Igivana teema uuesti ülesupitamine: kirjutades Tadþikistani juttu tuli meelde, et kusagil peaks mul arvutis alles olema ka mõne aasta taguse TTÜ Tehnika ja Kultuuri õppeaines (õppejõud oli hr Vahur Mägi) tehtud ettekanne Sillamäe uraanivabrikust. Põhines see ühel "Akadeemia" 2000. aasta 3. numbris ilmunud Ello Maremäe artiklil, alljärgnevalt siis minu tehtud lühikokkuvõte. Ehk pakub mõnele huvi
Diktüoneemakilt, millest Sillamäel uraani toodeti, on orgaaniline aine, tekkinud umbes 500 miljonit aastat tagasi, nime saanud ürgaegsete loomade
Dictyonema järgi. Sisaldab ca 15% põlevat orgaanikat ning suures koguses mitmeid erinevaid haruldasi metalle, nende seas ka uraani. Eesti territooriumil leidub ca 11000 km² suurusel maa-alal, Narvast Hiiumaani.
Kilda tööstuslik kasutamine sai alguse 20.sajandi alguspooles Virumaal. 1928-29 rajasid rootslased sinna põlevkiviutmise tehase, väidetavalt tegeldi seal ka kildast haruldaste metallide eraldamisega. Tehase toodang eksporditi eeskätt Saksamaale, tooraine saadi Viivikonna karjäärist.
1944. aastal, pärast Eesti “vabastamist” Punaarmee poolt saadeti Moskvast Kirde-Eestisse geoloogiaprofessor Mihhail Althausen ülesandega leida ja kaardistada siinsed uraani sisaldava diktüoneemakilda leiukohad. Koostöös kohalike võimudega (eriti Arnold Veimeriga) tal see töö õnnestus sooritada. 1945.aasta kevadel peeti Kremlis kõrgete võimukandjate nõupidamine, kus otsustati vajadusel hakata uraani tootma Kirde-Eesti kildast. NSVL-il oli uraanivajadusega kiire,kuna USA juba omas aatomipommi. Oli rajatud küll mäekeemiakombinaat nr.6 Tadþikistani Leninabadi lähedale, kuid see asus põhilistest teadus - jm. uraani vajavaist asutustest liiga kaugel.
6. augustil 1946 loodi NSVL Siseministeeriumi Esimese Peavalitsuse ülema Vannikovi ülisalajase käskkirjaga nr 0282 Sillamäel (esialgse valitsusega Tallinnas) mäekeemia kombinaat “Kombinaat Nr.7”. Ülemaks määrati kindralmajor Mihhail Tsarevski. Kombinaadi kasutusse anti vana rootslaste rajatud põlevkivitehas. Katsetootmise alguse tähtaeg oli 1. detsember 1946;tööstusliku tootmise jaoks 1. märts 1947. Katsetootmine lükati käima aga hoopiski Narvas “Krassilnaja fabrika” (värvivabriku) nime all.
Samaaegselt ehitati Sillamäele päris kombinaati. Ehitusele suunati kokku 16000 (enamasti kriminaal-)vangi ning 10 eestlastest, lätlastest ja leedulastest formeeritud Punaarmee ehituspataljoni, igas pataljonis ca 1000 meest. Lisaks saadeti Sillamäele veidi enam kui 1000 puhta ankeediga insener-tehnilise personali liiget,kes tulid enamasti Venemaa tööstuslikest oblastitest.
Põhilised tootmistsehhid ja kaevanduse ðaht nr.1 valmisid Sillamäel aastal 1948, aasta hiljem oli kaevanduse ööpäevane tootmisvõimsus juba ca 500 tonni kilta ööpäevas. Keskmine uraanisisaldus ühes tonnis Sillamäe kildas oli ca 0,028% (ehk 280 g/t).
Töötajate koosseis 1949.aastal oli järgmine: vange 79%, ehituspataljonide mehi 19%, vabakäigul olijaid 2%. Tööjõu osas valitses suur voolavus seoses vangide ja sõdurite pideva liikuvusega. Suureks probleemiks oli nii sunnitööliste kui ka vabakäigutööliste hulgas vilets töödistsipliin ja -kvaliteet. 1948.aastal jagunes mõningate andmete kohaselt tööjõud järgnevalt: normaalse töövõimega 30%, kehvad 60%, väga kehvad 10%. Tööjõudu värvati käsu korras, boonusteks olid kvalifitseeritud töö tegijate vabastamine sõjaväekohustusest ning kõigi töötajate eelmise elukoha säilitamine. Toitlustamine ehitusel oli rangelt normeeritud, sõltuvuses normi täitmisest. Toitlustamise jaoks anti Veimeri käsul muuhulgas 5 maa-abimajandit ning kaks kalapüügikohta kombinaadi ainukasutusse.
