[Jarmo]

Mul on siit-sealt teemadest jäänud silma mõned arvamusavaldused teemal “custom versus originaal” ja kuna ma juba selline paras klaviatuurikauboi olen, siis toon mõne näite varal välja tegeliku olukorra, sest leian, et säärased arvamused on paljuski põhjustatud inimeste vähesest teadlikkusest ja asjaolust, et meie riigis pole autokultuur oma arengus veel eriti kuhugi jõudnud ning eriti just customite-rodide osas pole palju reaalselt korralikke ja väärikaid näiteid.

Lisan ka igaks juhuks, et see pole isiklik rünnak nonde paari siin alljärgnevalt väljatoodud arvamuse autorite vastu, vaid kasutasin neid lihtsalt sobiva põhjana. 


Niisiis, kaks näidet (kirjapilt muutmata):
“Igasugu custom värk on raha tuulde loopimine. Orikas ikka maksab ka midagi pärast.”

“Mäletan paraleeliks tuues oma esimest 21 volgat, kui läksin Leivategia jutule küsimusega ,kas kannatab 21 mootor asendada rekordi mootoriga. Mati vastas lühidalt ja kiiresti. Auto väärtuse  kaotad ning vanatehnika huvilised hirmutad eemale. Parem kui pornoga ei alustaks. Olin kaua sügavalt löödud. Nüüdseks mõistan Matit. Vanatehnikal on oma väärtus ja tuuning jääb isiku enda sise väärtuseks.”


Selliseid arvamusi kuuleb-kohtab üsna tihti. Minu meelest tuleneb see paraku aga paljuski sellest, et inimestel pole korralike projektidega kohtumise kogemust (ükskõik siis kas päriselus või vaid ekraanilgi), sest paljud varasematel aegadel meie riigis ja idanaabri juures tehtud nö customiprojektid ongi üsna jõledad ja ilmselgelt selliste masinate puhul ei saagi rääkida mingist väärtusest. Eks ilusate autode kõrval kohtab jõledaid kirvetöid muidugi igas riigis, ka nö hästi arenenud kustomkultuuriga maades, aga lihtsalt kodu ja ülalmainitud ilmakaar on Eesti autohuvilise pilti mõjutanud vast tugevamalt kui päriselt head näited.


Korralikud projektid lähevad müügiks üldjuhul viiekohalise ja mitte harva ka kuuekohalise numbriga. 
Ühe ilusa näitena toon siinkohal välja Kevan Sledge’i traditsionaalse ning perioodikorrektse 1940 Mercury, mille eest maksti 75 000 dollarit. Sellisel tasemel auto eest on see tegelikult isegi vähe.








Teine näide on nüüd küll oluliselt radikaalsem, ilmestamaks lihtsalt selle ala teisi nurki. Tegu on Soomes Heath Garage poolt valmistatud Ford Model A hotrodiga “Wild Green A”, mille kõigepealt ostis Soomest otse näituselt ära Richard Rawlings (Gas Monkey Garage) ja mis nüüd käesoleva aasta jaanuaris müüdi Ameerika Ühendriikides Barret-Jackson oksjonil 140 000 dollari eest.



Need olid nüüd küll vaid kaks näidet (kuid sugugi mitte erandlikud) ilmestamaks asjaolu, et kui tegu on näiteks traditional period correct masinaga, siis on asi üldjuhul alati väärt. Kui tegu on veel lausa ajaloolise kustomiga, siis kerkib hind väga kergelt kuuekohaliseks ja tihtipeale ei alga see siis enam ka number ühega.

Loomulikult jääb alati väga kalleid klassikuid, millede hindadeni modifitseeritud masinad ei küündi, kuid siinse kirjutise mõte oli see, et ei päde arvamused nagu “iga modifikatsiooni tõttu hind kukub” ja “originaal on customist igal juhul ülimuslikum”. Kõik sõltub ALATI konkreetsest projektist, asjale lähenemisest ja projektiga seotud inimeste maitsemeelest ning teadlikkusest stiilide ja nüansside osas.