Olin ülbe ja lugesin tolle lehejutu poes leti ees päris otsast lõpuni. Kirjutan siinjuures nüid lahti ka tolle roosteeemalduse elektrolüütilise menetluse. Selle eeliseks happevariandi ees on kiirus ja tuleb vist odavam kah, see happepulber raip maksab ja kulub teda ka hulka.
Tarvis on akulaadijat (nisikest võimalikult lihtsat vanamoelist, mitte tänapäevase automaatikaga), pesusoodat (naatriumkarbonaati- mitte söögisoodat, mis olla naatriumBIkarbonaat), plekitükki (soovitavalt roostevaba aga tavaline käib kah) plastämbrit, vett ja elektrivoolu.
Lühidalt- soodalahus 4-5% kangusega, \"-\" klemmi otsa roostes vidin, \"+\" klemmi külge too nimetet plekitükk (kumb neist nüid anood ja kumb katood oli, seda ei mäleta, viimasest füüsikatunnist niipalju aega mööda...
, vidinad ämbrisse ja stepsel seina. Nood neg. laenguga roosteosakesed hüppavad siis tolle plusspleki külge. Paari tunni pärast peaks jubinad puhtad olema.
Samamoodi tuleb hoolikalt loputada, nigut happegi puhul. Miinuseks on aga, et toda protsessi poe hää valveta jätta. Elektrolüüsi käigus eraldub säält pangest natukene gaase. Nimelt vesinikku ja hapnikku, mis omapäi jäädes võrdlemisi pauguohtlikud materjalid võivad olla. Seetõttu oleks toda hää teha ventileeritud ruumis või suisa õues ja ämbrit pole hea ka kinni katta. Kui tahtmine noid vidinaid liigutada, tuleks stepsel välja tõmmata, et ülearust sädelust ei toimuks. Ka on mõttekas pista vidinad lisatraatide otsa, mitte otse laadija klemmide külge, muidu läevad nood tuksi ja ka võiks nood jubinad niiviisi rippuda, et ämbri seinu/põhja ei puutuks.
Terv. Ivar
ps. operatsiooni tõhustamiseks/kiirendamiseks võib võimaluse korral pruukida ka kaht laadijat korraga.