat vett. 

Kindlasti omanik on piisavalt eeltööd teinud, kuid igaks juhuks mainin ära, et seda kuumkasti värvige ikka väljastpoolt, mitte seestpoolt. Kindlasti ei tohi enne värvimist galvaniseerida (ei väljast ega seest) vm sarnast korrosiooni ennetavat töötlust teha. Üldiselt on suurem osa katlavee kuumkaste (hotwellid) seestpoolt töötlemata. Töödeldakse katla vett, mitte seadmeid. Üks vee/auru poolele lahti pääsenud mustuse või värvi tükk võib ja põhjustabki palju paha. Kui tegemist saab tulevikus olema nö töötava museaaliga, siis kuumkasti võib ja saab värvida seestpoolt väga spetsiaalsete värvidega, mis vajavad äärmiselt täpset ja põhjalikku eelnevat pinnatöötlust (karestamist). Üks selline teada-tuntud ja lihtsalt pealekantav töötlusvahend on Apexior1. Aga nagu mainisin, kõik liigutused sellega seoses peavad olema kaalutletud nagu ka hilisem süsteemiga opereerimine. Ja kui ongi plaanis asi tulevikus tööle panna, siis välise osa kuumkastist (kui see pole normaalselt isoleeritud või peidetud) võiks värvida suurendatud kuumuskindlusega värviga, mis kuumkasti töötemperatuuri lähedastel temperatuuridel oma algse värvitooni võimalikult hästi säilitaks.

[Formika]

Paistab, et aurumootor ise on väga heas korras, tõenäoliselt pole palju kasutatud. Silindrid praktiliselt kulumata. Kui oleks täiskomplektne, siis võiks isegi teda proovida tööle saada. 
   
   

[Formika]

Üritan aru saada, kuidas see aurumasin töötab. Kaks silindrit, kõik selge aga kuna miskit on puudu, siis tõenäoliselt just mingi klapp, mis seda auru silindrite vahel jagab. Eks kui see päev kätte jõuab kui hakkan teda kokku panema, siis tuleb juba tõsisemalt tegeleda. Sain kontakti Inglismaalt, kes tegeleb aurumootorite renoveerimisega. Lubas nõu ja jõuga abiks olla kui komplekteerimiseni jõuan. 
   
   
   
   

[Formika]

Täna tsaariaegsetest poltidest. Tegemist ikka suure peavaluga. Tundub, et kõik poldid sepa tehtud ja nii kuis Jumal juhatab. Tundub, et iga poldi jaoks on tehtud personaalne mutter. Mutrite augud ei ole tsentris ja kõiki neid tuleb keerata vähemalt kahe võtmega, sest kandid on eri mõõtu. Muidugi on rooste ka oma töö teinud. Vint on säilinud enam vähem seal kus mutter vinti katab. Väljaulatavad osadel on vähemalt pool vinti rooste poolt hävitatud. Mutrid käivad poldi otsa ainult ühte pidi. Ümberkeeratult enam vinti ei võta. Vindi sammu pole veel õnnestunud kindlaks teha. Ühesõnaga, proovin säilitada originaal polte nii palju kui võimalik aga murdunud poldid tuleb asendada ja eksplutatsiooni käigus on juba asendatud. Ka on osa polte lihtlabaselt meisli ja vasara abil lahti proovitud võtta. Ühesõnaga, pilt on kurb. Selliste peadega polte pole ka võimalik treipinki panna, viskavad jubedalt. Kasutusel on ka seibid. Tõenäoliselt puuritud pleki sisse õige diameetriga augud ja siis meisliga välja raiutud. Olen kõik poldid puhastanud ja paari pannud. Millega puuduolevad asendada, head ideed veel ei ole. Näidispilt ka. 
   
   

[tõnn]

Mina asendaks kõik poldid, mutrid, seibid tänapäevastega ja originaalid säilitaks eraldi karbis, kuni neid juurde õnnestub leida.

Tänapäevaseid võid veidi lihvida ja relvasinega töödelda, et õige tulemus jääks.

Võid ka kuumana õli sisse visata.

[Formika]

Kultuurkihi alt ronib igasugu huvitavaid embleeme ja numbreid välja. vedrud on markeeritud pildil olevatega. 
   

[isandpauk]

Täna tsaariaegsetest poltidest. Tegemist ikka suure peavaluga. Tundub, et kõik poldid sepa tehtud ja nii kuis Jumal juhatab. Tundub, et iga poldi jaoks on tehtud personaalne mutter. Mutrite augud ei ole tsentris ja kõiki neid tuleb keerata vähemalt kahe võtmega, sest kandid on eri mõõtu. Muidugi on rooste ka oma töö teinud. Vint on säilinud enam vähem seal kus mutter vinti katab. Väljaulatavad osadel on vähemalt pool vinti rooste poolt hävitatud. Mutrid käivad poldi otsa ainult ühte pidi. Ümberkeeratult enam vinti ei võta. Vindi sammu pole veel õnnestunud kindlaks teha. Ühesõnaga, proovin säilitada originaal polte nii palju kui võimalik aga murdunud poldid tuleb asendada ja eksplutatsiooni käigus on juba asendatud. Ka on osa polte lihtlabaselt meisli ja vasara abil lahti proovitud võtta. Ühesõnaga, pilt on kurb. Selliste peadega polte pole ka võimalik treipinki panna, viskavad jubedalt. Kasutusel on ka seibid. Tõenäoliselt puuritud pleki sisse õige diameetriga augud ja siis meisliga välja raiutud. Olen kõik poldid puhastanud ja paari pannud. Millega puuduolevad asendada, head ideed veel ei ole. Näidispilt ka. 

Minu poolt ka paar varianti: 
Plaan a: tänapäevased poldid, pealt lihvid kirjad maha, tsingi eemaldad sidrunhappega, natuke keerutada polte koos keerme kaitseks pealekeeratud mutritega koos mingite kividega segumasinas ja kõige lõpuks ääsil kuumaks ja õlivanni nagu juba soovitati. NB. sobivalt kõveraid mutreid saab lõigata jätkumutritest.

Plaan b: lased treialil teha poldid-mutrid kuuskant materjalist. Tahad natuke autentsemaid, anna ettemaksuks paar pudelit.

Plaan c: 100% autentsed (eri mõõdus polt-mutter, tsentrist väljas, laperdavad, ainult ühtepidi sobivad) poldid-mutrid saad erinevatest koolidest, kus on õppekavas lukksepapraktika. Vii neile mingi vana õues vedelenud neli-või-kuuskant rauatükk ja palu teha nii hästi, kui oskavad.

[Formika]

Vedrudel on aastaarv 1814 tõenäoliselt. Tõenäoliselt selle firma asutamise aasta. Paistab, et ka tookordse tsaari Aleksander I büst ja Riigivapp. Muuseas Aleksander I ajal münte keisri büstiga ei vermitud. Küll aga tehti medaljone. Kui sellel vedrul on keisri büst, siis küll väga harukordne. Panen siia pildi võrdluseks.
   
   

[Marko]

Originaalsed mutrid-poldid on ehk (veel) võimalik hankida, kindlasti ei ole päris kõiki ümertöötlusse tassitud. Selleks peavad aga ostusoovid olema nähtavad ja aegajalt uuendatud, et kiires infotulvas mitte ää uppuda. Vanakool on Kuldne Börs, Soov ka mingil määral. Olen niimoodi mõned peaaegu lootusetud asjad hankinud, keegi lõpuks ikka märkab ja ütleb sõbrale edasi, et sul võiks olla.
Võltsimise ja koopiate tegemise suunistel pole ka tegelikult viga midagi

[Raudpats]

Pean oma varud üle vaatama. Kunagi lammutamine ühte vana konstruktsiooni, seal olid ka kõik poldid- mutrid sepa tehtud, need peaksid kusagil alles olema. Kui üles leian, siis Formika saab endale.

[Fox]

Teema autor võiks panna siia soovitud poltide mõõdud, mul kuskil kastis on ka sepapolte-mutreid, täpselt soovitud mõõtu tõenäoliselt ei leia aga mine tea.