01-09-2016, 22:11 PM
Vahepeal juhtus nii, et siin teemas paar aastat tagasi mainitud kiusatus tirida hoovi peale veel üks parempoolse rooliga Crown, osutus siiski vältimatuks:
Kindlasti polnud seda hädasti vaja, aga vahest lihtsalt juhtub.
Saabunud isendi näol siis tegu Jaapani siseturu mudeliga, lisaks parempoolsele roolile on jaapanipärased ka peeglid esitiibadel ja lahjendatud 2.0 bensiinimootor (M-EU, MS110). Lahjendamise eesmärk oli vastavus Jaapani maksureeglitele, kus mingi piir jooksis 2 liitri töömahu pealt. Kubatuur tuli seetõttu normaalse 2.8 liitri (5M-E, MS112) pealt tagasi alla kerida. 6 silindrit ja 2 liitrit - üsna veider saavutus. Eks neid tehti euroopasse kah tol ajal, aga pigem oli siinsetel turgudel valdav 2.8 bensiin või 2.2 diisel.
Esmaregistreerimine 1984, tootmine enne 1983.08, Eestis regamine 1994. Mismoodi Eestisse jõudis, pole teada. Kuni 2015 tundub, et pesitses Narvas või sealkandis.
Esimese vaatamise järel 2015 suvel jäi ost tegemata mitmel põhjusel:
1.Kere oli aegade jooksul langenud üsna suvaliste keevituste-pahtelduste ohvriks rattakoobaste, küljekarpide ja uste osas. Puudusid iluliistud koobastelt ja küljekarpidelt, üks ukselink. Raam siiski veel kobe ja kerel läbivat roostet leidus ainult pagasiruumi luugiservas, varurattakoopas ja mõnes uksenurgas.
2.Veermikus paistsid välja silmnähtavalt väsinud esi-ja tagavedrud. Summuti kraapis maad ka 5cm lohkude ja muhkude ületamisel.
3.Mootor töötas vaid tühikäigul ja jõuetult; rohked õlilekked eest, tagant, ülevalt ja alt ei paistnud just kenad.
4.Käigukast keeldus edaspidi sõites käiku vahetamast ja tagurpidikäiku sisse võtmast.
Kuni siiamaani kõik ilus, remonti vajaks ainult 4 asja - kere, veermik, mootor ja käigukast.
Positiivset leidus ikka kah - originaalsust oli säilinud päris palju ja isearetusi torkas silma vähe. Pluss enamvähem korralik salong.
Otsustavaks sai alles järgmine punkt:
5.Raha ei olnud ...
Seejärel vahetas masin omanikku ja saabus sügis. Aasta lõpuks oli masinavärk jälle müügis, mootor surises sujuvalt ja käigukast vedas masinat edasi ning tagasi. Summuti kolises endiselt vastu maad, roostelaigud külgedel olid kaetud umbes seitsmeteistkümne spray purtsatusega, põhivärvist tükk maad heledamalt. Aga isu oli suuremaks läinud ja eelnevalt ostu takistanud p5 oli kadunud.
Kui ostuotsus lõpuks langenud oli, siis õue peale saabus uus kodumasin ikkagi paela otsas. Hommikul käivitus, õhtul enam mitte. Süütest vunki keerates tegi kapotialune ainult starteri häält ja lurises tühjalt ilma kompressioonita.
Otsust muuta enam ei saanud, garaažis oli seisukoht juba valmis :p
Aga nagu kõigest eelnevast veel küllalt poleks, siis ühel talvenädalal, kus 7 päeva ühtejutti langes pügal alla -20C, jooksis suur osa jahutusvedelikku põrandale maha tundmatuid teid pidi ja järgneva paari kuu jooksul lahkus iseseisvalt ka paar liitrit tomatimahla, laialdaselt igast kasti otsast, nurgast ja torust.
Vahepealne aeg ja pingutused on kulunud sellele, et põhimõtteliselt üldse ära mõistatada, kas kogu komplektist saab elulooma või tuleb vanaraual asuda auväärsesse doonoriametisse.
järgneb...
Kindlasti polnud seda hädasti vaja, aga vahest lihtsalt juhtub.
Saabunud isendi näol siis tegu Jaapani siseturu mudeliga, lisaks parempoolsele roolile on jaapanipärased ka peeglid esitiibadel ja lahjendatud 2.0 bensiinimootor (M-EU, MS110). Lahjendamise eesmärk oli vastavus Jaapani maksureeglitele, kus mingi piir jooksis 2 liitri töömahu pealt. Kubatuur tuli seetõttu normaalse 2.8 liitri (5M-E, MS112) pealt tagasi alla kerida. 6 silindrit ja 2 liitrit - üsna veider saavutus. Eks neid tehti euroopasse kah tol ajal, aga pigem oli siinsetel turgudel valdav 2.8 bensiin või 2.2 diisel.
Esmaregistreerimine 1984, tootmine enne 1983.08, Eestis regamine 1994. Mismoodi Eestisse jõudis, pole teada. Kuni 2015 tundub, et pesitses Narvas või sealkandis.
Esimese vaatamise järel 2015 suvel jäi ost tegemata mitmel põhjusel:
1.Kere oli aegade jooksul langenud üsna suvaliste keevituste-pahtelduste ohvriks rattakoobaste, küljekarpide ja uste osas. Puudusid iluliistud koobastelt ja küljekarpidelt, üks ukselink. Raam siiski veel kobe ja kerel läbivat roostet leidus ainult pagasiruumi luugiservas, varurattakoopas ja mõnes uksenurgas.
2.Veermikus paistsid välja silmnähtavalt väsinud esi-ja tagavedrud. Summuti kraapis maad ka 5cm lohkude ja muhkude ületamisel.
3.Mootor töötas vaid tühikäigul ja jõuetult; rohked õlilekked eest, tagant, ülevalt ja alt ei paistnud just kenad.
4.Käigukast keeldus edaspidi sõites käiku vahetamast ja tagurpidikäiku sisse võtmast.
Kuni siiamaani kõik ilus, remonti vajaks ainult 4 asja - kere, veermik, mootor ja käigukast.
Positiivset leidus ikka kah - originaalsust oli säilinud päris palju ja isearetusi torkas silma vähe. Pluss enamvähem korralik salong.
Otsustavaks sai alles järgmine punkt:
5.Raha ei olnud ...
Seejärel vahetas masin omanikku ja saabus sügis. Aasta lõpuks oli masinavärk jälle müügis, mootor surises sujuvalt ja käigukast vedas masinat edasi ning tagasi. Summuti kolises endiselt vastu maad, roostelaigud külgedel olid kaetud umbes seitsmeteistkümne spray purtsatusega, põhivärvist tükk maad heledamalt. Aga isu oli suuremaks läinud ja eelnevalt ostu takistanud p5 oli kadunud.
Kui ostuotsus lõpuks langenud oli, siis õue peale saabus uus kodumasin ikkagi paela otsas. Hommikul käivitus, õhtul enam mitte. Süütest vunki keerates tegi kapotialune ainult starteri häält ja lurises tühjalt ilma kompressioonita.
Otsust muuta enam ei saanud, garaažis oli seisukoht juba valmis :p
Aga nagu kõigest eelnevast veel küllalt poleks, siis ühel talvenädalal, kus 7 päeva ühtejutti langes pügal alla -20C, jooksis suur osa jahutusvedelikku põrandale maha tundmatuid teid pidi ja järgneva paari kuu jooksul lahkus iseseisvalt ka paar liitrit tomatimahla, laialdaselt igast kasti otsast, nurgast ja torust.
Vahepealne aeg ja pingutused on kulunud sellele, et põhimõtteliselt üldse ära mõistatada, kas kogu komplektist saab elulooma või tuleb vanaraual asuda auväärsesse doonoriametisse.
järgneb...