Martti Kirjutas:Need tsaariaegsed betoonpunkrid on küll väga võssa kasvanud, sammuti see tee mis sinna juurde viis.Käisn seal koos Lypsikuga miski 1,5 kuud tagasi, siis ei olnud taskulampe kaasas ja ei hakanud sinna kottpimedusse ronima. Autoga on sinna raske ligi saada, aga jalgrattaga saab vabalt.
Paljassaare poolsaar on muide ajalooliselt olnud kaks eraldi saart - läänepoolne ehk suurem Suur-Kaarli (Gross-Karlos) ja idapoolne ehk väiksem Väike-Kaarli (Klein-Karlos). Keskajal olid nad kindlasti kaetud kõrge kuuse- või männimetsaga, sest ürikutes on kirjas põlispuude raiumisest neilt saartelt. Millal nad metsa kaotasid, on raske öelda, vanahärra Heino Gustavsoni arvates mingite sõdade ajal, kas Liivi sõjas 16. sajandil või Põhjasõjas 18. sajandi algul. Tõenäoliselt ulatusid tollal veest välja ainult saarte kõrgemad keskosad.
18. sajandil olid saared igatahes juba paljad. Arvatavasti see (ehk siis metsa maharaiumise fakt) sünnitas paiga eestikeelse nime. Järgmisena püstitati 19. sajandi algul Väike-Kaarli saarele merekindluse suurtükitorn ehk nn Valge torn. See oli hästi näha nii merele kui ka linna, kuid kahjuks on see lammutatud. Esimese korruse varemed on praegugi näha.
Praeguse kuju ja konfiguratsiooni sai Paljassaare 1910ndatel aastatel Peeter Suure nimelise merekindluse tegemise ajal, mil sadama süvendamisest tekkinud täide ladustati saarte vahele ning saarte ja mandri vahele, millega tekkis poolsaar. Siis rajati ka Katariina kai ning Suur-Kaarli keskosas olevad suurtükipositsioonid. Samuti rajati raudteetamm Katariina kailt (Väike-Kaarlilt) positsioonideni, mille allesolekule kaasfoorumlane Aspelund siin viitas.
Kusagil 1994 või 1995 olen ma koos praeguseks siit ilmast lahkunud merekindluste uurija vanahärra Heino Gustavsoniga läbi sõitnud/kolanud nii kai, suurtükipositsioonid kui ka Valge torni jäänused. See oli umbes aasta-paar peale Vene sõjaväe lahkumist sellelt alalt. Üht-teist on kirjas ka hr Gustavsoni raamatus Tallinna merekindlustest ning veidi ka Mehis Helme kitsarööpmelise raudtee monograafia Paljassaare osas. Kahjuks ei mäleta ma enam kõiki detaile, millest meil hr Gustavsoniga seal käies juttu oli. Arvata on, et temasugune korüfee teadis palju rohkem (ja arvas veelgi rohkem), kui ta oma uurimistöödes kirja on pannud.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel