minu 1949.a 1. seeria Pobeda - senise restaureerimise käik
#41

IIIFFFAR Kirjutas:Toda tinapahtelt eip oska kuidagi kommenteerida, ent too "pidevkeevitamine", pole kindel kas õigesti aru sain- kas too tähendavat pikka järjestikust õmblust vai lihtsalt igatpidi kinnist õmblust.

Ma olen säänsed pikad asjad ikka ka punktikaupa teinud. Lasknud lapi punktidega kinni ja siis ringiratast endiste vahele uusi punkte kuniks umbselt kinni saab. Plekk jõuab vahepeal jahtuda ega läe liiga kärtsuma. Umbse punktiderivi lihvinud lamellkettaga, päris sümpaatselt sile saab.

Ikka punkthaaval või äärmisel juhul lühikeste juppide haaval. Pidevkeevitamine selles mõttes, et hõredalt paigutatud punktide asemel on kogu pragu üle keevitatud ehk peale käiamist/lihvimist on enamvähem sile metall.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#42

Nüüd leidsin taas veidi aega tehtud töid kirjeldada.

Vasaku küljekarbi vahetamine.

Esitiibade taastamisest järgmine töö oli vasakpoolse lävekarbi vahetamine. Parempoolne sai juba varem tehtud (vt jutud eespool).

Nagu parempoolsegi karbi puhul, sai alustatud vale profiiliga karbi mahalõikamisest, mis oli karbi paksust (3-4 mm) arvestades üsna tüütu ning lõikekettaid hävitav ettevõtmine. Kuna teise poole karbist voolas välja ohtralt kahurimäärde ja vana transmissiooniõli segu, siis sai vasakpoolse karbiga käitutud veidi teisiti ehk vähem tüütavalt ning vähem loodust reostavalt. Kõigepealt sai nimelt karbi alaossa puuritud auk, kustkaudu õli päevakese välja nõrgus. Ning karpi sai hakatud lõikama mitte altpoolt, vaid pealtpoolt, mis võimaldas õlijäänused ajalehtede ja kaltsudega poole töö ajal juba ära pühkida.

Kui vana karp oli maha lõigatud, sai sisepinnad veelkord puhastatud, viimane kord puhastusbensiiniga. Siis sai autole vasakpoolsed uksed ette pandud ja ära rihitud, et karpi oleks võimalik sobitada uste alaservade järgi. Siis sai uus karp mõõtu lõigatud ning ette sobitatud koos vastavate sälkude lõikamisena (keskposti kohal ja mujal). Enne karbi külgekeevitamist sai nii uue karbi sisepind kui ka auto vastav osa (sisemise küljekarbi karbi sein) fosfaaditud ja krunditud.

[Pilt: vasak_karp.jpg]
Foto: Vana karp on maha lõigatud ning uus õigesse mõõtu lõigatud ning paika sobitatud. Kui kruntvärv nii auto kui ka paigaldatava karbi küljes ära kuivab, saab karbi külge keevitada, esialgu küll vaid keskpostist ja otstest. Fotolt on selgelt näha ka ukseposti mahalõigatud väliskülg (mida hiljem tuli küll veelgi pikemalt "lammutada").


Järgnes karbi külgekeevitamine, kuid see ei olnud siiski nii lihtne kui parempoolse karbi korral. Nimelt selgus tõsiasi, et vasakpoolne karp (erinevalt parempoolsest) ei taha kerele eriti hästi külge sobida! Pärast pikki sobitamisi sai siiski uste alaservade järgi karp kinni keevitatud keskpostist ning paari punktiga ka eest- ja tagaotsast, kuid see oli esialgu ka kõik. Näiteks juhiukse kohal haigutas karbi ülaserva ja autopõhja valtsiserva vahel kohati kuni 1,5 cm laiune pragu! Tagaukse kohal asi nii hull ei olnud, kuid arvestatav vongerdav pragu oli seal ikkagi. Vongerdav seepärast, et gaaskeevitusega kunagi üles ehitatud põhja valtsiserv oli kõike muud kui sirge...

Seetõttu järgnes karbi otste kinnikeevitamisele pikk mõttepaus, mida teha karbi ja põhja vahelise piluga. Lõpuks sai toodud  tahvlike 2 mm paksust lehtterast (kombaini Niva CK-5 punkrisisene "raputuslaba") ning lõigatud sellest vastava laiusega ribad, mis sai siis karbi serva ja varasema põhjanurga vahele keevitatud. Loomulikult kulus selleks tööks nii keevitustraati kui ka käiakettaid üüratult palju rohkem kui parempoolse karbi korral, kus karbi ülaserv enam-vähem täpselt paika istus.

[Pilt: vasak_karbipilu.jpg]
Foto: Vasakpoolne uus karp ei istunud eriti hästi ette. Näiteks juhiukse all jäi põhja ja karbi vahele 6 kuni 15 mm laiune ebaühtlane pilu, kuhu sai enne karbi kinnikeevitamist vastava laiusega lehtteraseribasid vahele lõigatud.

Vahepeal (st enne ülaosa siilude vahelekeevitamist) sai muide ka karbi alaserv neljast kohast kinni punktitud auto alla ronides.

Kui karp oli nii otstest kui ka ülaservast kinni keevitatud, sai käsile võtta karbi ühenduskohad nii keskpostiga (B-piilariga) kui ka tagumise tiivakaare servaga. Juba varem (2 aastat tagasi) olin keskposti 15 cm alaosa väliskülje maha lõiganud, sest tuvastasin, et seal oli roostest puretud ning mõlgilisele plekile kunagi välimuse andmiseks pahtel peale pandud. Seda ei saanud ma niiviisi ju ometi jätta.

Nüüd, mil ma kavatsesin keskposti alaosa väliskülje taas uste ja karbiserva järgi üles ehitada, uurisin posti põhjalikumalt. Selgus, et posti väliskülg on üsnagi kahtlase väärtusega palju pikemalt ehk siis ligikaudu kuni ukse lukusüdamiku tasapinnani välja. Nimelt ei olnud posti väliskülje plekk ustega samas tasapinnas, vaid asetes uste suhtes veidi viltu, mis niimoodi ju ometi jääda ei saanud.

Minu esialgne plaan oli lõigata ühe äärevaltsi keskele ketaslõikuriga pragu ning seda laiemaks kangutades posti väliskülg "sirgeks keerata" ja pragu laiemaks tõmmatud olekus taas kinni keevitada. See plaan oli aga "ilus" täpselt selle hetkeni, kui ma hakkasin prao kohale esimest korda keevitust näitama. Nimelt selgus, et ukseposti stantsid on Gorki tehases jätnud üsnagi ebamäärase kumera kujuga valtsinurga, millele on ilus terav valts tinapahtliga peale kasvatatud! Ehk niipea kui ma sinna keevitust näitasin, vurises ja vuhises kogu pahtel sahinaga alla - õnneks mitte küll minu käte ja riiete peale (vt eelmised osad), kuid valtsiäär oli sellega siiski jäädavalt rikutud.

Pidasin siis taas endaga veidi mõttes aru, mida ette võtta. Kuna olen alati soovinud igasuguseid pahtleid, "vedelaid metalle" jms kere juures võimalikult vältida, siis leidsin, et ainuõige tee on kogu vildaka kujuga keskposti väliskülg maha lõigata ning läbinisti uus teha. Ehk siis sai võetud tükike plekki ning painutatud selle ääred järskude valtsidena maha, nii et need pahtlit enam ei vajanud.

Niiviisi sai kogu keskposti väliskülje alumine pool tükkhaaval keevitades uuesti üles ehitatud - nüüd siis tõepoolest uksepindadega paralleelsena. Aega, plekki, keevitustraati, käiakettaid ja lihvimiskettaid muidugi kulus palju, kuid tulemusega jäin enam-vähem rahule. Lõplik viimistlus (käiamine ja lihvimine) sai valtside juures antud postile siis, kui uksed olid juba eest võetud.

Lävekarbi ning tagumise koopaserva ühenduskohaga oli aga veelgi tõsisem lugu. Esiteks kulges koopaserv lävekarbi välispinnast sentimeetri jagu seespool. See ei olnud õnneks suur probleem, kuna koopaäär pidi oma alaosas nagunii ustega sarnase nõgusja kaare tegema (vt nurga ülesehitamise jutt parempoolse külje juures). Palju hullem oli aga asjaolu, et  koopaserv jooksis mitte ainult selle nõgusa kaare kohas, vaid hoopiski paljui kõrgemalgi tagaukse suhtes mitu millimeetrit "sisse". Seda vildakust oli niivõrd palju, et ukse liigutamisega oma augus ei andnud seda kiivasolekut mitte kohe paika ajada (proovisin).

[Pilt: taganurk_1.jpg]
Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht enne igasuguseid lahtilõikamisi ning "juurdekasvatamisi". Kõik detailid on üksteise suhtes ikka väga viltu.


Seepärast otsustasin koopaserva alaosa viimase 18 cm ulatuses sootuks lõikekettaga lahti lõigata ning torutangidega kõigest jõust väljapoole painutades ca 2-3 mm väljapool taas kinni keevitada. Alles siis sai asutud lävekarbi ning koopaserva vahelise nurga "üleskasvatamisele" - selleks kulus kokku kuus väikest erikujuga lehtterasetükikest, mis sai omavahel kokku keevitatud ning pärast õigesse mõõtu käiatud/lihvitud.

[Pilt: taganurk_2.jpg]
Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht peale koopaääre lahtilõikamist ja väljapoole painutamist ning "pealekasvatatavate" lehtterasetükikeste kinnipunktimist".

[Pilt: taganurk_3.jpg]
Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht peale kõikide detailide kinnikeevitamist, mõõtukäiamist ja lihvimist. Juba kannatab nurgale pealegi vaadata Smile


Nende töödega oli aga vasakpoolne lävekarp enam-vähem ka valmis, v.a. alaserva keevitus. Nurkade lõplikuks lihvimiseks sai uksed küll taas eest ära võetud.

[Pilt: vasak_valmis.jpg]
Foto: Vasak lävekarp on küljes ning nii keskpost kui ka karbi, posti ja koopaääre üleminekud tehtud. Veidi käiamis- ja lihvimistööd on uste äravõtmise järel küll veel ees...


Kuna vahepeal oli õnnestunud saada laenuks Pobile sobivad kallutusrauad (suur tänu kaasfoorumlasele chopper), siis järgmise operatsioonina sai kruvitud rataste asemele kallutusrauad ning auto tungraua ja pakkudega "mängimise" teel külili keeratud. Eesmärgiga teha ära (puhastada, vajadusel keevitada, kruntida jne) kogu põhi ning keevitada küliliolekus kinni ka lävekarpide alaservad. Nendest töödest kirjutan kunagi hiljem.

[Pilt: kylili_2.jpg]
Foto: Auto on põhja ja lävekarpide alaäärte tegemiseks külili keeratud ning toetub hiigelsuurtele pakkudele.

[Pilt: kylili_1.jpg]
Foto: Külilikeeramise järel on näga hiigelsuur põhjapind, mis kõik alles vajab tegemist - tööpõld on lai...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#43

Ülisuure üllatusena tuvastasin, et minu restaureeritav Pobi on jäädvustatud 1978.a. albumis "Nõukogude Eesti" Paide kesklinnas kaubamaja ees seismas. St hetkel usun numbrimärgi kokkulangevuste, auto välimuse jm põhjal, et 99,5% on tegu sama autoga, sest Paide lähikonnas see auto tollal liikus.

Vt - http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=16549

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#44

Omalt poolt tervituseks pean lisama, et minu GAZ 22 on üles võetud albumis "ENSV parimad ehitised" ühe Õismäe 9 kordse maja eest, nimelt elas selles majas eelmine omanik. Katsun ka selle pildi infotehnoloogiliseks meisterdada.

Aga tarka juttu ka: kas see kollase triibuline laematerjal on tehases paigaldatud materjal? Mulle meenub, et ma olen sellist riiet näinud ka Eestis diivanite katteriidena. Iseenesest võis olla ka mingi üleliiduline kudumise GOST ja seda riiet ei pruukinud teha ainult autotööstuse tarbeks. Hilisemad Pobid on valdavalt sinakas hallid ja kergesti kuluvast materjalist polsterdusega.
Ja veel - kas 40-ndatel kangatööstus oli juba nii järjel, et lae materjal säiliks nii ilusasti ja puhtana meie päevini või kasutati pealesõjajärgsetes limusiinides ehk reparatsiooniks saadud kangaid? Juhul kui oli tegemist nö import kangaga, siis peaks läänest leidma ka tänapäeval analooge.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#45

Piibur Kirjutas:... kas see kollase triibuline laematerjal on tehases paigaldatud materjal? Mulle meenub, et ma olen sellist riiet näinud ka Eestis diivanite katteriidena. Iseenesest võis olla ka mingi üleliiduline kudumise GOST ja seda riiet ei pruukinud teha ainult autotööstuse tarbeks. Hilisemad Pobid on valdavalt sinakas hallid ja kergesti kuluvast materjalist polsterdusega.
Ja veel - kas 40-ndatel kangatööstus oli juba nii järjel, et lae materjal säiliks nii ilusasti ja puhtana meie päevini või kasutati pealesõjajärgsetes limusiinides ehk reparatsiooniks saadud kangaid? Juhul kui oli tegemist nö import kangaga, siis peaks läänest leidma ka tänapäeval analooge.
Olen lahti lammutanud 6 erinevat pobedat kuid ka mina ei ole sellist laeriiet kusagi mujal näinud (va diivanid). Pildil olevad dekoratiivthendid on küll nii mõnelgi masinal olnud kuid kollast lage ei ühelgi. Kas enne 50 aastat on tõesti selline laematerjal? Peale 50 aasta masinatel ei ole sellist kohanud.

Priit Kuldsaar
priit@made.ee
+372 510 9332
www.vanaautod.eu- kollektsioon piltidel
Vasta
#46

pkuldsaar Kirjutas:Olen lahti lammutanud 6 erinevat pobedat kuid ka mina ei ole sellist laeriiet kusagi mujal näinud (va diivanid). Pildil olevad dekoratiivthendid on küll nii mõnelgi masinal olnud kuid kollast lage ei ühelgi. Kas enne 50 aastat on tõesti selline laematerjal? Peale 50 aasta masinatel ei ole sellist kohanud.

Seda ma usun, et ei Sina ega ka paljud teised pole näinud. Kuipaljuke meil on selle ajastu autosid üleüldse ümber ehitamata säilinud? Kardan, et eiühtegi... Sinu 1950.a. kabrio on ka hilisem ning ka üsna ainulaadne eksemplar. Erakätesse hakkasid Pobid masstekkima uutena alles ju 1950.-51.

Olen erinevatel aegadel rääkinud mitmete juhtidega, kes on kokku puutunud varajaste Ministrite Nõukogule ning Partei Keskkomiteele saabunud Pobidega. Nimelt nemad väitsid, et 1948.-49. neile saabunud autodel, mis kandsid registris märget "operatinvõi" oli laes olnud sama riie, mis istmetel/ustelgi. Kuna olen seda juttu kuulnud mitmes eri allikast, siis paraku tuleb seda uskuda. Et alles hiljem, kui saadi käima uuemad vooluliinid ning autode tootmine muutus veidi käsitöönduslikust tõeliseks masstootmiseks (ca 1950-51), olid hakanud tulema (ka)teistsugused laed.

