Minu puhul on tegemist kunagise keskasutuse autoostulubade määramise komisjoni liikme pojaga. Komisjoni kuulusid asutuse juht, partorg, tsiviilkaitse volinik, ametühingu esimees ja igast tähtsaid tegelasi veel mitme kaupa kontrollimas ja kahtlustamas vastastikku komisjoni liikmeid.
Vähemalt 80-ndate alguses ei olnud see luba mitte konkreetne propusk, vaid autoostu loa saanud asutuse juhataja teatas käskkirjaga, tuginedes asutuses moodustatud komisjoni otsusele, et Valdur Põld on saanud sõiduauto VAZ 2101 ostuloa seoses 50. juubeliga ja sangarliku tööpanusega. Koopia käskkirjast saadeti vastavale asjade valitsusele, kuhu vaene Valdur pidi tõestama minema, et tal ikka on sääste, mille eest auto välja osta. Vajadusel, näiteks defitsiidi olemasolu korral VAZ-i kaupluses, asendati VAZ 2101 ostuluba ZAZ 968M ostuloaga ja otsuse vaidlustamise korral võeti üldse ära.
Mina isiklikult olen saanud rublaaja lõpus vastava asutuse poolt määratud GAZ 2410 (valge) ostuloa, mis olude sunnil vahetati kaubandus valitsuse poolt sellise traktori, millel on kast kabiinist eespool ostuloa vastu. TÄNASIN VÄGA ja jätsin ostmata!
Samad asutuste ja ettevõtete juurde loodud komisjonid jagasid ka sektsioonkappe, nurgadiivaneid ja Lasnamäe kortereid. Paraku ainult nõusolekut ostmiseks.
Kokkuvõttes oli auto (kapi, diivani) ostuluba töötaja kõrgema ülemuse käskkiri, mis ei saanudki olla töötaja käes, kui siis ainult koopia käskkirjast.
Sarnane poolik näidis bilansist bilanssi andmise kohta asub
http://www.volga.ee/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=10
Töötajale antud ostuluba oli sarnase vormistusega aga märksa madalamal (oma asutuse) tasemel. Neid võib veel mõne üksiku asutuse arhiividest leida, aga seadusest tulenevalt ei säilitatud neid käskkirju üle viie aasta, sest need ei olnud olulise parteilise väärtusega ja pigem tekitasid piinlikkust ja häbi, et nõukogude riik ei suutnud tagada küllust.