[v6sa]

Keegi siin küsis, kuidas on püsikas+ libe. Võiks öelda, et ei midagi erilist, kuid tuleb ette üksikuid huvitavaid hetki.

Praegune õigeotsavedune pereuniversaal libedal püsikiirusehoidjat pruukida ei lase. Juba väike nühamine kukutab hoidja maha. Ja see juhtub kaugelt enne, kui mina seda tagumendiga tunnetan. Mis omakorda toimub sekundit paar enne, kui see auto trajektoori mõjutama hakkab. Maanteekiirusel liikuv auto on tänu impulsi jäävuse seadusele tegelikult väga stabiilne asi.

Naise viieliitrise sedaaniga on huvitavam: selle tagumine ABSi andur on peaülekandes. Ning tõusul on võimalik lahe situatsioon: ühe poole ratas käib ringi, auto tegelik kiirus väheneb, kuid mõõdetud kiirus (kardaanvõlli mõlemast otsast) säilib muutumatuna. Kuniks tee kalle on talutav, kaasneb sellega vaid huvitav helitaust. Aga piisava kalde korral teeb auto pära jõnksu, püsikas visatakse maha ja läbi automaadi hüdromuhvi tekkiv kerge mootorpidurdus stabliseerib auto iseenesest.

Mõlemad näited siis eelmisest sajandist ja keskmisest võimsamad. Talvel lamellrehviga, loomulikult.

Päris uute autodega on see häda, et ühelt poolt on auto loojad teinud kõik, et lõigata läbi auto ja juhi vaheline suhtlus (OK, märgutuled on jäänud) ja teiselt poolt ei ole juhiabistite reaktsioon alati just hetkeolukorrale sobiv. Eriti valus teema on see automaatkasti korral - sel ei saa ju siduritki suruda. Ning Eriti Kõrge Disainiauhinna saanud käigukangi ohuolukorras juba reflektoorselt neutraalile ei suru... Ehk jäärada just ei sõida, kuid libedal provotseerides on üllatavalt kasulik.

Vat ootamatu käestmineku jutust ei suuda aru saada. Isegi esivedune hoiatab nii pool sekundit ette enne, kui ära vajuma hakkab. Iseasi, mida selle teadmisega keset kurvi enam peale hakata... Siiski on enamasti võimalik valida peatumise kohta. Lihtsalt tagavedusel on selleks aega mitu sekundit, esivedusel tuleb õige suund valida KOHE.

Esiveduse kõige suurem häda on salalikkus. Peab olema Väga Hea Juht, et tajuda pidamispiiri saabumist õigeaegselt. Väikeseks täpsustuseks, et ma räägin siinkohal autost, mitte füüsikaseaduste piire kompavast kanakuudist Kuigi usutavasti ka Basilio kannatuste rada liikuvast autost vaadatuna polnud enne asja hapuksminemist olukord sugugi nii hull.

Tagaveduse hädaks on paratamatu ebastabiilsus pidamise piiril. Pesitsevad ju raske jõuallikas ja vedavad rattad auto erinevates otstes. Ning kui liikumisvektor vähegi ettepoole on, väheneb veorataste koormus veelgi, mis omakorda tähendab väiksemat haardejõudu. Lisame siia kesktõukejõu kurvist või tee kaldest tingitud külgkomponendi ja niigi ebastabiilne tasakaal saabki häiritud. Satub säärasel hetkel juhitoolile ajudeta isend, ongi koht statistikas kindlustatud.

Samas julgen täheldada, et viimased paarsada tuhat kilomeetrit on mind pannud nautima tagaveduse pereuniversaali pakutavat stabiilsust ja täiesti minu kontrolli all olevat ülejuhitavust vajaduse tekkides.