[viplala]

märksõnaks ultraheli pesumasinate juures on kavitatsioon.
õige sagedus tekitab sellise olukorra, kus pestava detaili pinnal läeb vesi keema ja siis tekkiv imepisike aurumull lõhkeb ja need mikroskoopilised plahvatused peksavad mistahes s*ta detaili pinnalt lahti.

Kas kavitatsiooni puhul ei ole tegemist mitte suurte rõhkude, kiire muutumisega vedelikus? Kus siis rõhu langedes, tekib mingi punkt, milles vedeliku osake viiakse aurustamise piirile, mis omakorda tekitab nn. vaakumi, kuhu aurustamata osakesed suure kiirusega sisse lendavad. Kuna selline tegevus tekib (näit.) metalli pinnal, löövad need lendosakesed pinnast lahti ka pinna enda osakesi.
Minu arusaamist mööda, peavad need rõhuerinevused olema kõvasti suuremad, kui seda UH vann toota suudab. Sagedusega ei ole võimalik vedelikus nii suurt rõhku saavutada.

Ma olen jätkuvalt arvamusel, et UH vanni puhul, on tegemist soolapuhumisega, kuid kuna mu füüsika alased teadmised ei ulatu nii kõrgele, võin ma ka vabalt eksida oma väidetes.

E: Mulle on võimalik vees tekitada ka rusikaga vette pekstes, või poolenisti vett täis pudelit loksutades. Tegemist ei ole sel juhul kavitatsiooniga. Sama teema peaks olema ka UH vanni puhul, kus vibratsiooniga tekitatakse vees mingi süsteem, mille tulemusena lahkub sealt üleliigne hapnik.

E2: Kasutades UH vannides paljast vett, ei juhtu suurt midagi, st. juhtub aga halvasti. Miks? Sest tegemist ei ole kavitatsiooniga. Absoluutselt kõik UH aparaadid, tahavad saada erinevaid aineid, erinevate materjalide puhastamise jaoks. Täpselt nagu pesumasin. Pane aga pulbrit ja asjad saavad puhtaks, ainult et nühkima ei pea. Kavitatsioon võtab ära ka kihi metalli enda pinnalt. Sellisel juhul ei tohiks antiiki või karbussi düüse sinna üldse toppida. Sama teema on ju ka elektrolüüsiga.