18-02-2005, 10:36 AM
Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
tore pajatus vanadest raadiotest SLõhtulehes
Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
04-05-2005, 19:55 PM
Transistorraadiotest niipalju, et ise olen ehitanud lääne ukv-le
Okean203. Kunagi sattus kätte moskvits 408 raadio, päris klassikaline skeem - väljundtrafoga ja puha. Praegu hoian tuleviku jaoks Okean209 ja VEF201.
Tegelikult olid paljud (eriti 80 aastate) raadiod koostatud
samadest mikroskeemidest tüüpskeemi järgi - ukv plokis
k174ps1 vôi k174ps4, FM vahesagedusvôomendis k174ur3, AM vsv
k174ha2, vôimsusvôimendis k174un7 (TBA810) vôi k174un4
(väiksemates raadiotes).
Endale meeldivad rohkem lampidega seadmed. Kodus
seisavad umbes 1955 a. Daugava, 1965 a. VEF Radio ja
1962 a. Rekord 53 ning 1969 Promin-M ning magnetofon Aidas-9M
. Hiljuti leidsin metsast mingi halvas korras 1940-50 vôi isegi
varasema (lääne kondensaatoritega) ilmselt patareitoitega
vraki. Üks paremaid leide on olnud 1960 a. mustvalge kineskoop
43lk2b. Eriti ilusad on oktaalsokliga lambid (6p3s, 6e5p jne).
Pealegi eritavad elektronlambid töötamisel sellist \"lambilôhna\",
ning mônimord ilmub elektroodide vahele ilus sinakas helendus.
Môned aastad tagasi ehitasin sisuliselt Estonia Stereo vôimendi.
Pimedas eriti mônus vaadata-kuulata, kuid järelvalveta ei julge jätta.
Okean203. Kunagi sattus kätte moskvits 408 raadio, päris klassikaline skeem - väljundtrafoga ja puha. Praegu hoian tuleviku jaoks Okean209 ja VEF201.
Tegelikult olid paljud (eriti 80 aastate) raadiod koostatud
samadest mikroskeemidest tüüpskeemi järgi - ukv plokis
k174ps1 vôi k174ps4, FM vahesagedusvôomendis k174ur3, AM vsv
k174ha2, vôimsusvôimendis k174un7 (TBA810) vôi k174un4
(väiksemates raadiotes).
Endale meeldivad rohkem lampidega seadmed. Kodus
seisavad umbes 1955 a. Daugava, 1965 a. VEF Radio ja
1962 a. Rekord 53 ning 1969 Promin-M ning magnetofon Aidas-9M
. Hiljuti leidsin metsast mingi halvas korras 1940-50 vôi isegi
varasema (lääne kondensaatoritega) ilmselt patareitoitega
vraki. Üks paremaid leide on olnud 1960 a. mustvalge kineskoop
43lk2b. Eriti ilusad on oktaalsokliga lambid (6p3s, 6e5p jne).
Pealegi eritavad elektronlambid töötamisel sellist \"lambilôhna\",
ning mônimord ilmub elektroodide vahele ilus sinakas helendus.
Môned aastad tagasi ehitasin sisuliselt Estonia Stereo vôimendi.
Pimedas eriti mônus vaadata-kuulata, kuid järelvalveta ei julge jätta.
05-05-2005, 17:55 PM
Tähelepanek VEF 12 kohta.
Ei tea, kas lambiajastu traditsioonide austuseks
vôi nôukogude transistoride vähese töökindluse
pärast, igatahes sai VEF 12 transistore vahetada ilma
jootmata. Need suruti läbipaistvast plastmassist
korpusega pesadesse. Kunagi algkooli ajal proovisin
2 VEF-ist (teine oli vist 202) mikrofonile vôimendit ehitada.
Môlema madalsagedusvôimendid sai lihtsalt järjestikku
ja mikrofon esimese sisendisse ühendatud .
Ilmselt jäi tundlikkusest puudu ja midagi normaalset ei
tekkinud.
Raadio väljundis on transistoridega MP41 vastastaktaste.
Siiani pole uurinud, kas see tüüp oli mingi teise sokeldusega
kui MP39..42, aga igatahes kôik minu varased skeemid
töötasid vaid nendega, ülejäänud ei toiminud.
Ei tea, kas lambiajastu traditsioonide austuseks
vôi nôukogude transistoride vähese töökindluse
pärast, igatahes sai VEF 12 transistore vahetada ilma
jootmata. Need suruti läbipaistvast plastmassist
korpusega pesadesse. Kunagi algkooli ajal proovisin
2 VEF-ist (teine oli vist 202) mikrofonile vôimendit ehitada.
Môlema madalsagedusvôimendid sai lihtsalt järjestikku
ja mikrofon esimese sisendisse ühendatud .
Ilmselt jäi tundlikkusest puudu ja midagi normaalset ei
tekkinud.
Raadio väljundis on transistoridega MP41 vastastaktaste.
Siiani pole uurinud, kas see tüüp oli mingi teise sokeldusega
kui MP39..42, aga igatahes kôik minu varased skeemid
töötasid vaid nendega, ülejäänud ei toiminud.
05-05-2005, 18:58 PM
Kui juba selline helitehnika teema, siis kirjutaks ka 1960..80 aastate makkidest.
