[valdo]

Nüüd leidsin taas veidi aega tehtud töid kirjeldada.

Vasaku küljekarbi vahetamine.

Esitiibade taastamisest järgmine töö oli vasakpoolse lävekarbi vahetamine. Parempoolne sai juba varem tehtud (vt jutud eespool).

Nagu parempoolsegi karbi puhul, sai alustatud vale profiiliga karbi mahalõikamisest, mis oli karbi paksust (3-4 mm) arvestades üsna tüütu ning lõikekettaid hävitav ettevõtmine. Kuna teise poole karbist voolas välja ohtralt kahurimäärde ja vana transmissiooniõli segu, siis sai vasakpoolse karbiga käitutud veidi teisiti ehk vähem tüütavalt ning vähem loodust reostavalt. Kõigepealt sai nimelt karbi alaossa puuritud auk, kustkaudu õli päevakese välja nõrgus. Ning karpi sai hakatud lõikama mitte altpoolt, vaid pealtpoolt, mis võimaldas õlijäänused ajalehtede ja kaltsudega poole töö ajal juba ära pühkida.

Kui vana karp oli maha lõigatud, sai sisepinnad veelkord puhastatud, viimane kord puhastusbensiiniga. Siis sai autole vasakpoolsed uksed ette pandud ja ära rihitud, et karpi oleks võimalik sobitada uste alaservade järgi. Siis sai uus karp mõõtu lõigatud ning ette sobitatud koos vastavate sälkude lõikamisena (keskposti kohal ja mujal). Enne karbi külgekeevitamist sai nii uue karbi sisepind kui ka auto vastav osa (sisemise küljekarbi karbi sein) fosfaaditud ja krunditud.


Foto: Vana karp on maha lõigatud ning uus õigesse mõõtu lõigatud ning paika sobitatud. Kui kruntvärv nii auto kui ka paigaldatava karbi küljes ära kuivab, saab karbi külge keevitada, esialgu küll vaid keskpostist ja otstest. Fotolt on selgelt näha ka ukseposti mahalõigatud väliskülg (mida hiljem tuli küll veelgi pikemalt "lammutada").


Järgnes karbi külgekeevitamine, kuid see ei olnud siiski nii lihtne kui parempoolse karbi korral. Nimelt selgus tõsiasi, et vasakpoolne karp (erinevalt parempoolsest) ei taha kerele eriti hästi külge sobida! Pärast pikki sobitamisi sai siiski uste alaservade järgi karp kinni keevitatud keskpostist ning paari punktiga ka eest- ja tagaotsast, kuid see oli esialgu ka kõik. Näiteks juhiukse kohal haigutas karbi ülaserva ja autopõhja valtsiserva vahel kohati kuni 1,5 cm laiune pragu! Tagaukse kohal asi nii hull ei olnud, kuid arvestatav vongerdav pragu oli seal ikkagi. Vongerdav seepärast, et gaaskeevitusega kunagi üles ehitatud põhja valtsiserv oli kõike muud kui sirge...

Seetõttu järgnes karbi otste kinnikeevitamisele pikk mõttepaus, mida teha karbi ja põhja vahelise piluga. Lõpuks sai toodud  tahvlike 2 mm paksust lehtterast (kombaini Niva CK-5 punkrisisene "raputuslaba") ning lõigatud sellest vastava laiusega ribad, mis sai siis karbi serva ja varasema põhjanurga vahele keevitatud. Loomulikult kulus selleks tööks nii keevitustraati kui ka käiakettaid üüratult palju rohkem kui parempoolse karbi korral, kus karbi ülaserv enam-vähem täpselt paika istus.


Foto: Vasakpoolne uus karp ei istunud eriti hästi ette. Näiteks juhiukse all jäi põhja ja karbi vahele 6 kuni 15 mm laiune ebaühtlane pilu, kuhu sai enne karbi kinnikeevitamist vastava laiusega lehtteraseribasid vahele lõigatud.

Vahepeal (st enne ülaosa siilude vahelekeevitamist) sai muide ka karbi alaserv neljast kohast kinni punktitud auto alla ronides.

Kui karp oli nii otstest kui ka ülaservast kinni keevitatud, sai käsile võtta karbi ühenduskohad nii keskpostiga (B-piilariga) kui ka tagumise tiivakaare servaga. Juba varem (2 aastat tagasi) olin keskposti 15 cm alaosa väliskülje maha lõiganud, sest tuvastasin, et seal oli roostest puretud ning mõlgilisele plekile kunagi välimuse andmiseks pahtel peale pandud. Seda ei saanud ma niiviisi ju ometi jätta.

