[denis23]

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=xgCe6eiyWOI#!

[Mufff]

Väga ilus film. Tasub vaadata ja natuke järele mõelda. Lisaks bussidele vilksatab kaadrist läbi igasugust huvitavat vene tehnikat. Päris filmi lõpuminutitel isegi puidust külgedega Moskvits 400 (ilmselt on täpne markeering mingi muu)

[TeeTL]

Väga meeldiv tekst oli peale loetud, umbes nagu meil vana aja asjade filmidel. Ei midagi ülepingutatut, ei liiga magusat ega ka mitte halvustavat.

Suurem osa kaadritest oli vist kunstilistest filmidest lõigatud, lavastamata dokumentaali paistis väga vähe. Kena ja värviline seda enam, ilmselt oli see ka taotlus.

Aga kuidagi ei suutnud tuvastada autonumbreid sõiduautode esiotstes. Kas neid polnudki tollal, või ei võimalda minu silm ja pildi resolutsioon eristada?

[denis23]

Enda arvamusel, kadrid on ikka dokumentaalfilmidest.

Oluline tähelepanek - kuigi mälestused algavad 1946 aastast ja lähevad edasi ajas, siis valdav enamus kroonikast on ca 1954-1960.
See tekitab valemulje.
1946 ja 1956 Moskva linnapilt on ikkagi nagu totaalselt maa ja taevas erinevad.

[TeeTL]

Võibolla tõesti kõige loogilisem võimalus teha värvilist filmi 1950ndatel NSVL -s, olid lühikesed ringvaated. Igal juhul erandina, sest reeglina olid igat sorti filmid mustvalged kuni kuuekümnendate lõpuni.

Üks päris palju Moskva linnavaateid sisaldav film veel uuemast ajast (1964, mustvalge)
Я шагаю по Москве
http://www.youtube.com/watch?v=vuEWpdLatLI&

Liikluse ja liiklusvahendite vaated 0:30-1:00, 3:00-4:20, 19:18-20:20. Alates 20:00 on näha ka Pobeda "kaubik".

[Kroomtiib]

Esimeses värvifilmis hakkas silma 34 minutil,et kui Moskvas pidu ja vaja mustanahalist sõidutada võis ka "raskel" mootorrattal (M-72N) külgkorvi küljest ära võtta.Selle juhtimisega sai hakkama isegi naine.

[Mister X]

Arutleks veidi Vene filmide värvilisuse teemal. Kindlasti olid paljud 50. ja 60. aastatel liidus tehtud filmid mustvalged, aga ei saa väita, et nad olid seda reeglina.

Isiklikult olen näinud paljusid 50. II poolel ja 60. tehtud värvilisi Vene mängufilme. Võtame näiteks legendaarse "Karnevaliöö" (1956), tehniliselt täiusliku "Amfiibinimese" (1963) või maailmakuulsa stereoheliga "Sõja ja rahu" (1968). Isegi 1961. aastal valminud "Vallatute kurvide" panoraamvariant "Ohtlikud kurvid" (maailma esimene panoraamfilm) on värviline. Kindlasti ei kasutatud nende tegemisel enam Saksamaalt reparatsioonina saadud värvifilmi.

[denis23]

Arvan, et teatud kogus värvifilme on NLiitu sattunud nii reparatsioonide käigus, kui ka lend-leasi Kodachrome.

Dokumentaalfilm 1945 aasta Võiduparaadist Punasel Väljakul on näiteks samuti värviline.

[Maanteemuuseum]

Arutleks veidi Vene filmide värvilisuse teemal....

võin valesti mäletada, aga kusagilt on justkui meelde jäänud, et mingil ajal võeti NL-s üles värviliselt ja siis levikoopiad tehti sellest juba mustvalged hinna põhjusel. Summas saadi parem kvaliteet kui must-valgel ülesvõtmisel ja must-valge levikoopia puhul.
Aga nt telefilmid olid värvita, kuna seal nagunii kvaliteeti polnud ...

[TeeTL]

maailmakuulsa stereoheliga "Sõja ja rahu" (1968). Isegi 1961. aastal valminud "Vallatute kurvide" panoraamvariant "Ohtlikud kurvid" (maailma esimene panoraamfilm) on värviline. Kindlasti ei kasutatud nende tegemisel enam Saksamaalt reparatsioonina saadud värvifilmi.

Ei pidanud olema filmitud reparatsioonifilmile. Vaid näiteks importfilmile. Eriti kui jutt oli ekspordi- ja koostööfilmidest ( Ohtlikud kurvid, Sõda ja rahu).

Ka siis, kui mõni film ringles mustvalgete koopiatena, millel oli ka värviline originaal, ei ole nõukogude värvifilm 50-60nendatel ikkagi veel reegel. Ka mõnesaja värvifilmi esinemine tuhandete hulgas on ikkagi erand.
Värvifilm sai NSVLis reegliks 70nendatel, ja eks 60nendate keskpaigast alates toimus kiirenev kasv.

Mul ei ole fakte, lihtsalt ehk keskmisest suurem huvi filminduse vastu, aga väidan, et vene värvifilm oli 50-ja 60-nendatel aastatel - a)suures osas praak, b)samasugune defitsiit kui importvärvifilm.
(Siia lisandub teadmine, et näiteks normaalset laiatarbe fotofilmi NSVLis ei õpitudki tegema.)

Netist leiaks kindlasti ka tõelähedasemaid materjale kui paljas arvamus, et kuidas siis oli. Aga et google ei erista fakte ja fakti eitust, siis peab tavaliselt kogu pudru läbi lugema, enne kui sotti saab, kes räägib asjast ja kes sellest, et asi ei ole õige, ja kas kellelgi on ka tõestusmaterjale lisaks arvamusele...

Üks näide vaidlusest, kas nimetet "Sõda ja Rahu" filmiti vene või Kodaki filmile: http://www.reenactor.ru/lofiversion/inde...27855.html

[Mister X]

Siin kujuneb päris rikastav arutelu. Tänud TeeTL-ile huvitavate andmete eest.

Tõsi, tollased keskfilmistuudiod nagu Mosfilm ja Lenfilm kasutasid oma esimese kategooria teoste jäädvustamiseks ilmselt importfilmi. Kui vaadata nt mõnda Tallinnflimi restaureerimata linateost või Mosfilmi toodangut, siis vahe pildi kvaliteedis on mitmekordne. Seda nii mustvalgete kui värviliste filmide osas. Samas ei oska ütelda, kas Tallinfilmi teoste originaalnegatiivid on Moskva Gosfilmfondi arhiivis paremas seisundis kui siinsed koopiad.

Meelde on jäänud Arvo Kruusemendi jutt tema elulooraamatust. Puudutas see filmi "Don Juan Tallinnas" (1971) saamislugu. Nimelt olevat Nõukogude Liidus värvilist filmi toodetud niimoodi, et pikad filmilindid sätiti üksteise kõrvale ja siis valatud need suurest mahutist emulsiooniga üle. Kuna keskel asunud lindid said ühtlasema katte, anti need suurtele keskstuudiotele. Viletsamad eraldati ääremaade stuudiotele, nagu nt Tallinfilm. Tootmisprotsessi tehnoloogiline kirjeldus tugines Kruusemendilgi kuuldustele. Fakt on aga see, et nõukogude päritolu värvifilm minetas oma värvide ereduse paarikümne aastaga. Seepärast lohutasidki tehnoloogiaga kursis olevad mehed Kruusementi, kes ei tahtnud teha pretensioonitut vaatefilmi, et plaanitav "jama" ei kesta kaua. Õnneks või õnnetuseks oli "Don Juani" võtete ajal tsiviilotstarbeks negatiive tootev tehas remondis ja võteteks olevat eraldatud muidu luuresatelliitidel kasutatav üsna kvaliteetne film.

Veel üks remark. Eesti filmiajaloo ürikute andmetel on Tallinna Kinostuudio esimene iseseisvalt tehtud värviline teos kontsertfilm "Kui saabub õhtu" (1954). Televisoonis seda siiani avalikult näidatud pole, olen internetist näinud vaid selle mustvalget lõiku. Viimasel ajal televisioonis korduvalt näidatud film "Juhuslik kohtumine" (1961) peaks olema originaalis värviline - siinkirjutaja pettumuseks osutus nähtu mustvalgeks. Ka Herbert Rappaporti neljas ning viimane "Eesti-film" "Vihmas ja päikeses" (1960, peaosas noorelt surnud Jaan Saul) tuli ETV2 pealt vastu ootusi mustvalgena. Samas näidati hoopis varasemat "Andruse õnne" (1955) värvilisena. Kas osad meie filmidest on siis värviliste koopiatena meile siin kättesaadavad, osad aga mitte?

Vabandust, diletandist filmiajaloohuviline jäi pikalt lobisema...

[aavu]

Королева бензоколонки (1962)
Вечера на хуторе близ Диканьки (1961)
See viimane on eriti hea 35 minutist alates, kuidas pelmeen keerleb koores ja hüppab suhu. Poisikesena meeldis see koht. Kusagil on ka see silmad lähevad ninajuurele kokku ja õudne hääl ütleb i pakoinitški s kosami stojat. Külmavärinad tulid peale. Kas see film ikka oli värviline? TV oli tol ajal m/v. Kinos ma pole seda näinud.

[stennadi]

Värvilisi fotomaterjale toodeti Nõukogude Venamaal juba enne sõda. Sõjaeelses Eesti Vabariigis liikus ka värvimaterjale, aga need olid reeglina Kodaki toode. Peale sõda kasutati värvifilme DS2 DS3 DS4 ja varastel 60ndatel juba ka sotsmaade Orwo ja Foma toodangut. Ühe Orwo retsepti järgi toodeti ka NSVL-s värvifilmi. Hiljem (70ndad 80ndad) said kõvemad tegijad ja olulisemad projektid Moskva kaudu ka Kodaki toodangut. Oli ka juhuseid, kus filmiinimesed külastades välismaa festivale suutsid ise paar rulli Kodakit ära tuua ja hoidsid seda tähtsamateks võteteks.

---

Pisut asjaga kursis oleva inimesena julgen väita, et probleem polnud reeglina mitte filmis ja selle saadavuses vaid ilmutamises. Värvimaterjali ilmutamine oli keeruline protsess ja nõudis oskusi teadmisi ja töötingimusi. Kuna värvilise fotokeemia aurud on väga mürgised oli vaja erilisi võimsa ventilatsiooniga ruume ja tõmbekappe. Temperatuur värviliss protsessi peab olema ühtlane ja ei tohi kõikuda üle 0,5 kraadi. Pealesõjaaegne nõukogude värvifilm DS2 andis korralikul ilmutamisel väga kauneid tulemusi ja negatiivid on siiamaani säilinud värve oluliselt kaotamata. Mustvalge film oli vähenõudlik ja seda sai ilmutada ka suuremate temperatuurikõikumistega saades ikka talutavaid tulemusi. Tallinnfilm hakkas värvilist materjali ilmutama alles aastal 1976.

Mul ei ole fakte, lihtsalt ehk keskmisest suurem huvi filminduse vastu, aga väidan, et vene värvifilm oli 50-ja 60-nendatel aastatel - a)suures osas praak, b)samasugune defitsiit kui importvärvifilm.
(Siia lisandub teadmine, et näiteks normaalset laiatarbe fotofilmi NSVLis ei õpitudki tegema.)

---

Samas ei oska ütelda, kas Tallinfilmi teoste originaalnegatiivid on Moskva Gosfilmfondi arhiivis paremas seisundis kui siinsed koopiad.

Moskvas asuvad originaalid on palju paremas seisukorras. Näiteks Viimne Reliikvia osteti Moskvast selleks, et seda digitaalselt restaureerida. Kohaliku koopia restaureerimine oleks olnud liiga keeurline=kallis. (neid näiteid on veel muidugi) Samas tuleb mainida, et vastavalt kehtivale hinnakirjale filmist koopia tegemine Moskva arhiivis ei ole ka üldse mitte odav lõbu.

[valdo]

Värvilisi fotomaterjale toodeti Nõukogude Venamaal juba enne sõda. Sõjaeelses Eesti Vabariigis liikus ka värvimaterjale, aga need olid reeglina Kodaki toode. Peale sõda kasutati värvifilme DS2 DS3 DS4 ja varastel 60ndatel juba ka sotsmaade Orwo ja Foma toodangut. Ühe Orwo retsepti järgi toodeti ka NSVL-s värvifilmi. Hiljem (70ndad 80ndad) said kõvemad tegijad ja olulisemad projektid Moskva kaudu ka Kodaki toodangut.

Niipalju kui mina olen vanu värvifilme näinud, oli sõjaeelne (1930ndate lõpu ja 1940ndate alguse) Saksa AGFA tehnoloogia klass omaette, mida ei ületatud mujal riikides enne 1960-70ndaid.

Need käputäied UFA-stuudio täispikad värvifilmid, mis suudeti valmis vändata enne vana Saksamaa hävingut 1945, on säilitanud oma erakordselt kirkad ja puhtad värvid, seda ka ilma restaureerimata.

Mõned näited restaureerimata, kuid kvaliteetselt digiteeritud klippidest:

- http://www.youtube.com/watch?v=Q7cH1sQAmUQ (Große Freiheit Nr. 7, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=4frPXKrxgIE (Große Freiheit Nr. 7, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=oZ4hrO-hQLc (Die Frau meiner Träume, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=izVdX_yjjhE (Die Frau meiner Träume, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=V0e5g13QB5U (Münchhausen, 1942/43).

Samale AGFA-filmile filmiti ka sõjajärgsed nõukogude tippsündmused, sest palju filmimaterjali toodi peale 1945 reparatsioonina N.Liitu. Aga seda vaid 1940ndate teisel poolel.

Näiteks USA ja Prantsusmaa värvifilmide värvide kirkus saavutas sama taseme alles 1950ndate teisel poolel.

[denis23]

Kui ma ei eksi, siis veeti NLiitu 40-ndate teisel poolel Saksa värvifilmide tootmisseadmed reparatsioonide käigus.

Aga üldiselt, jah, tehes küsitluse, miks ei olnud NLiidus kuni selle lõpuni levinud värvifotode tegemine, vastas enamus inimesi, et ilmutamine oli liiga kallis ning vaevarikkas.

[stennadi]

Värviliste materjalidega tegelemine nõuab, ikka selleks spetsiaalselt ette nähtud ruumi ja sisseseadet. Enamuse hobifotograafide võimalused piirdusid ju õhtul vannitoas nikerdamisega.

Aga üldiselt, jah, tehes küsitluse, miks ei olnud NLiidus kuni selle lõpuni levinud värvifotode tegemine, vastas enamus inimesi, et ilmutamine oli liiga kallis ning vaevarikkas.

[aavu]

Aga üldiselt, jah, tehes küsitluse, miks ei olnud NLiidus kuni selle lõpuni levinud värvifotode tegemine, vastas enamus inimesi, et ilmutamine oli liiga kallis ning vaevarikkas.

Liidus polnud saada ei ilmutustanke ega vanne, milles vedelikud oleksid säilitanud oma temperatuuri. Värviprotsess oli kättesaadav vaid laboritele. Teiseks polnud saada rahuldava kvaliteediga kodumaiseid värvimaterjale. Isegi profiateljees tehtud värvipildid olid nagu 4-nda klassi õpilase akvarellid. Ainus, mida kannatas kasutada oli ORWO diapositiivfilm. Seda lasin Pärnu mnt-l ehitusmehhaanika tehnikumi taga keldris ilmutada.

[krossifänn]

Aga üldiselt, jah, tehes küsitluse, miks ei olnud NLiidus kuni selle lõpuni levinud värvifotode tegemine, vastas enamus inimesi, et ilmutamine oli liiga kallis ning vaevarikkas.

Liidus polnud saada ei ilmutustanke ega vanne, milles vedelikud oleksid säilitanud oma temperatuuri. Värviprotsess oli kättesaadav vaid laboritele. Teiseks polnud saada rahuldava kvaliteediga kodumaiseid värvimaterjale. Isegi profiateljees tehtud värvipildid olid nagu 4-nda klassi õpilase akvarellid. Ainus, mida kannatas kasutada oli ORWO diapositiivfilm. Seda lasin Pärnu mnt-l ehitusmehhaanika tehnikumi taga keldris ilmutada.

Ise pole värvifotoga tegelend aga meenuvad vanema vennase"piinad". Filme lasi ta ilmutada ateljees.Üks film keerati tuksi vale lahusega ilmutamisel
Piltide tegemisel läks pool päeva juba õige filtri/värvitooni leidmisele.
Ilmutamisprotsess väga aeglane(vanne rohkem ja must-valgel lubatud punast valgust ei tohi kasutada) Lõpptulemust näed mingi X aja pärast ja kui see ei rahulda siis algab kogu protsess otsast peale.
Ateljeedes tehti ka "haltuurat" Meie pulmapildid (1992) olid algusest peale natuke valet tooni ja aja jooksul läks asi ainult hullemaks.
Nüüd õnneks saab peale pildi sisse skännimist kõike teha.Ainult auto colorist piisas et näha pruuni pildi asemel õigeid värve, mida polnud algusest peale Pluss veel kasutada gammat,kontrasti jne.
Saab sitast saia küll