Üldiselt on lihtne reegel, et hinna määrab nõudluse ja pakkumise vahekord.
Näiteks Põrnikas ei ole teabmis uunikum ega haruldus, aga isegi suhteliselt viletsas korras 70ndate lõpus toodetud isendite eest küsitakse 10 tuhat ja rohkem. Sellel autol on lihtsalt ka autondusega mitte väga sügavalt seotud inimeste seas menu ning vähetähtis pole ka see, et sellisel rahval on tavaliselt veidi rohkem raha kui keskmisel autofännil
Pobeda fänne on jällegi kõigest käputäis ning enamikul on oma projekt või projektid juba soetatud. See, kui siinmail satuvad samasse aja ning ruumi punkti kokku "valmis" auto ostja ja müüja, on vist päikesevarjutusega võrdselt haruldane sündmus.
Seega on sellise auto "õiglast hinda" suhteliselt raske määrata - kui just naeruväärselt odavalt ei müü, siis võid ka täiesti õiglase ning põhjendatud hinna korral ostjat aastaid oodata. See, kas see hind on siis 30, 100 või 200 tuhat, ei oma tähtsust. Vaevalt et see 160k masin kiiremini müügiks läheks, kui hind 100k peale kukutada. Ja kas see Mosse oleks juba müüdud, kui hind oleks olnud näiteks 65 tuhat? Mina isiklikult ei usu seda. Selliste autode ostjaskond on lihtsalt liiga olematu.
Ja see ei ole ostjate süü. Keskmise eestlase sissetulek on lihtsalt selline, et üle 30 tuhande me oma hobiauto eest naljalt korraga ja sulas välja ei köhi. Osadena või teatava ettevalmistusajaga ehk veel, aga mitte lihtsalt niisama, hops ja valmis. Sealt edasi on suhteliselt akadeemiline arutleda, kas õiglane hind on 60 tuhat või 200 tuhat, ostja jaoks liiga kallis on ta nii või teisiti. Ja arvatavasti on Soomes ja muudes arenenud riikides täpselt samasugune piir ees, ainult et seal on see 30 asemel 100 tuhat, lihtsalt tänu paremale elatustasemele. See ei tähenda automaatselt, et soomlane 30 tuhandese auto 100ga ära ostab, lihtsalt ta saab endale lubada õigustatult 100 tuhat maksva auto ostu.
Tubli Hentz, viis tugrikut selle eest