Väga raske on praegu öelda, kas tollal (1948 ja varane 49) olid kõikide autode laed sellised või olid sellised vaid osade (parteile mõeldud?) autode laed. Kardan, et see võibki saladuseks jääda.

1949.a. alguseks ei olnud kindlalt veel ju Gorki tehase Pobide uued liinid lõplikult paigas. Erinevusi oli teisigi - nt 1948.a. ja varase 1949.a. Pobide kaitseraudade õnarused olid värvitud punaseks, radiaatori ülemine "potsu" oli veidi teine, veidi teine oli pagasiruumi luugi sisemise pleki stants jne jne.

Seda nüüd küll, et minu Pobi lagi on kunagi kindlasti uuendatud - arvatavasti mingi põhjaliku kapitaalremondi käigus. Arvatavasti on siis aga toetutud vanadele eeskujudele ning pandud lakke samasugune riie, nagu seal enne oli.

Igatahes praegune hea välimusega riie läheb mul lakke tagasi ning ma usun, et kahe kunagise parteikomitee autojuhi mälestused on piisav argument, et selle võiks musta numbri taotlemisel lugeda  algseks ehk siis tehases tehtuga täiesti identseks.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#47

Ma lihtsalt seepärast uurin seda materjali asja, et olude sunnil avasime minu kodugaraazis alternatiivse (ehk punk) polstritöökoja, sest normaalsed töökojad ei taha vanu asju parandada ja oma masinaid lõhkuda. Pigem teevad uutest materjalidest. Ja sellega seoses on teised vanatehnikahuvilised hakanud mulle kokku kandma igasugu räbalaid, kust saab võtta algupäraseid detaile.
Juhul kui see kollase triibuline riie on originaal ja on plaanis samasugusest riidest istmeid ja uksi saada, siis ma tean lihtsalt silmi lahti hoida, et vajadusel aidata. Samas on saada helebeezi trähnilist riiet, mis on peaaegu Pobi originaal aga paraku ei sobi kokku selle kollasega.
Minu kunagisel 1952. aasta Pobil oli tumepruun pehme sameti sarnane tehase lagi ja helebeezid istmed lae värvi pruunist dermatiinist servadega.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#48


Väga raske on praegu öelda, kas tollal (1948 ja varane 49) olid kõikide autode laed sellised või olid sellised vaid osade (parteile mõeldud?) autode laed. Kardan, et see võibki saladuseks jääda.

[/quote] Gaz tehasest on  arhiivi antud  köidete kaupa tehnilist dokumentatsiooni ja tõenäoliselt ka materjalide, s.h. tekstiilinäidised. Kindlasti tuleb aeg, kus nendele dokumentidele uurijad ligi lubatakse, praegu aga oleks korrektne jätta küsimus materjalide originaalsuse osas lahtiseks.
Abi laekatte autentsuse selgitamisel võib olla õmbluste uurimisest: kas õmblused on tehtud professionaalse seadmega, võibolla on kuskil OTK tempel vms. Tasub uurida ka kanga koostist:sünteetilise niidi olemasolu viitab hilisemale, 60-date aastate materjalile. Et naturaalkangas püsiks koitamata ligi 60 aastat tuleks rakendada erimeetmeid-kes see autot ikka naftallinitas, mistõttu ma kahtlen, et Valdo pobil on säilinud originaalne laetekstiil. Muide Pobi laekatet ja polstrit  tehti peale Pobide tootmise lõppu  varuosana mingis Läti tehases-äkki on see kangas Lätist pärit?

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#49

publik ootab uudiseid Rolleyes
Vasta
#50

eikla Kirjutas:publik ootab uudiseid Rolleyes

Hetkel on kogu põhi altpoolt valmis ning mastiksiga kaetud, st et kõik tööd, mis eeldavad auto küljelikeeramist, on valmis. Auto seega taas ratastel ja garaažis. Ajanappuse tõttu ei ole jõudnud veel neid siin teksti-piltidega kajastada (a la eelmised lood) loodan, et lähiajal need siiski valmis kirjutan ja siia panen.

