Karakatitsad Kallastel
#1

Käisin täna koos kaasfoorumlase Myrakaruga Kallastel kummijukude ehk karakatitsate festivalil, väga lõbus asi. Tegin pilte ka. Näha võib neid siin.
Ei pannud netti suuri pilte, sest netiruum on mul kahjuks piiratud. Aga kui kellelgi on huvi mõnd konkreetset pilti hästi suurelt saada, et mingeid tehnilisi detaile uurida, andku teada.
Muide - seal on ka üks huvitav tsikkel, mille kaasfoorumlane Myrakaru klassifitseeris üheks hästi varaseks M-iks.
Vasta
#2

Tegelikult on tegemist minu arvates ülikõvade tehnikasaavutustega : nn vezdehodidega , päästetöödel jääl vist paremat pole , tooted ei upu ja tänu neliveole läbivad ka nn. teedeta maastiku. Kas üks kolmerattaline oli lausa elektromobiil? Asjad "karakatid " väärt säilitamist huvitava tehnikasaavutusena kindlasti vähemalt fotodel.
Vasta
#3

Kas kummide näol on tegu lennukite õhukummidega?

Maamees linnast.
Vasta
#4

andris Kirjutas:Kas kummide näol on tegu lennukite õhukummidega?

Jep, lennuki õhukummidega, mitmekihilised on et oleks tugevam ja tavaliselt pannakse poldid äärmisele mantlile, et liiguks paremini jääpeapeal ning lumel.
Vasta
#5

Tegu pole varajase M´ga pigem üsna hilisega. Kui ei eksi peaks olema tootmisaasta 1956-1960(1959) ja täpsem mark M72M.

Vale mootor(käigukast) ja relee. Pead ei anna aga minuarust M72 ei olnud originaalis ka peeglit, k750 pandi peeglid, aga võin eksida.

Tootma hakati M72 1941 ja lõppes tootmine 1960(59). Peale M72 oli K750, K750M.

Minul on käsil 1941 ja 1946.a M72 taastamine.

Ala310

Otsin eboniidist Iž-350 signaali ja M72 signaali cm-01 cm-02, militaar M72 kuuluvaid kanistreid, kanistri raame, kohvreid ja nende raame. dektarjovi relvakinnitus jalgasid ...
Vasta
#6

Nii palju kui mina aru sain, on kummid mingid pommitaja kummid. Kahekambriliste õhukummidega - nii et kui üks pool toss on, kannab teine ikka. Välimine kumm lõigutakse lihtsalt niimoodi ribadeks nagu piltidel näha - kergem ja kannab paremini. Poldid keeratakse sisse, et pidamist parandada, nagu tamar99 märkis.

Põhiliselt on doonorid olnud vanad head Datsun 100A-d. Ühes keres tundsin ära aga Opel Rekordi, samuti olen näinud Audit. Sildu on kasutatud igasuguseid - sapaka, mosse jne...

Ujuvus pidada olema hea, kergemad pidada vajuma ainult poole rattani sisse. Näiteks see 9. pildil olev riistapuu kaaluvat ainult 550 kilo.
Vasta
#7

Hallvatt Kirjutas:Põhiliselt on doonorid olnud vanad head Datsun 100A-d. Ühes keres tundsin ära aga Opel Rekordi, samuti olen näinud Audit. Sildu on kasutatud igasuguseid - sapaka, mosse jne...

Ühtegi Opeli keret ma seal küll ei näinud, ehk mõtlesid seda 3.,4. ja 7. pildil olevat Honda Accordi baasil olevat masinat? Nina meenutab veidi Rekordit küll. Äratuntav on veel ka VW Sciroccost ehitatud masin.
Vasta
#8

Hallvatt Kirjutas:Sildu on kasutatud igasuguseid - sapaka, mosse jne...

Esisillad peavad pärinema nelikveoliste alt, muidu oleks juhtimissüsteemi ehitamine praktiliselt võimatu. Ja neliveo jaoks on vaja ka vastavat jõuülekannet. Kuna umbes natuke rohkem kui pooltel paistsid olevat talasillad all, siis ilmselt on kasutusel mõne maastikuauto vahekastid. Kui seejuures mitte kasutada vastavat õiget mootorit, võib sealtki kõva keemiat aimata.  Ja ega mass kah kergete killast ei tule.
Vasta
#9

Minult osteti ca 4a tagasi Uaz kastika sildadel raam koos vahekastiga 2500kr eest just karakatitsa ehitamiseks,arvatavalt liikus see siis ka seal.
Vasta
#10

zazik Kirjutas:Ühtegi Opeli keret ma seal küll ei näinud, ehk mõtlesid seda 3.,4. ja 7. pildil olevat Honda Accordi baasil olevat masinat? Nina meenutab veidi Rekordit küll. Äratuntav on veel ka VW Sciroccost ehitatud masin.

Sedasama ma mõtlesingi. Ah et Accord? Selge.

TeeTL Kirjutas:Esisillad peavad pärinema nelikveoliste alt, muidu oleks juhtimissüsteemi ehitamine praktiliselt võimatu. Ja neliveo jaoks on vaja ka vastavat jõuülekannet. Kuna umbes natuke rohkem kui pooltel paistsid olevat talasillad all, siis ilmselt on kasutusel mõne maastikuauto vahekastid. Kui seejuures mitte kasutada vastavat õiget mootorit, võib sealtki kõva keemiat aimata. Ja ega mass kah kergete killast ei tule.

Ei kasuta nad nelikveoliste sildu ainult ühti, üsna palju oli tavaliste esi- või tagaveoliste sildu. Eks nende kokkusobitamine on jah paras keemia, aga kui viitsimist on, miks mitte.

Pildil nr 10 olev masin näiteks on sapaka esi- ja mosse tagasillaga. Ainult tagavedu siis.

Pildil nr 14 oleva riista massiks ütles omanik 850 kilo. Sellesama Datsuni saja-amprise esisild olevat. Tagasilla doonorit ma ei mäleta, aga oli vist Ford.

Aga Myrakaru rääkis nende ehitajatega pikemalt, temalt saab vähe adekvaatsemat infot. Loodan, et ta tuleb siia ka muljetama varsti.
Vasta
#11

Siin ka mõned pildid. See Lanceril põhinev versioon oli eriti edev Smile
Vasta
#12

Karakatitsakonstruktorite lemmikdoonoriks pole siiski mitte Datsun 100A, vaid pisut hilisem, 1978-82 valmistatud Datsun Cherry.
Mõned sõidukid tulevad tuttavad ette kümnekonna aasta tagusest ajast, kui ise sagedamini Peipsi ääres käisin. Tollal olid Cherry kerega sõidukid kõige vingemad, tava-karakat oli mootorrattaraami ja kolme rattaga. Muidugi on masinad tollest ajast üle elanud mitmeid ümberehitusi. Tihti lammutatakse karakat juba kevadise jäälagunemise ajal laiali, et kulunud juppe vahetada ja konstruktsiooni täiustada.
Piltidel on mitmel sõidukil näha pealevärvitud numbrimärk: tähed KK ja number. Numbrimärk on piirivalve nõudel järvele sõitmiseks kohustuslik, numbrite järgi peetakse järvele läinud ja tagasi tulnud sõidukite üle arvet. KK tähendab karakatitsat, mootorsaanide numbrimärk algab tähega B (Buran). Kunagi kirjutati Tehnikamaailmas, et KK tähendab Kallaste Kalurit, kuid see ei vasta tõele, KK-numbrid on kasutusel ka Varnjas ja Kolkjas.

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta
#13

Karakatitsaüritusest oli ka eelmises Autolehes juttu. Tolle Lanceri kerega sõiduki rattad ja kummid olevat eritellimisel saadud, nende hind võib küll olla pea pool kogu sõiduki hinnast.
Paistab, et on tekkimas uus liik: luksuskarakatitsa, nagu see Lanceri kerega või Honda Accordi kerega isend. Nende ehitamisel raha eriti kokku ei hoita, lisatakse ka igasugu mugavusvarustust.
Natuke ka karakatitsate ajaloost. Kallaste mehed väidavad, et Eesti esimene karakatitsa ehitati just seal, Kolkja mehed jällegi, et nende kandis. Olgu kuidas on, algallikates on mehed ühel meelel: idee saadi millalgi 70-ndatel ühest vene tehnikaajakirjast, kus oli siberlaste leiutatud jää- ja lumesõiduki fotod ja joonised. Sõidukil oli mootorratta raam ja mootor, taga kaks suurt ratast ja ees suusk. Karakatitsa pole siis Eesti leiutis, nagu mõnel pool kirjutatud. Peagi leiti, et mugavam on, kui ka ees on suusa asemel ratas. Kalapüügivarustuse ja saagi veoks pruugiti sõiduki taha haagitud kelku. Algul kasutati ratastel mingeid traktori või kombaini õhukumme, kuid need polnud kuigi vastupidavad. Siis pakkusid Peipsil kalal käivad Tartu sõjaväelennuvälja mehed lennuki õhukumme, mis palju tugevamad. Lennuki kummid vahetatakse (nagu paljud muudki jupid) teatud lennutundide järel olenemata nende seisukorrast, nii et kõlvulikke kumme oli neil külluses. Neljarattalised karakatitsad sündisid 90-ndatel, kui pruugitud autosid ja nende juppe hakkas külluses ja odavalt saada olema. Tartu lennuvälja kummiallikad on tänaseks ära kuivanud ja kumme hangitakse Venemaalt, kuid ka seal olevat nende hinnad tõusuteel. Siberi sõidukite edasisest arengust ei tea kahjuks midagi, ei oska ka otsida, kuna ei tea sõiduki sealset nimetust. Nimi "karakatitsa" olevat Peipsi ääres välja mõeldud ja kõige täpsem tõlge võiks olla "kakerdaja".

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta
#14

Selliseid karakatte oleks vaja olnud luikede ja teiste veelindude päästmisel loode-eestis. Siis oleks ikka kordades rohkem luiki päästetud.

Olin isegi ühe päeva vabatahtlikuna abiks, kasutada oli meil üks ujuv roomikutega liikur (nime ei mäleta)Rolleyes, mille raskuskeset sai mootori liigutamisega muuta, see vajus läbi jää seal, kus veel rahulikult kõndida sai ja liikumiskiirus läbi jää vajununa oli ikka nii aeglane, et naftased luiged lihtsalt roomasid eest ära. Paarikümne meetriga oli aga masina ette nii palju jääd kogunenud, et lihtsalt ei läind edasi. Paari päästetud õlise luige kohta pääses vähemalt kümme tükki ikka minemaSad

Päästeamet või piirivalve võiks ju vähemalt ühe kakerdaja muretseda, arvan, et hõljuk on kordades kallim soetada ja kasutada
Vasta
#15

Hummeritele teevad läbivuselt ja väljanägemiselt küll silmad ette. Nii, et Eesti ärimehed, kes te tahate hea läbivusega uhket sõidukit, ehitage karakat!
Aga kas nendega ikka teedel/tänavatel tohib sõita?

Maamees linnast.
Vasta
#16

Ei tohi tänaval sõita.

Mis puudutab piirivalvet jms asutusi, siis sinna tehnika hankimisel on oluline, et tegemist oleks seeriatoodanguga ning varuosad ning hooldus oleks igapäevane asi. Mõne külamehe poolt kuuris kokku klopsitud imepill võib küll lahe tunduda, aga kui see keset metsa katki peaks minema, siis kes vastutab? Kes remondib? Millega piirivalvurid vahepeal sõidavad?

Rääkimata sellest, et tehnikat hangitakse paarikümnekaupa, nende meistrimeeste tootlikkus on aga heal juhul üks liikur kuus.
Vasta
#17

Tänaval jah nendega sõita ei tohi. Ega nendega eriti avalikele teedele ei kiputa, sest paljas asfalt ja sool rikuvad kumme. Külavahel sõidetakse küll.
Muidugi on karakatitsa läbivusel omad piirid, nii et hõljukit ta ei asenda. Päris lagunenud jääl kalamehed nendga ei käi, sest kala siis püüda nagunii ei saa. Räägitakse küll nende ujuvusest, kuid kahtlustan, et raskemate isendite jaoks jääb suurtest kummidest väheks, vaja oleks paadikujulist põhja. Muidugi takistavad suured rattad läbi jää vajumist ja kevadisel ajal Peipsil hättasattunud lätlasi ja muidu linnamehi olevat nendega üksjagu ära päästetud. Korraliku jääga oleks karakat piirivalvele vähemasti Peipsil igati sobiv sõiduvahend ning ekspluatatsioonikulud hõljuki omadest kordade väiksemad.
Vähemasti Venemaal toodetakse (või on üritatud toota) sedalaadi sõidukeid ka seeriaviisiliselt, näiteks Arktika, Bronto Marsh, Trekoli tooted 3929 ja 39041, kolmerattaline Samson ning ehk kõige "karakatilisem" neist, SBH-4, plastkere ja mootorrattamootoriga vaid 400 kg kaaluv sõiduk. Trekoli sõidukeid on ilmselt ka praegu võimalik osta, kuid vaevalt nad väga odavad on. Trekol pakub ka kumme sellistele sõidukitele, hinnaga ligi 10 000 rubla tükk. Nii et hea tahtmise korral oleks võimalik tööstuslikke "karakatilisi" hankida.
Huvitav, et karakatindus oli levinud vaid Peipsi rannikul Kallaste ja Varnja vahel. Karakatitsaid ei pruugitud ei lõuna pool Emajõge ega ka Kallastelt põhja pool. Mustvee mehed käisid ja küllap käivad praegugi jääl põhiliselt Buranidega.

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta
#18

Jah, aga kes neid vene imesid Eestis maale toob? Kes hooldab? Garantiiremondi jaoks saadad kuhugi Venemaale tagasi?

Ametisõidukite puhul on toimiv hooldus ja garantii vähemalt sama tähtsad kui hind. Odavat hinda suudab iga ärikas-spekulant-maalemüüja-hulgitooja pakkuda, aga toimiv hooldus nõuab ka müüjalt teatavaid investeeringuid. See ei loe, et "vene tehnika on ju lihtne ja töökindel", ega piirivalvur või päästetöötaja ei hakka ju mutrivõtit kätte võtma.
Vasta
#19

Jah, eks selles häda ongi. Et maaletoojal tasuks hooldust ja remonti korraldada, on vaja turgu. Aga turgu pole. Viie-kuue masina jaoks ei tasu ära...

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta
#20

Läheb nagu teemasse--Karakatid venemaal http://vezdehody.ru/subs/15.php seal see uaz eriti vägev riistCool http://vezdehody.ru/subs/11.php seal erinevates Выпуски-tes
nii mõndagi huvitavat

Lugupidamisega Lune
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne