[Jarmo]

Läksin täna ühes foorumis veidi kirjutamisega hoogu, las tulla see tekst siis siiagi.


Tegelikult üldse kogu see rodi- ja kustomimaailm on niivõrd hoomamatu.
Mida rohkem süvenen erinevatesse materjalidesse, seda enam hakkan servast tasapisi taipama, et kui SUUR kogu see kultuur on olnud. On suur muidugi ka praegu ning õnneks tulevad tasapisi tagasi ka veidike unustusehõlma vajunud žanrid nagu custom vanid ja seventies streetmachine jne, kuid see mis toimus viie-, kuue- ja seitsmekümnendatel USAs....

Autod tuuritasid aastaid mööda näitusi, omanikud teenisid sellega raha, mänedžerid organiseerisid järjest suuri üritusi jne. Kusjuures väga suur osa publikut oli lapsed ja sealt on ka see teema, et paljudest toonastest showrodidest tehti mudeleid, mida müüdi sadade tuhandetega, kui mitte rohkem. Paljud siin teemaski olnud masinad on olemas ka mudelite näol. Ühest küljest tohutu bisneks, kuid samas kasvatas see kõik skenet järjest edasi ja edasi. Mitmed ehitajad on öelnud, et lapsena kuskil näitusel nähtud Orbitron või Road Agent või Uncertain T või X-Sonic võimisiganes pill jättis hinge nii suure jälje, et ei jõutud oodata kuniks suureks saadakse ja ise autosid ehitada saab.

Rodide telesarjades ning filmides osalemine oli kohati isegi peaaegu lausa reegel ja mitte erand. Barris ja muud gurud ehitasid spetsiaalselt tellimustöid.



Samas kuskil seitsme- ja kaheksakümnendatel oli customite osas suhteliselt kehv aeg, sest peale oli tunginud kogu muskliteema ja streetrodid. Vahepeal nüüd on ring täis saanud ning traditional on jälle väga tugevalt esindatud, samuti sixties kustom ja early lowrider jne. On päris suur vahe nö modernse ja varajase lowrideri kultuuri vahel, alustades veljevalikust (varajastel 13", 14" ja max 15" Supreme, Rockets, Keystone, Cragar S/S, Star Wire, Tru Spoke ja muud, modernsetel seevastu tavaliselt väikesed Daytonid ning suure diameetriga kodarveljed) ja lõpetades värviskeemidega. Selles mõttes on ikka väga põnev, et kui võtta omale mingi projekt ja mõelda välja, et mis suunda sellega üldse minna tahaks, siis saabki omale selgeks teha, et millised detailid või suunad defineerivad näiteks mingit žanri või ajastut jne.



Üks hea näide - eelmisel aastal toimus Rootsis esimest korda üritus "Customs & Kustoms", mille fookus on selline:
"A meet for you that have a traditional custom
No street rods - no lowrides - no factory stock cars - no MC 
Custom cars built in the traditional way on an American car made between 1935 to 1964".

Ürituse teemas siis paljud huvilised uurisid, et kas nad enda autoga sobituksid sellisele üritusele ja ühe näitena oli keegi pannud välja oma '57 Buicki. Korraldajad vastasid, et jah, muidu on kõik okei ja auto on ise ka enamvähem sobituva välimusega, kuid velgedeks olid 17" Cragar "S/S. Need veljed iseenesest oleks muidu väga sobiv, sest need tulidki välja just 1964. aastal ja leidsid toona kohe selles skenes ja tollastes trendides kasutust, kuid kohe kindlasti ei tulnud sel ajal neid velgi välja nii suure diameetriga.
Ehk siis - devil is in the details.

Võib ju küsida, et miks peab nii hullusti tähte närima - ei peagi, aga lihtsalt selle konkreetse ürituse fookus ongi see, et inimestele tutvustada just period correct autosid. Loomulikult võib igaüks ehitada omale sellise masina nagu tahab ja segada stiile ja see ongi lahe, aga kui kellelgi on konkreetne soov ehitada perioodikorrektne pill, siis peaks muidugi jälgima kõike, sest nii kasutatavad jupid kui kustomtrikid võiksid olla ajastukohased.



Sealt edasi omaette teema on veel vanade rodide ja kustomite leidmine ja taastamine. Põhimõtteliselt nagu auto restaureerimine ikka, ainult keerukuses on veel omajagu nüansse juures.



Üks veidike erinevusi seletav näide veel kahe kohaliku moditud auto näol - chopatud ja muidu modifitseeritud mattmust Mercury ning paar aastat tagasi valminud ja BMW põhjal olev punane Moskvitš 401. Mõlemad on customid, aga kumbki ei ole kustom. Mõlemad on lahedad autod, aga näiteks traditional näitusele nad ei sobiks.

Igaks juhuks mainin ka, et ma ei ürita nende näidetega tekitada mingit vastasseisu ega kuulutada mingit ühest tõde, vaid lihtsalt seletada erinevaid suundi ja lähenemisi ning et sõnad hotrod ja custom on ainult jäämäe tipp, kuid seal on veel omakorda palju alaharusid.
Leian, et igasugune modifitseerimine on eelkõige põnev, kuid edasi on juba igaühe individuaalne maitseküsimus, et kas endale pakub mingi konkreetne teema huvi või mitte. 
Ühel päeval on ilmselt ka streetrodid jälle moes ja kohati tunduvad nad juba praegugi kui tegelikult omapärane ja põnev žanr. Kas ise niipea midagi sellist hankida tahaks, see on juba iseküsimus.



Ma lihtsalt tahaks, et Eesti inimesteni jõuaks ka rohkem teavet kogu sellest maailmast.
Kustomkultuuri nii-öelda sisemine kasvamine on väga põnev areng. Tavaline programm on tihtipeale umbes selline, et mingil hetkel hakatakse enesele teadvustama, et on olemas näiteks ratrodid, mis oma radikaalsusega on muidugi väga põnevad ja tihtipeale see ongi selline entry level žanr, sest oma ägedusega nad tõmbavadki inimesi ligi teemasse sisenema. Mida rohkem huviline teemakohaseid autosid jälgib, siis hakkab silm aja jooksul eristama ka erinevaid detaile ja sealt edasi juba ka erinevaid stiile ning kuidas näiteks mõnel projektil on kasutatud koos mitmeid erinevaid suundi. Jube põnev on see kõik. Ühel hetkel tekibki arusaamine, et mis asi on näiteks 49-51 period correct kustom või early lowrider või taildragger või hi-boy või kõik see üleüldse kokku segatuna jne.