13-07-2006, 14:28 PM
Seltsimehed,
Ma saan aru, et kõik Eesti mehed tegelevad muuseumi tegemisega, mis on ühest küljest tervitatav. See janek555 poolt püstitatud kaardistamise mõte on samuti väga õige, aga sellel on üks puudus. Nimelt osutub pärssivaks asjaolu, et paljud Eesti täisjõus kodanikud on ja elavad nii, et 12 tundi päevast on kodust ära tööl, 7 tundi magavad, 1,5 tundi veedavad liiklusummikutes, 0,5 tundi teevad hüpermarketis ostukäruga orienteerumissporti, 1 tund tegelevad perega, 1 tund seisavad pesula või ehitusmaterjalide järjekorras ning 1 tund ei viitsi/suuda midagi teha. Seetõttu tundub ületamatult koormav otsida mingi mehe numbrit, kes võibolla elab teises Eesti otsas, helistada ja leppida kokku aeg, et näha tema erakogu. Ja siis veel sellest ajast kinni ka pidada. Paljude muidu täitsa normaalsete inimeste jaoks on lisaks veel ka otsene suhtlemine erakogu omanikuga liigne psüühiline koormus, mistõttu väike Petja näiteks läheb laseb ragulkaga hulkuvaid kasse, mitte ei viibi isaga hämaras muuseumiruumis enesele elus eesmärke seadmas.
Mis ma öelda tahan, on see et isegi kui tehnikamuuseum on algelisel tasemel mingisse ruumi paigutatuna 10-20 mitteideaalselt taastatud autot, oleks rahvas suure tõenäosusega selle külastamise eest nõus välja käima 50, 100 või 200 krooni per nägu sõltuvalt eksponaatide huvitavusest. Kui aga tuleb orgunnida midagi, et saada midagi vaadata, mis võib olla iseenesest väga väärt kraam, siis jääb asi kahjuks pooleli.
Isiklikult oleksin nõus kaema kasvõi hästi säilinud ja väga heas originaalkorras Lada Samarat ja mitte ZIL'i. Ja võibolla ongi see mõnes mõttes huvitavam. Aga ka see ei ole praegu võimalik. Tädikesest on üsna ükskõik, olgu kasvõi ruudulisel paberil uksel kirjas mobiiltelefoninumber, millele helistades 10 minuti pärast kindlasti keegi kohale tuleb. Pole oluline. Tähtis on kindel ning avalikkusele teadaolev konkreetne asukoht, avatud olemise kellaajad ja ladu. Ülejäänu omab toetavat funktsiooni.
Sellised uitmõtted veel selle püksikummina veniva teema lõppu, mis ilmselt polegi lõpp. Ootame edasi. Küll ta ükskord tuleb.
Sm. Västrik
Ma saan aru, et kõik Eesti mehed tegelevad muuseumi tegemisega, mis on ühest küljest tervitatav. See janek555 poolt püstitatud kaardistamise mõte on samuti väga õige, aga sellel on üks puudus. Nimelt osutub pärssivaks asjaolu, et paljud Eesti täisjõus kodanikud on ja elavad nii, et 12 tundi päevast on kodust ära tööl, 7 tundi magavad, 1,5 tundi veedavad liiklusummikutes, 0,5 tundi teevad hüpermarketis ostukäruga orienteerumissporti, 1 tund tegelevad perega, 1 tund seisavad pesula või ehitusmaterjalide järjekorras ning 1 tund ei viitsi/suuda midagi teha. Seetõttu tundub ületamatult koormav otsida mingi mehe numbrit, kes võibolla elab teises Eesti otsas, helistada ja leppida kokku aeg, et näha tema erakogu. Ja siis veel sellest ajast kinni ka pidada. Paljude muidu täitsa normaalsete inimeste jaoks on lisaks veel ka otsene suhtlemine erakogu omanikuga liigne psüühiline koormus, mistõttu väike Petja näiteks läheb laseb ragulkaga hulkuvaid kasse, mitte ei viibi isaga hämaras muuseumiruumis enesele elus eesmärke seadmas.
Mis ma öelda tahan, on see et isegi kui tehnikamuuseum on algelisel tasemel mingisse ruumi paigutatuna 10-20 mitteideaalselt taastatud autot, oleks rahvas suure tõenäosusega selle külastamise eest nõus välja käima 50, 100 või 200 krooni per nägu sõltuvalt eksponaatide huvitavusest. Kui aga tuleb orgunnida midagi, et saada midagi vaadata, mis võib olla iseenesest väga väärt kraam, siis jääb asi kahjuks pooleli.
Isiklikult oleksin nõus kaema kasvõi hästi säilinud ja väga heas originaalkorras Lada Samarat ja mitte ZIL'i. Ja võibolla ongi see mõnes mõttes huvitavam. Aga ka see ei ole praegu võimalik. Tädikesest on üsna ükskõik, olgu kasvõi ruudulisel paberil uksel kirjas mobiiltelefoninumber, millele helistades 10 minuti pärast kindlasti keegi kohale tuleb. Pole oluline. Tähtis on kindel ning avalikkusele teadaolev konkreetne asukoht, avatud olemise kellaajad ja ladu. Ülejäänu omab toetavat funktsiooni.
Sellised uitmõtted veel selle püksikummina veniva teema lõppu, mis ilmselt polegi lõpp. Ootame edasi. Küll ta ükskord tuleb.
Sm. Västrik