Viimased 2-3 nädalat on Pobi seisnud. Põhjusteks esiteks ülikuiv ilm -ketaslõikajaga/käiaga ei saa töötada enne, kui vihm on tuleohu kõrvaldanud, sest väiksemgi säde paneb kolletanud rohuvaiba kohe särinal põlema. Ilma nende tööriistadeta aga keretööd ette ei kujuta. Teiseks põhjuseks on muud projektid/asjad, millega üsnagi seotud olen. Eks kui Pobi edasi teen, siis kajastan seda ka siin.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#51

Pobi on igati väärtuslik ja säilitamist väärt uunikum. Sa oled ikka teinud kõvasti tööd Pobi kallal ja ka foorumisse pikalt restaureerimisest kirjutanud. Suure huviga ootan edaspidiseid uudiseid Smile

Edu ja jaksu!
Vasta
#52

ega see juhuslikult see tondi isend pole mis kasarmute juures seisis ???

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#53

k2rpman Kirjutas:ega see juhuslikult  see tondi isend pole mis kasarmute juures seisis ???
Ei ole

Priit Kuldsaar
priit@made.ee
+372 510 9332
www.vanaautod.eu- kollektsioon piltidel
Vasta
#54

väga vahva kui inimesed tegutsevad selliste asjadega.vägagi tänuväärt töö;müts maha sellise asja ees!
Vasta
#55

Hakkas silma, äkki vaja?

http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=...id=1057546
Vasta
#56

Tere Valdo!
Lugesin Sinu Pobi restaureerimistööde käigu põhjalikult läbi ja pean mainima, et ise nii põhjalikku projekti pole ma veel ette võtnud et saavutada 99.9% originaalsust (pean silmas neid nelikantmuttrite "taskuid"ja muid pisividinaid).

Väga tubli töö! Jõudu ja jaksu Sulle selle lõpuleviimises.
Vasta
#57

Jokker Kirjutas:Lugesin Sinu Pobi restaureerimistööde käigu põhjalikult läbi ja pean mainima, et ise nii põhjalikku projekti pole ma veel ette võtnud et saavutada 99.9% originaalsust (pean silmas neid nelikantmuttrite "taskuid"ja muid pisividinaid).

Väga tubli töö! Jõudu ja jaksu Sulle selle lõpuleviimises.

Tänan heade soovide eest.

Hetkel (alates 2006. a. juulist) on tööd ajutiselt peatatud - tulid peale teised asjad ja praegu on külm aeg, et suuri keretöid ette võtta. Mul ei ole suuri sooje ruume - seetõttu olen viimased 2 kuud Pobi asemel tegelenud 1958.a. muldvalu-D4 mootoriga abimootoriga jalgratta (kõikide D-võrride "esiisa") restaureerimisega.

Loodetavasti jätkan Pobi taastamistöödega selle aasta aprillis-mais ning kindlasti kajastan töid siis jälle siin foorumis Smile

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 120 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 17. maini oleme avatud kokkuleppel






Vasta
#58

Ehe näide sellest, et hea asja ehitamise jaoks ei olegi alati vaja tipptehnikat ja sooja garaazi, kui asja vastu huvi suur saab ka ilma hakkama. Igatahes ilus töö. Kuna tööalaselt olen käinud ja taastanud ka mitmes sinu mõisaveebis esindatud mõisas, siis pakkus seegi mulle huvi.
Vasta
#59

to: valdo.
Tunnen huvi kui kaugel sinu projekt hetkel on? Kas varsti võib uusi postitusi oodata


Vasta
#60

Kas pelgalt kruntvärvi all olevatel detailidel pärast niisket sügis-talve aega roostet pole tekkinud (värvi alt läbi imbunud)?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne