[Roland]

Mees läheb psühhiaatri vastuvõtule .
Psühhiaater palub meest, et rääkige oma sõnadega, mis teid vaevab.

“No jah… Kõik algas sellest, kui ma abiellusin. Abikaasal on täisealine tütar, kellest siis sai mu kasutütar. Minu isa tuli mulle külla, armus minu kasutütresse. Nad abiellusid. Nii sai minu kasutütrest ka minu kasuema. Mu abikaasa sünnitas poja. Temast tuli automaatselt isa naisevend, sellepärast et ta on isaga abielus oleva kasutütre poolvend. Poeg on kasuema vend, siis ka minu onu.
Isa abikaasa sai ka poja. Ta on siis minu vend, samas olen talle vanaisa, see on mu kasutütre poeg. Mu naine on mulle vanaema ja kasuema on ema.
Sellest järeldus , et olen oma naise lapselaps, arvesse võttes veel olen abielus oma vanaemaga, pole ma ainult oma naisele mees ja lapselaps, ma olen veel ka iseenda vanaisa … Mis Te arvate… mis mind ahistab..???!!!”

[Basilio]

Tõestisündinud lugu psühhiaatriaosakonnast.
Õhtusel ajal toodi kohale ennast deliiriumi joonud mees. Räuskas ja rapsis ega lasknud endale kedagi ligi. See oli veel selline aeg kui haiglates ei olnud turvamehi ja ka politsei ei tahtnud rahutuid patsiente taltsutama tulla. Pole aega, pole inimesi, pole bensiini jne. Meditsiinipersonal aga ei tohi patsiendi vastu vägivalda kasutada, muidu on kuri karjas.
Jaurasid ja jaurasid temaga - ei midagi. Siis viskas ühel õel üle: "Hoidke eemale, ma teen talle üksi süsti ära!". Õde oli selline ... väga gravitatsioonisõbralik inimene, kellele tuli kaks uksepoolt lahti teha. Rabas märatsejast kinni, surus ta hunnikusse ja istus igaks juhuks peale, et ta süstimise ajal rapsida ei saaks. Plaksas süsti kannikasse ja korras. Vennike rahunes kiiresti maha ja uinus nagu Okasroosike. Hommikuks magas ennast klaariks ja mõistusenatuke oli tagasi, noh nii paljukest kui tal seda oli. Aga hull ei olnud ta mitte. 
Arst hakkas teda välja kirjutamiseks küsitlema a la "Kas sa tead kes sa oled? Kas sa tead, kus sa oled? Kas sa tead, miks sa siin oled?" jne. OK, tüüp jagas adekvaatseid vastuseid ja oli peaaegu omadega mäel. Viimasena kästi tal kirjeldada, mida ta mäletab oma hullarisse sattumisest. Siinkohal nii libedalt enam ei läinud. Tüüp kratsis kukalt ja tunnistas ausalt: "Ega suurt ei mäleta ... Mäletan ainult, et üks TOHUTU SUUR P**** vajus mulle peale ja edasi ei mäleta enam midagi!"
Personal hoidis hinge kinni. Kui nüüd välja tuleb, et nad patsiendi kallal vägivalda kasutasid, saab keegi kinga.
Arst toksis mõtlikult pliiatsiga vastu lauaplaati: "Nii-nii, 5 milligrammi Haloperidooli (seda antakse hallukate vastu) ja jätame esialgu sisse..."
Ja keegi ei julgenud piiksatatagi, et see tohutu suur ... mnjah, kehaosa oli päriselt.

[kr8nik]

Meenub mullegi üks tõestisündinud lugu, millel seos psühhiaatriaosakonnaga...
Asi toimus ühes "mäe"-lõpuga linnaosas aastaid-aastaid tagasi, kui üks seltskond õhtu jooksul üha lõbusamaks ja tegusamaks muutus. Ühel hetkel avastas keegi esiku kapist mäesuusad. Kuna õues oli suvi, aga suusatamist tahtsid kõik proovida, võeti asi sealsamas trepikojas ette. Nalja sai hästi palju kuni selle hetkeni, mil keegi laskujatest põrkas kokku all korteris elava vanatädiga, kes tuli trepikoridori vaatama, mis lärm see on, mis tal magada ei võimalda. Kiirabi viis tädi minema, suusad pandi kappi tagasi ja seltskond suikus tasapisi unele...
Hommikul hakati tasapisi meenutama, mis eelmisel õhtul juhtus ja tükkhaaval sai pilt enam-vähem klaariks. Siis tekkisid ka pisikesed süümekad ja kui need olid pisut suuremaks kasvanud, otsustati haiglasse sõita ja vanatädile lilled viia. Suur oli aga seltskonna imestus, kui kipsi ja lahaste osakonnast vanatädi ei leitud. "Me ju nägime, kui ta kiirabisse tõsteti ja haiglasse sõidutati," ütles üks öine suusataja imestunud häälega. Kõne kiirabi valvelauda tõi asjasse selguse: öösel toodi tõepoolest üks vigastatud vanatädi haiglasse, aga kuna ta väitis järjekindlalt, et talle sõitis suusataja trepikojas otsa, otsustati vanatädi igaks juhuks psühhiaatriaosakonda paigutada...

[gaz6964]

Meenub mullegi üks tõestisündinud lugu, millel seos psühhiaatriaosakonnaga...
Asi toimus ühes "mäe"-lõpuga linnaosas aastaid-aastaid tagasi, kui üks seltskond õhtu jooksul üha lõbusamaks ja tegusamaks muutus. Ühel hetkel avastas keegi esiku kapist mäesuusad. Kuna õues oli suvi, aga suusatamist tahtsid kõik proovida, võeti asi sealsamas trepikojas ette. Nalja sai hästi palju kuni selle hetkeni, mil keegi laskujatest põrkas kokku all korteris elava vanatädiga, kes tuli trepikoridori vaatama, mis lärm see on, mis tal magada ei võimalda. Kiirabi viis tädi minema, suusad pandi kappi tagasi ja seltskond suikus tasapisi unele...
Hommikul hakati tasapisi meenutama, mis eelmisel õhtul juhtus ja tükkhaaval sai pilt enam-vähem klaariks. Siis tekkisid ka pisikesed süümekad ja kui need olid pisut suuremaks kasvanud, otsustati haiglasse sõita ja vanatädile lilled viia. Suur oli aga seltskonna imestus, kui kipsi ja lahaste osakonnast vanatädi ei leitud. "Me ju nägime, kui ta kiirabisse tõsteti ja haiglasse sõidutati," ütles üks öine suusataja imestunud häälega. Kõne kiirabi valvelauda tõi asjasse selguse: öösel toodi tõepoolest üks vigastatud vanatädi haiglasse, aga kuna ta väitis järjekindlalt, et talle sõitis suusataja trepikojas otsa, otsustati vanatädi igaks juhuks psühhiaatriaosakonda paigutada...

  Muide see suusatajate seltskond koosnes päästeameti töötajatest.

[klemm]

Ja teie naersite mersuniiduki üle, müüs idee kalli raha eest maha: 
    https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=10154940844817936&id=98437492935&_rdr 

[Roland]

Mees oli ära unustanud, et homme on tema kurja naise juubel.
Eit karjub õhtul mehele, et kui homme hommikul ei seisa garaažiukse ees ilusat punast asja, mille nool läheb 5 sekundiga sajani, saad tappa mees!!!
Hommikul eit vaatab aknast välja – garaažiukse ees seisab väike karp.
Läheb siis välja, teeb karbi lahti – seal on ilus punane väike kaal!
Mees on siiani intensiivis….

[hulgus]

Elas kord mees mere ääres. Käis paadiga merel, püüdis kala ja oli muidu tore rannamees.
Tuli talle siis maamees külla, istusivad, arutasivad maailma asju ja maitsesid ka va kangemat, aga ainult natukesekene.
Õhtal juba pime käes, kui rannamehele kargas meelde, et oi kurja, vaja ju ööseks veel võrgud sisse lasta. Maamees kampa, panivad paadiga minema, rannamees sõudis, maamees lasi võrku sisse.
Ommukul ajavad karku alla, rannamees kaeb aknast välja ja kukub pragama: krt mees, miks sa võrgud heinamaale oled pannud. Too vastu: kus sõudsid, sinna panin...

[jürimees]

Kas kellelgi isiklikke kogemusi (kasutab)..?                   Eeskuju on nakkav
                                       

[Mossemees]

Meenub mullegi üks tõestisündinud lugu, millel seos psühhiaatriaosakonnaga...

Üks sarnane lugu oleks võinud minu endaga äärepealt juhtuda.
Töötasin kunagi valvurina ühes ettevõttes. Kontorihoone ja katlamaja olid kokku ehitatud, kõik üks pikk ühekorruseline silikaattellistest ehitis. Ühel hetkel lammutati vanad suured katlad (2 tk) välja ja asemele pandi üks väike automaatkatel, tolle jaoks ehitati suure katlasaali otsa omaette väike ruum. Tühjaksjäänud katlamajja sai kolitud gaasipliit, millel valvekoertele lobi keeta. Radiaatorid olid seina peal ja suur ruum oli muidu mõnus ja soe. Mina tassisin sinna veel kusagilt leitud vaiba põrandale, kirjutuslaua, tooli ja riidekapi ning seadsin sinna omale mõnusa kabineti sisse. Hea vaadata, et koerte puder põhja ei kõrbeks, hea sealsamas omalegi suppi soojendada ja kuna valvuri n.ö. ametlikus tööruumis peale remonti enam suitsetada ei lubatud, siis seal võis rahumeeli edasi kimuda, keegi sellest probleemi tegema ei hakanud. Ühesõnaga, oli mõnus rahulik koht, kus öösel olla. Seina sees oli üks suur aknaava kunagi kinni müüritud. Küllap nii, et kiht telliseid sissepoole, kiht väljapoole ja keskel oli tühimik. Ja sinna tühimikku olid mesilased omale pesa teinud. Harilikud kodumesilased. Väljaspool oli kivide vahel pragu, sealt nad suvel sisse-välja käisid. Juba seda "kabinetti" omale sisse seades märkasin üpris palju surnud mesilasi nii põrandal kui aknalaual, aga ei osanud sellest midagi suuremat arvata - tõmbasin need laibad tolmuimejaga kokku ja asi tahe. Või vähemalt nii ma algul arvasin. Esialgu ei juhtunudki midagi. Aga talvel kui ilmad külmaks läksid, selgus, et seinal on väike praoke ka seespool. Sealtkaudu hakkas neid sumisejaid üha sagedamini mulle tuppa tulema, ise poolunised, tiirutavad tigeda pininaga ümber laelambi ja mööda ruumi, olin vahepeal päris hädas nendega, olid vist mingist kurjemast tõust, kippusid lausa kallale tulema. Õnneks pandi parajasti duširuumis plaate, võtsin sealt natuke plaatimissegu, tõin töökojast redeli ja plekitüki pahtlilabidaks ja mätsasin selle siseseina prao kinni. Siis oli rahu majas ka. Sest oma vaimusilmas ma juba nägin ette, mis sündmused võinuks hargnema hakata.

Hommik. Ülemus saabub tööle. Uksel tervitab teda rõõmsalt valvur, püss õlal ja  üks silm kinni paistetanud.
-Mis su näoga juhtus?
-Ah, ei midagi erilist, mesilane nõelas.

Ja samal ajal on õues südatalv, 30 kraadi külma ja hanged nabani...

[Alts]

Kunagi üsna ammu oli suur mure ühe vanaonuga. Mingi aeg oli diagnoositud skisofreenia ühes selle arenemisega hakkas uskuma, et tuntud ja lugupeetud naaber üritab teda mingi gaasiga tappa, lisaks kippus linnapeale rändama minema ning unustas ära, kus elab ning ei osanud koju tagasi minna. Kuna pereliikmed käisid tööl ja vanaonu valvamiseks/põetamiseks tulnuks töölt ära tulla, otsustati uurida võimalust ta hooldekodusse paigutamiseks. Viimane aste oli arstlik komisjon. Onuke komisjoni ees ja räägib, kuidas ta peab oma toas tuvisid pidama, kuna tuvide järgi saab teada, kuna naaber jälle gaasiga mürgitama hakkab. Keegi siis komisjonist küsib, et kus te enne pensionile jäämist töötasite? Onu: "Esmalt olin ma gaasivabriku direktor." Komisjon vaatas üksteisele otsa ning vormistas selle hooldekodu asja ära ilma lisaküsimusteta. Kurblooline on siin see, et tegelikult rääkis onu tõtt, nimelt oli veel viiekümmnendatel Tartus Aleksandri tänavas töös gaasivabrik, mis muuhulgas andis gaasi ka tänavalaternatele.

[Roland]

Mees on erootikapoes.
“Palun mulle üks kumminaine!”
“Hästi, kas soovite tavalist või intelligentset?”
“Milline valik! Lubage intelligentne!”
Järgmine päev tuleb mees tagasi.
“Kas tavalise vastu saaks vahetada, see ei andnud kätte…!”

[Aspelund]

[Aspelund]

[Roland]

Anekdoodid
Naine: „Meie mehega elame nagu kaks tuvikest ega tülitse kunagi. Täielik idüll! Ja seda kõike seepärast, et ma teen ainult seda, mis mu päeva horoskoobis kirjas on.“

Mees: „Meil naisega on kõik korras. Seepärast, et ta otsustas rangelt oma horoskoobi järgi elada. Ta tellis selle endale meili peale, mina aga murdsin ta postkasti sisse ja kirjutan talle nüüd igal hommikul ise horoskoobi valmis!“

[mlsluik]

[Talupoeg taluja]

Õhtust!

Vana lugu siis minu kadunud ema mälestustest.
Nimelt oli mu ema ainuke töökoht Viljandi Bussijaama konduktorina. Ükskord siis ema vaatas,et igast peatusest tuli hulga rahvast,ei tea kas mahuvadki enam peale. Lõpuks oli buss juba puupüsti täis. Järgmises peatuses pressis üks seljakotiga mees veel ennast bussile. Sõit läks uuesti lahti ja uks löödi kinni. "Tehke uks uuesti lahti,mul jäi munakott ukse vahele!" hõikas meesterahvas.    Rahvas naeris laginal. Bussijuht siis tegi uuesti ukse lahti ja meesterahvas sikutas ka oma seljakoti koos munadega bussi. Palju seal neid terveks jäi,pole teada. Igatahes maal käies veeti ikka head ja paremat linna kaasa.  

Veel teinegi lugu konduktorite päevilt.
Nimelt oli konduktoritel kott pidevalt kõhu peal ja piletirull kaelas. Oli ka näppajaid kes tahtsid raha röövida. Üks sellistest näppajatest oli teada tuntud kohalik mustlastüdruk. Ema oli juba hoiatatud,et kuidas asi käib. Plika aga vaatas emale otsa ja pistis käe kotti kopikate järgi..... nii kaval oli olnud. Piletit müües ei panda teinekord isegi tähele,kui käsi kotis juba ära käinud. Bussis rahvast palju ka ja ei märkagi. Ema oli võtnud tüdrukul käest kinni ja kotist välja sikutanud,ei läinud läbi!
Nüüd aastaid edasi olen seda mustasplikat vahest linnapeal ikka näinud,nüüd juba päris uhke vanaproua.   Ei ole tulnud mulle ennustama ka. Kui tuleb,küsin kas veel mäletab seda seika.

[Basilio]

[wanamees]

https://osta-ee.postimees.ee/kardi-kott-...rc=listing

[Roland]

SÕNADETA...

[alfredo]