Maad kombinaadi jaoks võõrandati mitmel korral, kokku rekvireeriti tublisti üle 100 talupoja valdused praeguse Sillamäe ümbruses. Mingil määral need varad ka kompenseeriti.
Tööjõu komplekteerimisel oli olulisim faktor ankeedi puhtus. Algusaastail sattus Sillamäele ka hulgaliselt ebasoovitatavat personali. Samaaegselt sai kombinaadi juhtkond ka Moskva-poolset kriitikat varastamise, halva töödistsipliini ja üldise korra pärast. Rangete käskude abil üritas kombinaat korda luua ka Sillamäe asulas endas,näiteks keelati aastal 1948 ilma kombinaadi juhtkonna nõusolekuta avada õllekioskeid, toidupoode, fotoateljeesid jms, kutsuda artiste gastroleerima; hoida oma korteris sissekirjutuseta inimesi jne jne.
Tehas oli ka (loomulikult) täiesti salastatud ning relvastatud valve all. Kõige tähtsam dokument Sillamäel oli propusk. Tehase asukohta ei tohtinud seostada Sillamäega, kogu post liikus erikanaleid pidi Narva või Leningradi kaudu. Iga salajasele tööle vormistatud töötajat kontrolliti personaalselt, karistusastmed olid järgmised (kergemast rangema suunas): seletuskiri - vaatlus - hoiatus - noomitus - vali noomitus - vali noomitus koos hoiatusega - vallandamine - kriminaalvastutus - vabadusekaotus. Tähtsaim osakond tehases oli Esimene Osakond,mis tegeles saladuste hoidmisega.
Diktüoneemakilda alase uurimistööga valiti tegelema 12 tähtsat NSVL instituuti, neist ainsana Eestist ENSV TA Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituut ETTUK. Uraanieralduse kildast uurimisega tegeldi mitmel pool (kogu töö oli täiesti salajane),kuid tulemused olid suhteliselt kõikuvad ja ebarahuldavad->uraanieraldus kildast lõpp-produkti kõikus 20 ja 80 protsendi vahel.
1951.aastal suurenes Moskva nurin kombinaadi ebarahuldava töö kallal. Nõuti tehnoloogia uuringute tugevdamist ja kombinaadi struktuuri muutmist.
15.aprillil 1952 väljastati NSVL MN Teise peavalitsuse ülema käskkiri korraldusega lõpetada kilda tööstuslik ümbertöötlemine uraani tarbeks. Lõpetati ka uraanikaevanduse töö ning vangide kasutamine. Peapõhjuseks ebaefektiivne tehnoloogia,seda hoolimata teatavaist edusammudest. Sillamäel jätkati uraani töötlemist kuni aastani 1991, seda juba imporditud maakidest. Narva katsetehas (Krassilnaja Fabrika) jätkas arendustöid.
Kokku kaevandati ajavahemikus 1948-52 Sillamäel ligikaudu 272 000 tonni kilta,millest saadi ca 22,5 tonni uraani. Võrdluseks-importmaakidest toodeti kuni 1991.aastani ligi 100 000 tonni uraani.
Moskvas hauti ka plaane 1960ndatel aastatel Sillamäele rajada teine, ainult kilta kasutav uraanitehas,mille jaoks kästi Narva katsetehasel luua uusi tehnoloogiaid. 1961.aasta veebruaris valmis uus katsetsehh, aktiivne töö käis umbes 1965.aastani,mille järel vaikselt vaibus. Mida täpsemalt tehti,on siiani täpselt teadmata. Maardusse kavatseti rajada ka katseseade, et kildast eraldada muid haruldasi metalle (nt vanaadium ja molübdeen), kuid ka see üritus soikus raha ja poliitilise huvi puuduse tõttu.
Kilda tööstusliku efektiivse kasutamise jaoks puudub senini normaalne lahendus. Orgaanika on kergestisüttiv,kuid põlemisel ebaefektiivne ja saastav...
![[Pilt: main.php?g2_view=core.DownloadItem&g2_it...alNumber=3]](http://lypsik.nohik.net/gallery/v/lypsik/paldiski/PA300267.jpg.html)