Nôukogude kassetimakid ,eriti varasemad 3..4. kvaliteediklassi
seadmed, paistavad silma ülima ratsionaalsuse nimel loodud
tehniliste lahenduste poolest (analoogselt sapakaga, mis samuti
vägagi uuenduslike ja huvitavate lahendustega silma torkab). Näiteks polnud mitmetel seadmetel
salvestatava programmi jälgimiseks muud, kui salvestusnivoo-
indikaator, sest madalsagedusvôimendi lülitati ümber kustutus-
ja eelmagneetimisvoolu generaatoriks. Mingil makil (vist \"Legenda 401\") oli vôimalus kassetikujulise raadio kasutamiseks (kui kellelgi
on pilte vôi infot sellise asja kohta, vôiks kirjutada). Peale selle
kasutati patareide säästmiseks vôimsusvôimendi väljundtrafo
mähiste ümberlülitamist ja lindi kiirust 2,38 cm/s (tavaline on
4,76 cm/s).
Leidus ka vastupidist lähenemist, näiteks kasutati \"Vesna 306\"
mootori sageduse stabiliseerimiseks lülitust, mis sisaldas sama palju detaile, kui kolmandik ülejäänud makki. \"Vesna 201 stereo\"
oli vist esimene, milles leidus müratasandi (ja sama mootor, mis
mudelis 306). Tasandi tööpôhimôte oli lihtne : lülitus môôtis kôrgete helide taset signaalis ning kui tase oli kôrge, lasi need läbi, kui madal, siis piiras sagedusriba ülevalt poolt. Vesna makkidesse ilmus vist ka esimene vastassuunas pöörlevate
toonvôlli hooratastega lindiajur ja autostopp. Viimane koosnes
impulsside andurist peale keriva pooli ratta küljes ja lülitusest, mis lülitas mootori impulsside puudumisel välja.Paremates lindimakkides kasutati samuti autostoppi, kuid see rakendus kas lindi pingutuse kadumisel, lindi eemaldumisel magnetpeast vôi lôppu kleebitud fooliumriba saabumisel. Môned makid vôimaldasid kasutada kaugjuhtimispulti (juhtmega), mis tavaliselt komplekti ei kuulunud (kui kellegil pult on, vôiks kirjutada). Tavaliselt juhiti
lindimakke pööratavate nuppude (Jupiter, Astra, Jauza ) ,klahvide (Aidas, Dnepr, Daina, Nota) vôi kangide (\"Sonata 304\") abil.
Näiteks \"Orbita 303\"(-l(see makk oligi vist peamiselt selleks tehtud)) oli kinoprojektori helisünkronisaator.
Makkide struktuurist niipalju, et tüüpiliselt koosnesid nad
lindiajurist, toiteosast , universaalvôimendist, salvestusnivooindikaatori juhtlülitusest, kustutus- ja eelmagneetimispinge generaatorist (sagedus 40..65 kHz) ja sisendpingejagurist. Viimane oli vajalik mikrofonist (pinge 1..3 mV), teisest makist, telekast, grammofonilt, elektrimuusikariistalt (kôik 250 mV), raadiost (20 mV), ja traathäälingu vôrgust (15 V) saadud pinge sobitamiseks universaalôimendi sisendiga.
Nôukogude kassetimakid ,eriti varasemad 3..4. kvaliteediklassi
seadmed, paistavad silma ülima ratsionaalsuse nimel loodud
tehniliste lahenduste poolest (analoogselt sapakaga, mis samuti
vägagi uuenduslike ja huvitavate lahendustega silma torkab). Näiteks polnud mitmetel seadmetel
salvestatava programmi jälgimiseks muud, kui salvestusnivoo-
indikaator, sest madalsagedusvôimendi lülitati ümber kustutus-
ja eelmagneetimisvoolu generaatoriks. Mingil makil (vist \"Legenda 401\") oli vôimalus kassetikujulise raadio kasutamiseks (kui kellelgi
on pilte vôi infot sellise asja kohta, vôiks kirjutada). Peale selle
kasutati patareide säästmiseks vôimsusvôimendi väljundtrafo
mähiste ümberlülitamist ja lindi kiirust 2,38 cm/s (tavaline on
4,76 cm/s).
Leidus ka vastupidist lähenemist, näiteks kasutati \"Vesna 306\"
mootori sageduse stabiliseerimiseks lülitust, mis sisaldas sama palju detaile, kui kolmandik ülejäänud makki. \"Vesna 201 stereo\"
oli vist esimene, milles leidus müratasandi (ja sama mootor, mis
mudelis 306). Tasandi tööpôhimôte oli lihtne : lülitus môôtis kôrgete helide taset signaalis ning kui tase oli kôrge, lasi need läbi, kui madal, siis piiras sagedusriba ülevalt poolt. Vesna makkidesse ilmus vist ka esimene vastassuunas pöörlevate
toonvôlli hooratastega lindiajur ja autostopp. Viimane koosnes
impulsside andurist peale keriva pooli ratta küljes ja lülitusest, mis lülitas mootori impulsside puudumisel välja.Paremates lindimakkides kasutati samuti autostoppi, kuid see rakendus kas lindi pingutuse kadumisel, lindi eemaldumisel magnetpeast vôi lôppu kleebitud fooliumriba saabumisel. Môned makid vôimaldasid kasutada kaugjuhtimispulti (juhtmega), mis tavaliselt komplekti ei kuulunud (kui kellegil pult on, vôiks kirjutada). Tavaliselt juhiti
lindimakke pööratavate nuppude (Jupiter, Astra, Jauza ) ,klahvide (Aidas, Dnepr, Daina, Nota) vôi kangide (\"Sonata 304\") abil.
Näiteks \"Orbita 303\"(-l(see makk oligi vist peamiselt selleks tehtud)) oli kinoprojektori helisünkronisaator.
Makkide struktuurist niipalju, et tüüpiliselt koosnesid nad
lindiajurist, toiteosast , universaalvôimendist, salvestusnivooindikaatori juhtlülitusest, kustutus- ja eelmagneetimispinge generaatorist (sagedus 40..65 kHz) ja sisendpingejagurist. Viimane oli vajalik mikrofonist (pinge 1..3 mV), teisest makist, telekast, grammofonilt, elektrimuusikariistalt (kôik 250 mV), raadiost (20 mV), ja traathäälingu vôrgust (15 V) saadud pinge sobitamiseks universaalôimendi sisendiga.
05-05-2005, 19:03 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-05-2005, 19:13 PM ja muutjaks oli künnimees.)
Raadiotest veel nii palju, et \"Volga\" Gaz 24 raadio juurde käis
lühilaine konverter. Selleks on raadio pesa all selline kroomitud äärega kitsas pilu. Endal küll konverterit pole, kuid skeemi leidsin
ja vôimalik, et kunagi ehitan proovimise môttes valmis. Tööpôhimôte on sama, mis konverteritel,
millega vene raadiotele lääne ukv peale pandi.
Tegelikult selline lahendus kogu lääne FM ei
kata, sest toob sagedust vaid paarkümmend
megahertsi alla. Euroopas kasutatakse sagedusala 87,5..108 MHz (laius 20,5 MHz),
NSVL kasutas 65,8..73 MHz (laius 7,2 MHz).
See peaks avalduma näiteks nii, et Vikerraadiot (104 MHz) kuuleb, aga Sky + (95,4 MHz) ei kuule.
lühilaine konverter. Selleks on raadio pesa all selline kroomitud äärega kitsas pilu. Endal küll konverterit pole, kuid skeemi leidsin
ja vôimalik, et kunagi ehitan proovimise môttes valmis. Tööpôhimôte on sama, mis konverteritel,
millega vene raadiotele lääne ukv peale pandi.
Tegelikult selline lahendus kogu lääne FM ei
kata, sest toob sagedust vaid paarkümmend
megahertsi alla. Euroopas kasutatakse sagedusala 87,5..108 MHz (laius 20,5 MHz),
NSVL kasutas 65,8..73 MHz (laius 7,2 MHz).
See peaks avalduma näiteks nii, et Vikerraadiot (104 MHz) kuuleb, aga Sky + (95,4 MHz) ei kuule.
05-05-2005, 20:01 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-05-2005, 20:06 PM ja muutjaks oli künnimees.)
Natuke selle aja vôimenditest.
Pôhimôtteskeemide järgi vôib jagada kolmeks :
1)kahepolaarse toitega diflülituses sisendastmega
2)ühepolaarse toitega
3)stabiliseeritud toitega.
Esimesed olid üldjuhul vôimsamad , 25..50 w, aga kui difastme,
vôimsusvôimendi lülituse vôi toiteallikaga midagi juhtus ja
kaitselülitust polnud (vist ainult \"Brigg 001\" oligi) küpsesid kôlarid alalisvoolu toimel ära (endal kurvad kogemused \"Radiotehnika u-010 stereo\" ga, kui sildvôimendiks (oleks tulnud 100w RMS 8-oomisele kôlarile) tahtsin ehitada). Teist liiki vôimendid jätavad
kôlari mistahes (v.a kondeka valepidine ühendus vôi lühis) rikke korral terveks ning vajavad ühe polaarsusega toitepinget (näiteks autoraadiotes +12V) , kuid kôrgematel sagedustel hakkab
kondensaator vôimendi ja kôlari vahel tunda andma. Ka maksab
selline 10 000 mkF X 63 detail umbes paarsada krooni. Samuti ei taga seade ôlgade sümmeetriat jôudeolekus (reguleerimisel seatakse umbes pool toitepinget, vastavalt voltmeetri ja reguleerija täpsusele). Kolmandate eelisteks on väiksem RMS
ja PMPO erinevus , toiteploki kondensaatorite väiksem mahtuvus
(järelikult ka hind) ning parameetrite väiksem sôltuvus vôrgupingest (220v 240v peale üleminek ei anna midagi juurde).
Suurimaks puuduseks on suure ja raske radiaatoriga jôutransistor
stabilisaatoris ning mônevôrra väiksem kasutegur ja
ilmselt ka töökindlus. Ülejäänu osas erinevusi praktiliselt pole :
eelvôimendid saavad stabiliseeritud +/- 12..18 V, peale neid
on tämbri ja filtrite blokk, siis kuulamistugevuse regulaator
ja vôimsusvôimendi, milles on tükike lülitust väljundtransistoride kaitseks väljundi lühise eest. Mônedel on väljundnivooindikaator ja
lülitus salvestise vahetuks kontrollimiseks eraldi salvestus- ja taasesitusvôimendit sisaldava makiga töötamisel.
Ise olen ehitanud ja katsetanud paarikümmet skeemi (loomulikult
ka uuemaid, näiteks 2 X 70 W vôimu mikroskeemidega TDA 7294),
küpsetanud kogu elektrooniliste seadmete katsetamise käigus ära kusagil 20..40 detaili ning ehitanud \"Raduga 201\" skeemi ainetel (sai forsseeritud 16W kusagile 40 kanti) \"Radiotehnika U-101 stereo\" osadest senini töökindlaima seadme (9. klassi lôpupeol, töötas öö läbi täiskoormusel 2 oomise kôlariga) .
Pôhimôtteskeemide järgi vôib jagada kolmeks :
1)kahepolaarse toitega diflülituses sisendastmega
2)ühepolaarse toitega
3)stabiliseeritud toitega.
Esimesed olid üldjuhul vôimsamad , 25..50 w, aga kui difastme,
vôimsusvôimendi lülituse vôi toiteallikaga midagi juhtus ja
kaitselülitust polnud (vist ainult \"Brigg 001\" oligi) küpsesid kôlarid alalisvoolu toimel ära (endal kurvad kogemused \"Radiotehnika u-010 stereo\" ga, kui sildvôimendiks (oleks tulnud 100w RMS 8-oomisele kôlarile) tahtsin ehitada). Teist liiki vôimendid jätavad
kôlari mistahes (v.a kondeka valepidine ühendus vôi lühis) rikke korral terveks ning vajavad ühe polaarsusega toitepinget (näiteks autoraadiotes +12V) , kuid kôrgematel sagedustel hakkab
kondensaator vôimendi ja kôlari vahel tunda andma. Ka maksab
selline 10 000 mkF X 63 detail umbes paarsada krooni. Samuti ei taga seade ôlgade sümmeetriat jôudeolekus (reguleerimisel seatakse umbes pool toitepinget, vastavalt voltmeetri ja reguleerija täpsusele). Kolmandate eelisteks on väiksem RMS
ja PMPO erinevus , toiteploki kondensaatorite väiksem mahtuvus
(järelikult ka hind) ning parameetrite väiksem sôltuvus vôrgupingest (220v 240v peale üleminek ei anna midagi juurde).
Suurimaks puuduseks on suure ja raske radiaatoriga jôutransistor
stabilisaatoris ning mônevôrra väiksem kasutegur ja
ilmselt ka töökindlus. Ülejäänu osas erinevusi praktiliselt pole :
eelvôimendid saavad stabiliseeritud +/- 12..18 V, peale neid
on tämbri ja filtrite blokk, siis kuulamistugevuse regulaator
ja vôimsusvôimendi, milles on tükike lülitust väljundtransistoride kaitseks väljundi lühise eest. Mônedel on väljundnivooindikaator ja
lülitus salvestise vahetuks kontrollimiseks eraldi salvestus- ja taasesitusvôimendit sisaldava makiga töötamisel.
Ise olen ehitanud ja katsetanud paarikümmet skeemi (loomulikult
ka uuemaid, näiteks 2 X 70 W vôimu mikroskeemidega TDA 7294),
küpsetanud kogu elektrooniliste seadmete katsetamise käigus ära kusagil 20..40 detaili ning ehitanud \"Raduga 201\" skeemi ainetel (sai forsseeritud 16W kusagile 40 kanti) \"Radiotehnika U-101 stereo\" osadest senini töökindlaima seadme (9. klassi lôpupeol, töötas öö läbi täiskoormusel 2 oomise kôlariga) .
05-05-2005, 20:33 PM
Vaid grammofonidest ja telekatest pole kirjutanud.
Esimestes pole mmud huvitavat midagi peale tahhogeneraatoriga
stabiliseeritavate motorite (\"Lider 303\" Ungari RV \"G 30x\").
Ka telekad olid enamasti unifitseeritud skeemide järgi tehtud,
kui eriti varased ja värvilised välja jätta. Vahest on huvitav see, et esimene (vist katseseadmeks jäigi) värvitelekas \"Rubin\"
koosnes mustvalgest kineskoobist ja selle ees pöörlevast
kolmevärvilisest plastkettast, mida käitas vôrgusagedusega
sünkroonselt pöörlev elektrimootor (peaaegu nagu Nippkowi
ketas mehhaanilises telekas). Vanemad on rääkinud ka seda, et
môned mustvalgeomanikud kleepisid ekraanile kile, mis oli alt vist roheline ja ülevalt sinine. Teine huvitav asi oli mikroskeemide tulek
juhtblokkidesse (SVP-4xx). Pôhimôte oli selles, et loendur vahetas kanalit, kuni jôudis allavajutatud nupuni, ning peatus seejärel.
Môned amatöörelektroonikud tegid omale puldi, millel oli üks nupp- kanali vôrra üles liikumiseks. Samal ajal liikusid ka puutetundlikud kanaliselektorid. 4 USCT telekate tulekuga kadusid
erinevad lahendused ja aparaate hakati koostama unifitseeritud moodulitest.
Ise hoian maja lakas kahte \"Rekord 306\", mida vahepeal jagati
kui jalus olevat prügi. Vanim teleka-asi on 1960 a. kineskoop
43lk2b, millel hälvitussüsteem puudu ja ioonipüüduri magnet samuti (kineskoop on kaldu asetatud elektronkahuriga).
Esimestes pole mmud huvitavat midagi peale tahhogeneraatoriga
stabiliseeritavate motorite (\"Lider 303\" Ungari RV \"G 30x\").
Ka telekad olid enamasti unifitseeritud skeemide järgi tehtud,
kui eriti varased ja värvilised välja jätta. Vahest on huvitav see, et esimene (vist katseseadmeks jäigi) värvitelekas \"Rubin\"
koosnes mustvalgest kineskoobist ja selle ees pöörlevast
kolmevärvilisest plastkettast, mida käitas vôrgusagedusega
sünkroonselt pöörlev elektrimootor (peaaegu nagu Nippkowi
ketas mehhaanilises telekas). Vanemad on rääkinud ka seda, et
môned mustvalgeomanikud kleepisid ekraanile kile, mis oli alt vist roheline ja ülevalt sinine. Teine huvitav asi oli mikroskeemide tulek
juhtblokkidesse (SVP-4xx). Pôhimôte oli selles, et loendur vahetas kanalit, kuni jôudis allavajutatud nupuni, ning peatus seejärel.
Môned amatöörelektroonikud tegid omale puldi, millel oli üks nupp- kanali vôrra üles liikumiseks. Samal ajal liikusid ka puutetundlikud kanaliselektorid. 4 USCT telekate tulekuga kadusid
erinevad lahendused ja aparaate hakati koostama unifitseeritud moodulitest.
Ise hoian maja lakas kahte \"Rekord 306\", mida vahepeal jagati
kui jalus olevat prügi. Vanim teleka-asi on 1960 a. kineskoop
43lk2b, millel hälvitussüsteem puudu ja ioonipüüduri magnet samuti (kineskoop on kaldu asetatud elektronkahuriga).
06-05-2005, 11:47 AM
Raadiod ja raadiogrammofonid tunduvad olevat olnud ainukesed tööstustoodangu esemed NL-s, kus mudelite valik oli lai, uuenes igal aastal ja tööd lasti teha ka disaineritel, mitte ainult inseneridel. Siseeehitus oli muidugi unifitseeritud, ja mida aeg edasi, seda rohkem. Mehhaanikaosad ja elektroonikaplokid olid samad või väga sarnased. Ökonoomne ja mõistlik lahendus tegelikult.
Raadioseadmete stiilset disaini kohtab küll ainult 1960ndateni, sealt edasi domineerib sovjeetlik üheülbalisus ja ilmetus. 70ndatest algav kandilisuse-trend on küll kah läänest kopeeritud, aga võiks oma erilise kohmakuse tõttu olla huviobjekt omaette, kuid seda pigem negatiivse äärmuslikkuse näitena.
Ka Kurtna laadal - vabandust, restauraatorite päeval- võis lettidel näha just enne-70 aastate raadioid. Praegu veel on nii, et üsna õigustatult rändab 70ndate-80ndate NL koduelektroonika massiliselt prügimäele, aga võib arvata, et varsti on ka pildid neist vaid kollektsionääride kogudes.
Ülaltoodud artiklis mainitud transistorraadiod olid peamiselt just see hilisem toodang, millel polnud praktiliselt mingit stiili (kui esimesed spidolad välja arvata) ja ka mudelite valik oli väike. Ameerikaliku disainiga Vef Turist oli tegelikult lampraadio ja pärit kah 60ndatest.
Põnevamate näidetena NL raadiotööstusest võiks lisaks disaini ja suurushulluse tippudele Zvezda 54 (tegelikult otsene koopia Excelsior 52st) ja Mir 54, ära märkida ka erilisi kombaine: televiisor+raadio+grammofon (Belorus 5), raadio/lintmakk (Neringa); tavalisest omapärasemaid lahendusi on kasutatud ka klassikalisel raadio+grammofon skeemil, näiteks Daugava 55-l on grammofoniseade paigutatud mitte ülaossa, vaid alla, klapina avaneva raadioskaala taha, Estonia4-l on gramofoniosa raadio kõrval ja käib sahtlina välja. Luksuspillidele tehti ka kaugjuhtimispulte ja lisakõlareid.
Sellised nüansid pakuvad huvi muidugi ainult friikidele, normaalne inimene vaatab ikka ainult seda, kas vana asi on ilus, korralik ja stiilne.
Raadioseadmete stiilset disaini kohtab küll ainult 1960ndateni, sealt edasi domineerib sovjeetlik üheülbalisus ja ilmetus. 70ndatest algav kandilisuse-trend on küll kah läänest kopeeritud, aga võiks oma erilise kohmakuse tõttu olla huviobjekt omaette, kuid seda pigem negatiivse äärmuslikkuse näitena.
Ka Kurtna laadal - vabandust, restauraatorite päeval- võis lettidel näha just enne-70 aastate raadioid. Praegu veel on nii, et üsna õigustatult rändab 70ndate-80ndate NL koduelektroonika massiliselt prügimäele, aga võib arvata, et varsti on ka pildid neist vaid kollektsionääride kogudes.
Ülaltoodud artiklis mainitud transistorraadiod olid peamiselt just see hilisem toodang, millel polnud praktiliselt mingit stiili (kui esimesed spidolad välja arvata) ja ka mudelite valik oli väike. Ameerikaliku disainiga Vef Turist oli tegelikult lampraadio ja pärit kah 60ndatest.
Põnevamate näidetena NL raadiotööstusest võiks lisaks disaini ja suurushulluse tippudele Zvezda 54 (tegelikult otsene koopia Excelsior 52st) ja Mir 54, ära märkida ka erilisi kombaine: televiisor+raadio+grammofon (Belorus 5), raadio/lintmakk (Neringa); tavalisest omapärasemaid lahendusi on kasutatud ka klassikalisel raadio+grammofon skeemil, näiteks Daugava 55-l on grammofoniseade paigutatud mitte ülaossa, vaid alla, klapina avaneva raadioskaala taha, Estonia4-l on gramofoniosa raadio kõrval ja käib sahtlina välja. Luksuspillidele tehti ka kaugjuhtimispulte ja lisakõlareid.
Sellised nüansid pakuvad huvi muidugi ainult friikidele, normaalne inimene vaatab ikka ainult seda, kas vana asi on ilus, korralik ja stiilne.
06-05-2005, 16:34 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 06-05-2005, 16:38 PM ja muutjaks oli künnimees.)
TeeTL on ôigus : seadmete originaalsus kadus koos kenotronide ja
seleenalaldussammastega (ma ei môtle AVS seeriat, see
jäi kasutusse umbes 80 keskpaigani, näiteks radioolas \"Kantata 204\").
Daugavast nii palju, et mul omal on mingi grammofonisahtlita
variant, mis on natukese muudetud väliskujuga, elektroonikaosa
on täpselt sama. Kusagil internetis pole seda ega sama välimusega raadiot (teise nimega, näiteks \"Irtôs\" )näinud.
Huvitavates tehnilistest lahendustest kirjutades ei saa
mainimata jätta mootoriga täppishäälestussüsteemi
(\"Festival\", \"Simfonia 2\"), mis kadus umbes 1967..70.
See on muidugi vaid arvamus, aga minu meelest oli NSVL
toodetud lindimakkidest normaalse välimusega vaid \"Dnepr-11\".
Teised tehti sellised tavalised lauale asetatavad kastid - ühed
pikali, teised püsti. Samuti olen nôus TeeTL arvamusega, et
pärast kuuekümnendate algust kadus skeemidest viimanegi originaalsus : makid (Aidas, Daina, Jauza jne ) koosnesid
kôik nelja lambiga (nuvistor 6n62h sisendastmes,
6n2p- universaalvôimendi/vôimsusvôimendi sisendaste ja mônes skeemis (\"Astra 206\") kôrgsagedusgeneraator, 6n14p - vôimsusvôimendi väljundaste, 6e1p (ka 6e3p vôi 6e5p vanemates makkides)- elektronoptiline nivooindikaator) lülitusest.Ka \"Dnepr-11\" skeemilahendus on huvitav, eriti osa, mis ümbritseb lampi
l3 (tegelikult kogu faasipöörde aste) skeemil http://www.cqham.ru/mg/mg15.djvu.
seleenalaldussammastega (ma ei môtle AVS seeriat, see
jäi kasutusse umbes 80 keskpaigani, näiteks radioolas \"Kantata 204\").
Daugavast nii palju, et mul omal on mingi grammofonisahtlita
variant, mis on natukese muudetud väliskujuga, elektroonikaosa
on täpselt sama. Kusagil internetis pole seda ega sama välimusega raadiot (teise nimega, näiteks \"Irtôs\" )näinud.
Huvitavates tehnilistest lahendustest kirjutades ei saa
mainimata jätta mootoriga täppishäälestussüsteemi
(\"Festival\", \"Simfonia 2\"), mis kadus umbes 1967..70.
See on muidugi vaid arvamus, aga minu meelest oli NSVL
toodetud lindimakkidest normaalse välimusega vaid \"Dnepr-11\".
Teised tehti sellised tavalised lauale asetatavad kastid - ühed
pikali, teised püsti. Samuti olen nôus TeeTL arvamusega, et
pärast kuuekümnendate algust kadus skeemidest viimanegi originaalsus : makid (Aidas, Daina, Jauza jne ) koosnesid
kôik nelja lambiga (nuvistor 6n62h sisendastmes,
6n2p- universaalvôimendi/vôimsusvôimendi sisendaste ja mônes skeemis (\"Astra 206\") kôrgsagedusgeneraator, 6n14p - vôimsusvôimendi väljundaste, 6e1p (ka 6e3p vôi 6e5p vanemates makkides)- elektronoptiline nivooindikaator) lülitusest.Ka \"Dnepr-11\" skeemilahendus on huvitav, eriti osa, mis ümbritseb lampi
l3 (tegelikult kogu faasipöörde aste) skeemil http://www.cqham.ru/mg/mg15.djvu.
15-02-2007, 15:49 PM
Mäletab keegi Makilintide kvaliteedi kohta Ma mõtlen siin all klassifikatsiooni
Tehas kas oli Slavutits ja typ oli Numbrina kas 8801; 8810 jne
Tehas kas oli Slavutits ja typ oli Numbrina kas 8801; 8810 jne
15-02-2007, 17:43 PM
Ei pretendeeri asjatundlikkusele, aga just viimase paari nädala jooksul olen teemaga natuke kokku puutunud (pigem ajaloolisest aspektist kui nõukaaja viimastest saavutustest), esialgne kokkukogunenud info on selline:
Tähistused olid viiekohalised, näiteks A3719, A3717, A4407, 4409, 4411, 4416, А4615 А4620
Täht näitas üldist tüüpi - A laiatarbe, P stuudio (vene k. Radio)
Esimene number näitas kandevmaterjali
2 diatsetaat
3 triatsetaat
4 lavsaan
5-?
6-?
? - PV (polüvinüül)
? - PE (polüetüleen)
Teine number näitas lindi paksust (mikromeetrites), see määras ära nii lindi pikkuse standardpoolidel kui ka tugevuse. (mitte segamini ajada magnet- ehk töökihi paksusega)
6 - 50-55
4 - 35-37
3 - 25
2 - 18 (kassettidel)
Poolide läbimõõdud olid:
10, 13, 15, 18, 22 cm
Poolide läbimõõdule vastavad lindipikkused näiteks sellised:
А4411-6Б 15cm 375m , 18cm 525m
А4415-6Б , 18cm 525m
А4402-6 10 cм 180м , 15 cм 375м
А4309-6Б 13см 375м
Kolmas-neljas number näitas lindi nö. järjekorranumbrit ehk väljatöötlusnumbrit.
Sellest sõltus muuhulgas (natuke), millisele maki klassile seda soovitati, näiteks IV, III, II, I, 0,
kuigi ega 70ndatel polnud eriti vahet, II klassist kõrgemaid pille niikuinii polnud.
Lindi instruktsaioonides viidati suhtelisele kvaliteedinõudele (makk peab olema heas korras ja reguleeritud)
Varasematel aegadel (60ndatel, 70 algul) olid kasutusel ka tüübi tähistused Tüüp-2, Tüüp-6 ja Tüüp-10 (diatsetaat, triatsetaat ja lavsaan)
Tüüp-10 instruktsioon http://www.hot.ee/kolaladu/Svema_tip10_i...tsioon.jpg
Tehaseid oli mitmeid: Slavich, Svema, Tasma, jt.
venekeelset infot (sh. hulganisti tehnilis parameetreid kvaliteedi kohta):
http://ice-80.narod.ru/Index.htm
http://ice-80.narod.ru/Info/frameset.htm
Tähistused olid viiekohalised, näiteks A3719, A3717, A4407, 4409, 4411, 4416, А4615 А4620
Täht näitas üldist tüüpi - A laiatarbe, P stuudio (vene k. Radio)
Esimene number näitas kandevmaterjali
2 diatsetaat
3 triatsetaat
4 lavsaan
5-?
6-?
? - PV (polüvinüül)
? - PE (polüetüleen)
Teine number näitas lindi paksust (mikromeetrites), see määras ära nii lindi pikkuse standardpoolidel kui ka tugevuse. (mitte segamini ajada magnet- ehk töökihi paksusega)
6 - 50-55
4 - 35-37
3 - 25
2 - 18 (kassettidel)
Poolide läbimõõdud olid:
10, 13, 15, 18, 22 cm
Poolide läbimõõdule vastavad lindipikkused näiteks sellised:
А4411-6Б 15cm 375m , 18cm 525m
А4415-6Б , 18cm 525m
А4402-6 10 cм 180м , 15 cм 375м
А4309-6Б 13см 375м
Kolmas-neljas number näitas lindi nö. järjekorranumbrit ehk väljatöötlusnumbrit.
Sellest sõltus muuhulgas (natuke), millisele maki klassile seda soovitati, näiteks IV, III, II, I, 0,
kuigi ega 70ndatel polnud eriti vahet, II klassist kõrgemaid pille niikuinii polnud.
Lindi instruktsaioonides viidati suhtelisele kvaliteedinõudele (makk peab olema heas korras ja reguleeritud)
Varasematel aegadel (60ndatel, 70 algul) olid kasutusel ka tüübi tähistused Tüüp-2, Tüüp-6 ja Tüüp-10 (diatsetaat, triatsetaat ja lavsaan)
Tüüp-10 instruktsioon http://www.hot.ee/kolaladu/Svema_tip10_i...tsioon.jpg
Tehaseid oli mitmeid: Slavich, Svema, Tasma, jt.
venekeelset infot (sh. hulganisti tehnilis parameetreid kvaliteedi kohta):
http://ice-80.narod.ru/Index.htm
http://ice-80.narod.ru/Info/frameset.htm
15-02-2007, 17:58 PM
Kas mitte Svema ei olnud levinuim lintmaki lintide tootja. Typ numbreid kõiki ei mäleta, aga tean typ-6 oli, typ-8 oli ja typ-10 oli. Võibolla oli veel mingid, kuid poelettidelt oli neid ikka vahel saada. See Typ näitas lindi kvaliteeti. Typ-10 oli kõige kvaliteetsem ja oli tehtud mingi kiletaolisele materjalile, typ-6 aga nendest kõige viletsam, materjali ei teagi mingi mäda materjal igatahes oli mis katkes või rebenes nagu paber. Igal lintmaki omanikul oli ka kindlasti liimimisvahendid olemas. Kes liimis kleeplindiga kui oli, kes kasutas liimimiseks atsetooni. Typ-10 lint kippus ka väljavenima.
Mingi teine tootjatehas oli vist veel, aga nimi ei tule meelde. Linte oli mitmes eri pikkuses, pikim vist 500 meetrit ja suurim ketas mis tavamagnetofonile mahtus, lühim mida müüdi oli 180 meetrine konservikarbi suurune ketas. Oli vist veel 250 meetrine ja 360 meetrine lindipikkus.
Mingi teine tootjatehas oli vist veel, aga nimi ei tule meelde. Linte oli mitmes eri pikkuses, pikim vist 500 meetrit ja suurim ketas mis tavamagnetofonile mahtus, lühim mida müüdi oli 180 meetrine konservikarbi suurune ketas. Oli vist veel 250 meetrine ja 360 meetrine lindipikkus.
15-02-2007, 20:14 PM
Väga huvitav teema siin! Kodus, kuskil muude talletatud asjade hulgas seisab nõukogude esimene laiatarbe lintmakk "Dnepr" aastast 195x, mille ma kahjuks juba enne kooli minekut korralikult ära rüüstasin. Kui kunagi peaksin rahapaja leidma, siis üritaks asja taastada, kui siis veel on kedagi, kes taastaks ja ka mõni vajaminev detail võib olla selleks hetkeks kättesaamatu...
16-02-2007, 13:08 PM
Otsisin ja tuulasin netis sõnaga ,,Magnetofoni lint,, ja otsingud olid nulli lähedased. Svemat ei mäletanudki enam, aga meenus kohe, tänud TeetTL. Tean ,et 80-ndate keskel tuli müüki ka Slavutits või oli Slavits lindid (must, punase kaldribaga karp) , mille ketas oli nelja kodaraga. Svema (sinises karbis) omad olid 3 kodaraga. Liikus ka veel ORWO linte mis tulid endisest DDR-st. Miks mind hakkas asi huvitama, oli see ,et läksin vaidlema sõbraga, kellele lihtsalt kunagi andsin 7 aastat tagasi suure kogu neid linte eesmärgiga taastada neid CD-le, aga asi jäi soiku. Vaidlesime just nende Typ numbrite pärast. Asi ole selles ,et teatud tüübid Vanemad just olid rabedad. Uuemad olid jälle venivad ja siis teatud hetkel katkes. Mõnigaid lindi typ-e tõmbasid niidiks ja ei katkenud.
Omal ajal sai soetatud Tartu Kaubamajast läbi tutvuste Jupiter 203,(kirjaga) Kiievu 1500 let. aasta oli siis 1980 ja leanuks olid kultuurimajast BEAG 40W kõlarid ( tolle aja kohta väga head asjad) Hiljem oli mingi uuendatud modifikatsioon Jupiter 102 viimast numbrga võin eksida , mis oli tõsine õnnetus. Siis soetasin Orbita Mis oli kolme mootoriga juba ja toonvõll oli otse mootorilt. Maki seiskas fotosilm, kui lint läbi sai. Makk seiskus ka siis, kui lint oli kulunud läbipaistvaks. Sellel oli kaasas ka pult, mis oli juhtmega ja sai makki juhtida aga mugav see polnud. Rohkem oli pult mõeldud kõrvaklappidega kuulamiseks, sest helivaljust sai sealt ainult klappide jaoks reguleerida. Olid ajad.
Omal ajal sai soetatud Tartu Kaubamajast läbi tutvuste Jupiter 203,(kirjaga) Kiievu 1500 let. aasta oli siis 1980 ja leanuks olid kultuurimajast BEAG 40W kõlarid ( tolle aja kohta väga head asjad) Hiljem oli mingi uuendatud modifikatsioon Jupiter 102 viimast numbrga võin eksida , mis oli tõsine õnnetus. Siis soetasin Orbita Mis oli kolme mootoriga juba ja toonvõll oli otse mootorilt. Maki seiskas fotosilm, kui lint läbi sai. Makk seiskus ka siis, kui lint oli kulunud läbipaistvaks. Sellel oli kaasas ka pult, mis oli juhtmega ja sai makki juhtida aga mugav see polnud. Rohkem oli pult mõeldud kõrvaklappidega kuulamiseks, sest helivaljust sai sealt ainult klappide jaoks reguleerida. Olid ajad.
16-02-2007, 15:54 PM
Alts Kirjutas:kuskil muude talletatud asjade hulgas seisab nõukogude esimene laiatarbe lintmakk "Dnepr" aastast 195x, mille ma kahjuks juba enne kooli minekut korralikult ära rüüstasin.
Milline Dnepr täpsmalt ?
Neid toodeti päris palju erinevaid, ja umbes pooled mudelitest jäid 50nendatesse.
Vaata sinna - http://www.oldradio.ru/list.shtml
, alajaotus Магнитофоны - ehk tunned pildi järgi ära? Valik on suur: Днепр-3 , Днепр-5 , Днепр-8 , Днепр-9 , Днепр-10, Днепр-11, Днепр-11М, Днiпро-12Н, Днiпро-12П, Днiпро-14А
Alates Dnepr-11 on mudelid üsna levinud ka Eestis, vanemaid ei ole juhtunud oma silmaga nägema (mis muidugi ei tähenda, et neid siin ei oleks)
Jutte räägitakse, et 1952 aastal käis Ukraina kompartei tollane esinumber Nikita Hruštšov 28-kilogrammise Dnepr-3 magnetofoniga Stalini jutul, et veenda suurt juhti sellise riistapuu tootmise vajalikkuses.
Põhjendus oli, et iga kolhoositööliste brigaad peab saama kuulata agraarloenguid ja patriootilist muusikat.
Tootmisse ta võeti, aga kas seda kasutati rohkem loengute salvestamiseks või välismaa muusika lindistamiseks, on iseasi
just eile reanimeerisin 1961 aasta magnetoola Neringa ja pärast mõningaid ponnistusi sain juba kuulata maki peal vedelenud tolleaegset linti (Tüüp2 ehk rabe ja katkev diatsetaatlint, magnetkihi mahapudenemine on iseloomulik hilisematele lintidele). Päris huvitavaid ja ka senitundmatuid nostalgilisi lugusid oli kuulda. Kvaliteet loomulikult niru, aga see pole peamine.
16-02-2007, 18:23 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-02-2007, 20:11 PM ja muutjaks oli Alts.)
TeeTL Kirjutas:Milline Dnepr täpsmalt ?Veebis leiduvate piltide järgi otsustades kas Dnepr 9 või Dnepr 10
http://www.oldradio.ru/radios/142.shtml
http://www.oldradio.ru/radios/143.shtml
Esmaspäeval vast saan enda isendist ka pildi tehtud.
EDIT! Pole ta siis nii esimene küll mitte
Edit2: Koju jõudis esivanem, kes kinnitas, et tegemist siis Dnepr 9-ga
11-03-2009, 14:00 PM
Tere!
Lõpuks leidsin ka toreda foorumi eesti keeles
Olen siin päris uus koos paljude küsimustega. Nimelt otsin vanu lintmaki linte mis salvestatud 60 ja 70 eesti muusikaga. Kas keegi teab midagi selle kohta soovitada?
Lõpuks leidsin ka toreda foorumi eesti keeles
Olen siin päris uus koos paljude küsimustega. Nimelt otsin vanu lintmaki linte mis salvestatud 60 ja 70 eesti muusikaga. Kas keegi teab midagi selle kohta soovitada?
11-03-2009, 15:27 PM
Künnimehele nõuka võimudest.
Vana Brig (mitte Brigg) 001 on minumeelest kõige parem transistor võimendi mis NLis tehti. Uuem Brig U 001 enam nii hea polnud. Viimasel on juba ka ülekuumenemis vastane kaitse. Lõppvõimendi kaitse releed vist polnud ainult Radiotehnika Uku 020l ja veel mõnedel haruldasematelvõimenditel. U101l jne oli see olemas.
Vana Brig (mitte Brigg) 001 on minumeelest kõige parem transistor võimendi mis NLis tehti. Uuem Brig U 001 enam nii hea polnud. Viimasel on juba ka ülekuumenemis vastane kaitse. Lõppvõimendi kaitse releed vist polnud ainult Radiotehnika Uku 020l ja veel mõnedel haruldasematelvõimenditel. U101l jne oli see olemas.
You see, pal, Elvis can´t read a contract.
All he knows is, no Ferrari, no rides with the top down.
11-03-2009, 15:59 PM
« Järgmine vanem | Järgmine uuem »
Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne