05-07-2017, 00:42 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-07-2017, 00:44 AM ja muutjaks oli TeeTL.)
Järgneva jutu moraal: Ära paranda seda, mis töötab! 
Võtsin MS-i õhulugeja maha, et seda lähemalt uurida ja kontrollida. Põhjusel, et lugeja pöördklapi anduri takistuse näit hüppas kahtlaselt. Õpperaamatus mainitud 0...1000 Oomi takistusvahemiku asemel hüples see tööalas siia-sinna ja klapi avatud lõppasendis jäi takistus 1000 asemel ainult 390 Oomi juurde.
Õhulugeja lahkamisel välja paistev sisemine skeem osutas, et takistus peabki hüppama (perioodiliselt madalamaks), kuna parallelselt liugurtakisti ribaga on tööplaadile ühendatud rida väiksemaid takistuselemente.
Kuna õhulugejate taastamise teemades leidsin vihjeid ja soovitusi nihutada lugeja pöördpea liugurit takistiriba kulumata alale, - et takistus ei hüppaks (lõpmatusse) - siis tundus hea mõte tõepoolest liugurit natuke painutada, nii et see ei käiks enam potentsiomeetril sissekulunud rada pidi.
Selle ambitsioonika ettevõtmise käigus rebenes pöördpea vaskne liugur oskamatu ja liiginnuka töövõtte tõttu ühest harust pooleks
Parandamine oli päris mikroskoopiline installatsioon, mida vanainimese silm hästi ei võimaldagi enam, aga 3x8x0,1mm vaskriba ja sutsukese jootetina abil sai see haru paigatud.
Pärast-äpardust-pildile jäi ka selle vaskparandusriba esimene eksemplar, mis enne töökohale paigaldamist kergemini kui udusulg ära kaduda suutis ja pärast jälle sama juhuslikult välja ilmus. Töösse läks juba järgmine riba, kuna esimest ei õnnestunudki tahtlikult leida.
Kõige üllatavam kogu asja juures tundus see, et lõhutud liuguri paikamiseks sobiliku 0.1mm vaskfooliumi tüki olin koju toonud kuu aega tagasi täiesti juhuslikult ja teadmatult
Tulemus oli see, et õhulugeja jäi tööle nagu ennegi, takistuse hüppamine klapi pöördumisel ei kadunud kuhugi, ja ka mõõtmise absoluutarvude järgi ei muutunud mitte perzedskitki.
Eks kõigest eelnenust võib järeldada, et uurimis- ja nokitsemistegevus peab olema eesmärk omaette, mingit nõudlikule maitsele vastavat ideaaalolukorda sellest mootorist ilmselgelt enam välja ei pressi
Ühe asja tahaks siiski veel läbi proovida, ehk kütuserõhku kontrollida. Lihtsama juurdepääsetavuse huvides mõõdaks seda külmkäivituspihustisse tulevast harust, mis lõppeb selle va banjo otsikuga. Mõõtemanomeetri väljavõtte ühendamine läbi kolmikharu oleks lihtne, aga küsimus on selles, millise imetükiga teha banjost väljavõte/üleminek lihtsasse torusse/voolikusse?
Pilti sellest bändzost hetkel pole, aga bändzo on bändzo ja toru on toru, eksole
Võtsin MS-i õhulugeja maha, et seda lähemalt uurida ja kontrollida. Põhjusel, et lugeja pöördklapi anduri takistuse näit hüppas kahtlaselt. Õpperaamatus mainitud 0...1000 Oomi takistusvahemiku asemel hüples see tööalas siia-sinna ja klapi avatud lõppasendis jäi takistus 1000 asemel ainult 390 Oomi juurde.
Õhulugeja lahkamisel välja paistev sisemine skeem osutas, et takistus peabki hüppama (perioodiliselt madalamaks), kuna parallelselt liugurtakisti ribaga on tööplaadile ühendatud rida väiksemaid takistuselemente.
Kuna õhulugejate taastamise teemades leidsin vihjeid ja soovitusi nihutada lugeja pöördpea liugurit takistiriba kulumata alale, - et takistus ei hüppaks (lõpmatusse) - siis tundus hea mõte tõepoolest liugurit natuke painutada, nii et see ei käiks enam potentsiomeetril sissekulunud rada pidi.
Selle ambitsioonika ettevõtmise käigus rebenes pöördpea vaskne liugur oskamatu ja liiginnuka töövõtte tõttu ühest harust pooleks
Parandamine oli päris mikroskoopiline installatsioon, mida vanainimese silm hästi ei võimaldagi enam, aga 3x8x0,1mm vaskriba ja sutsukese jootetina abil sai see haru paigatud.
Pärast-äpardust-pildile jäi ka selle vaskparandusriba esimene eksemplar, mis enne töökohale paigaldamist kergemini kui udusulg ära kaduda suutis ja pärast jälle sama juhuslikult välja ilmus. Töösse läks juba järgmine riba, kuna esimest ei õnnestunudki tahtlikult leida.
Kõige üllatavam kogu asja juures tundus see, et lõhutud liuguri paikamiseks sobiliku 0.1mm vaskfooliumi tüki olin koju toonud kuu aega tagasi täiesti juhuslikult ja teadmatult
Tulemus oli see, et õhulugeja jäi tööle nagu ennegi, takistuse hüppamine klapi pöördumisel ei kadunud kuhugi, ja ka mõõtmise absoluutarvude järgi ei muutunud mitte perzedskitki.
Eks kõigest eelnenust võib järeldada, et uurimis- ja nokitsemistegevus peab olema eesmärk omaette, mingit nõudlikule maitsele vastavat ideaaalolukorda sellest mootorist ilmselgelt enam välja ei pressi
Ühe asja tahaks siiski veel läbi proovida, ehk kütuserõhku kontrollida. Lihtsama juurdepääsetavuse huvides mõõdaks seda külmkäivituspihustisse tulevast harust, mis lõppeb selle va banjo otsikuga. Mõõtemanomeetri väljavõtte ühendamine läbi kolmikharu oleks lihtne, aga küsimus on selles, millise imetükiga teha banjost väljavõte/üleminek lihtsasse torusse/voolikusse?
Pilti sellest bändzost hetkel pole, aga bändzo on bändzo ja toru on toru, eksole