[Jarmo]

Hirohata Merc - 1951 Mercury Club Coupe.

Bob Hirohata Mercury on üks ajalooliselt oluline kustom, mis kogu teemat kõvasti populariseerinud ja seda 
tuntakse ka kui ühe tuntuima autona kustomite kuldajast - viiekümnendatest. Hirohata swappis autole 
vahepeal Cadillaci uue mootori ja seetõttu kutsuti seda toona ka Mercillac’i nimega, kuid pärast mitmeid 
omanikuvahetusi ja eri versioone on see endiselt teatud ikkagi kui Hirohata Merc. 
2017 aprillis, samaaegselt koos ikoonilise Gypsy Rose lowrideriga ja McGee Roadsteriga, lisati auto järjekorras 
seitsmeteistkümnendana ka Rahvuslikku Ajalooliste Autode Registrisse (National Historic Vehicle Register), 
märkimaks selle tähtsust USA autokultuuri ajaloos. 

Bob ostis auto 1952 pärast mereväest naasmist selge plaaniga, et tahab teha radikaalse kustomi. Kuna ta 
eelmine auto oli George Barrise käe all kerge modifitseerimise läbinud, siis viis ka oma uue projekti vendade 
Barriste töökotta. 
Sam ja George Barris ning Frank Sonzogni tegid kogu projekti valmis 97 päevaga. Bobi jutu järgi tundus auto 
küll esimesed 60 päeva niisama vedelevat, kuid 1952 Motorama oli lähenemas ja viimase kuu aja jooksul anti 
nii Mercury kui kahe teise projekti kallal kõvasti minna.

Masinale jäi vähe kohti, mida poleks modifitseeritud, alljärgnevalt mõned neist:
B-piilarid eemaldati ning autost sai hardtop, piilarite asemele tehti ettepoole kaldu kujuga aknaraamid, 
katus on madaldatud (chopped) eest 4 ja tagant 7 tolli; tagumine klaas jäi originaal, kuid kallutati sobiva 
flow jaoks ja vihmarennid eemaldati.
Esitiibasid pikendati 10cm võrra ning tuled “uputati” (uputamise kohta paljud ütlevad küll ainult “frenched” 
ja eesti keeles justkui olekski “uputamise” näol vaid üks sobiv nimetus, kuid tegelikult on sellel trikil veel 
omakorda paar erinevat varianti - frenched, recessed ja tunneled, vastavalat sellele kui sügavale tuled paigutati. 
Siinsel juhul on tegelikult tegu recessed ja tunneled vahepealse versiooniga, sest frenchimisel jäeti tuled 
serva suhtes tasa, recessed ja tunneled puhul aga viidi tuled sügavamale keresse). 
Et asi oleks tasakaalus, siis pikendati ka tagatiibasid ning sinna uputati 1952 Lincolni tagatuled. 
Mootorikattelt, pagasiluugilt ja külgedelt sheiviti liistud, lingid ja muu kroom ning külgedele paigaldati 
hoopis 1952 Buick Riviera “spear”-tüüpi liistud. Pagasiluugi nurgad ümardati ning mootorikatet pikendati 
iluvõreni ja keskele tehti kõrgem hari elik “peak”. Iluvõre aga tehti kokku kolmest 1951 Fordi võrest ja 
suunatulede ümbrised iluvõre ülejääkidest, suunatule klaasid on aga pleksist ise tehtud ja frenched, elik 
ümbristega tasapinnas.
Tagaratastest eespoole külgedele tehti funktsionaalsed õhuvõtuavad, millega juhatati lisaõhku piduriteni 
ja kummagi scoop’i sees oli ilustamiseks kolm “hammast” 1952 Chevy iluvõrest. Rattad kaeti aga custom-made fender skirtidega.

Madaldamiseks lõigati esivedrudelt ära kaks ringi ning tagumistele lehtvedrudele paigutati kummalegi 
poole kaks pooleteisetollist (3.81cm) madaldusklotsi. Taga sätiti veidike ka raami ning vedrusid 
modifitseeriti de-arch’imise näol. Ühtlasi tuli ka kardaanitunneli kallal tööd teha, et kardaan selle madalduse 
juures ilusti ära mahuks.

Sisu polsterdati valge ja rohelise Naugahyde’ga (kunstnahabränd) rolls-and-pleats stiilis ning nupud 
armatuurlauale tegi Bob ise pleksiklaasist. Sellises stiilis nupud said hiljem väga populaarseks ja see on 
siiani levinud võte. Samas stiilis käepidemed tegi Bob ka pagasiruumis olevatele tööriistadele. Lisaks oli autos 
ka viieteistmeetrise pikendusjuhtmega kõlar, et piknikutel saaks muusika endale lähemale võtta.
Auto värviti ülevalt heleroheliseks ning küljeliistude sisse jäävas alas tumeroheliseks ja legendaarne Von Dutch 
(mitte rõivabränd, vaid inimene, kelle järgi bränd tehti) pintseldas armatuurlauale ka mõned pinstraibid.
Ratastele laia valge küljega rehvid, Cadillac’i sombreero-tüüpi ilukilbid ja lisaaksessuaarina esiklaasi nurkadesse 
kaks Appleton’i spotlight’i. Mingil lühikesel perioodil 1953. aastal olid tagatiibadel ka kaks futuristliku kujuga 
antenni, millede kohta saab rohkem lugeda siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...ry-antenna

Nagu toona suur enamus muid hotrode ja kustomeid, nii ka Bob’il oli see ainuke auto, mida kasutati igapäevaseks 
liiklemiseks. 1953 maikuus võttis ta ette ca 8000 kilomeetrise reisi Kaliforniast Indianapolisesse “Indianapolis 500” 
raames toimuvale autonäitusele.
Kaheksa päeva enne reisi otsustas Bob auto originaalse flathead’i vahetada välja 1953 Cadillac’i uue mootori 
vastu ja sellest tuli ka ülalpool mainitud toonane nimi Mercillac.
Reis oli läinud hästi, kuid et teed olid tol ajal veel kehvad, siis oli nii madala autoga sõitmine paras kunsttükk 
ning tagasiteel otsustati mugavuse mõttes tagasillast kummaltki poolt üks kahest pooleteisetollisest 
madaldusklotsist eemaldada. Näitusel võideti aga esikoht.
Reisit saab veidi lugeda ja rohkem pilte näha siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...n-a-kustom

Viiekümne viiendaks aastaks oli Merc võitnud Californias erinevatel näitustel juba 26 auhinda, mis oli tollel 
hetkel rohkem kui ühelgi teisel autol. Kokku on Hirohata Merc võitnud väidetavalt 184 auhinda ning figureerinud 
paljudes ajakirjades ja esikaantel ning lisaks osales ka filmis Running Wild.

1955 müüs Bob auto maha ja uus omanik sattus kahe aasta pärast sellega õnnetusse, kus masinal sõideti 
juhipoolne külg üsna loperguseks. Tehti muidugi korda, aga nüüd värviti terve auto kuldseks, sest maaler ei 
suutnud match’ida avokaadorohelist värvi, millega George Barris oli auto vahepeal, ilmselt 1954, üle värvinud. 
Avariist ja taastamisest saab lugeda siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...sideswiped

Vahepeal vahetas masin veel mitmeid omanikke, kuni 1959 ostis selle kuueteistaastane Jim McNiel, kes 
kasutas autot igapäevaselt ‘64. aastani, mil abiellus ja auto garaaži paigutas. Väidetavalt jäi ta pruudilegi 
silma just tänu sellele autole

Kaheksakümnendatel peeti autot lõplikult kadunuks ja seetõttu lasi üks huviline, Jack Walker, omale ehitada 
Hirohata Merc’i klooni. Tööga alustati 1983 ning projekt sai valmis 1985. Kloon tuli välja peaaegu samasugune, 
ainsateks silmapaistvamateks erinevusteks on stange bumperguard’id ja puuduvad Von Dutch’i straibid.
1988. leiti siiski ka originaalne auto Jim’i garaažist üles (netti ju sel ajal polnud, et otsimist ja omavahelist 
suhtlemist lihtustada). 1998 lasi Jim Mercury taastada oma hiilgeaja välimusse ning autot saab siiani aeg-ajalt 
näitustel näha. 2011 käis Merc “Custom Motor Show” raames Rootsiski.

Bob Hirohata tapeti (shot and killed execution style) 14. mail 1981 kui ta oma vanemate maja ees parajasti 
autol õli vahetas ning roima pole siiani lahendatud. Põhjuseid täpselt ei teata, aga ühe versioonina levib info, 
et Bob nägi pealt mingit kuritegu ja oli kohtus tunnistajaks ning seetõttu “kahjutuks” tehti:
“It's reported that it's connected to working with his parents who owned an insurance company and parking 
lots in downtown L A., he witnessed a crime of some type and testified against the criminals who ended up in jail.”
Tsitaat pärit siit lingilt: http://justacarguy.blogspot.com/2018/02/...rcury.html

Hirohata Mercury kohta saab veel lisaks lugeda näiteks siit artiklist:
https://kustomrama.com/wiki/Bob_Hirohata's_1951_Mercury

Järgmiste kordadeni!
Jarmo
#kustomkool