Maaliline Lõuna-Eesti, loojang sügisõhtul, 2026.
Hetk, mil tankuripüstoli klõpsatus kõlab nagu riigikassa kassaaparaadi heli. Me oleme jõudnud imelisse ajastusse, kus kütust ostes ei tangi sa enam autot, vaid investeerid elavasse poliitilisesse loovusesse. Mäletate veel lubadust, et maksutõuse ei tule? Või seda, kuidas riigieelarve pidi olema tegevuspõhine ja läbipaistev, aga reaalsuses vaja selle mõistmiseks hiromandi pabereid ja kõrgemat matemaatikat?
Nüüd me siis seisame siin, uue 24% käibemaksu ja värskete julgeolekumaksude lätteil, maamaksu ja automaksu tõusust rääkimata. Me toidame süsteemi, kus ametnikke koondatakse nii osavalt, et kulud ikka kasvavad, eks kohvimasinad vajavad kütmist ja Ligi munad sügamist. Aga ärgem olgem kibestunud – iga kallis liiter kütust on tegelikult sinu isiklik toetusaksioon riigi rahanduse abistamiseks kust salapäraselt ridade vahelt miljonid ära eksivad.
See pole lihtsalt kütus, see on meie panus poliitilisse kunsti: riik võtab meilt viimasegi särgi, aga teeb seda nii ilusa ja läbipaistmatu retoorikaga, et me peaaegu unustame jaheduse.
Puhja Terminal, diisel 2.04€/liiter
Käibemaks: 24%, ehk riigile läheb 0.395€ per liiter
Kütuseaktsiis: Lahutades käibemaksuta hinnast fikseeritud aktsiisi (0,459 €), jääb tulemuseks 1,186€ per liiter.
1.186€/l.... Mõelge sellele vähe.
Me oleme jõudnud punkti, kus tanklast on saanud maksuameti kõige usinam filiaal ja igast autojuhist märkamatu metseen, kes veab oma õlgadel ühiskonna progressi.
Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga...
Juhan Kunderi read aastast 1884 kõlavad tankuripüstoli klõpsatuse taustal nagu kauge muinasjutt. Me oleme jõudnud punkti, kus mats on küll endiselt tubli ja rügab tööd teha, kuid saksa ees kummardamine on asendunud pangaülekandega riigikassasse ja küüru tõmbab ta selga siis, kui vaatab ekraanilt jooksvat summat...