Nüüd, mil ma kavatsesin keskposti alaosa väliskülje taas uste ja karbiserva järgi üles ehitada, uurisin posti põhjalikumalt. Selgus, et posti väliskülg on üsnagi kahtlase väärtusega palju pikemalt ehk siis ligikaudu kuni ukse lukusüdamiku tasapinnani välja. Nimelt ei olnud posti väliskülje plekk ustega samas tasapinnas, vaid asetes uste suhtes veidi viltu, mis niimoodi ju ometi jääda ei saanud.

Minu esialgne plaan oli lõigata ühe äärevaltsi keskele ketaslõikuriga pragu ning seda laiemaks kangutades posti väliskülg "sirgeks keerata" ja pragu laiemaks tõmmatud olekus taas kinni keevitada. See plaan oli aga "ilus" täpselt selle hetkeni, kui ma hakkasin prao kohale esimest korda keevitust näitama. Nimelt selgus, et ukseposti stantsid on Gorki tehases jätnud üsnagi ebamäärase kumera kujuga valtsinurga, millele on ilus terav valts tinapahtliga peale kasvatatud! Ehk niipea kui ma sinna keevitust näitasin, vurises ja vuhises kogu pahtel sahinaga alla - õnneks mitte küll minu käte ja riiete peale (vt eelmised osad), kuid valtsiäär oli sellega siiski jäädavalt rikutud.

Pidasin siis taas endaga veidi mõttes aru, mida ette võtta. Kuna olen alati soovinud igasuguseid pahtleid, "vedelaid metalle" jms kere juures võimalikult vältida, siis leidsin, et ainuõige tee on kogu vildaka kujuga keskposti väliskülg maha lõigata ning läbinisti uus teha. Ehk siis sai võetud tükike plekki ning painutatud selle ääred järskude valtsidena maha, nii et need pahtlit enam ei vajanud.

Niiviisi sai kogu keskposti väliskülje alumine pool tükkhaaval keevitades uuesti üles ehitatud - nüüd siis tõepoolest uksepindadega paralleelsena. Aega, plekki, keevitustraati, käiakettaid ja lihvimiskettaid muidugi kulus palju, kuid tulemusega jäin enam-vähem rahule. Lõplik viimistlus (käiamine ja lihvimine) sai valtside juures antud postile siis, kui uksed olid juba eest võetud.

Lävekarbi ning tagumise koopaserva ühenduskohaga oli aga veelgi tõsisem lugu. Esiteks kulges koopaserv lävekarbi välispinnast sentimeetri jagu seespool. See ei olnud õnneks suur probleem, kuna koopaäär pidi oma alaosas nagunii ustega sarnase nõgusja kaare tegema (vt nurga ülesehitamise jutt parempoolse külje juures). Palju hullem oli aga asjaolu, et  koopaserv jooksis mitte ainult selle nõgusa kaare kohas, vaid hoopiski paljui kõrgemalgi tagaukse suhtes mitu millimeetrit "sisse". Seda vildakust oli niivõrd palju, et ukse liigutamisega oma augus ei andnud seda kiivasolekut mitte kohe paika ajada (proovisin).


Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht enne igasuguseid lahtilõikamisi ning "juurdekasvatamisi". Kõik detailid on üksteise suhtes ikka väga viltu.


Seepärast otsustasin koopaserva alaosa viimase 18 cm ulatuses sootuks lõikekettaga lahti lõigata ning torutangidega kõigest jõust väljapoole painutades ca 2-3 mm väljapool taas kinni keevitada. Alles siis sai asutud lävekarbi ning koopaserva vahelise nurga "üleskasvatamisele" - selleks kulus kokku kuus väikest erikujuga lehtterasetükikest, mis sai omavahel kokku keevitatud ning pärast õigesse mõõtu käiatud/lihvitud.


Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht peale koopaääre lahtilõikamist ja väljapoole painutamist ning "pealekasvatatavate" lehtterasetükikeste kinnipunktimist".


Foto: Lävekarbi ja koopaääre ühenduskoht peale kõikide detailide kinnikeevitamist, mõõtukäiamist ja lihvimist. Juba kannatab nurgale pealegi vaadata


Nende töödega oli aga vasakpoolne lävekarp enam-vähem ka valmis, v.a. alaserva keevitus. Nurkade lõplikuks lihvimiseks sai uksed küll taas eest ära võetud.


Foto: Vasak lävekarp on küljes ning nii keskpost kui ka karbi, posti ja koopaääre üleminekud tehtud. Veidi käiamis- ja lihvimistööd on uste äravõtmise järel küll veel ees...


Kuna vahepeal oli õnnestunud saada laenuks Pobile sobivad kallutusrauad (suur tänu kaasfoorumlasele chopper), siis järgmise operatsioonina sai kruvitud rataste asemele kallutusrauad ning auto tungraua ja pakkudega "mängimise" teel külili keeratud. Eesmärgiga teha ära (puhastada, vajadusel keevitada, kruntida jne) kogu põhi ning keevitada küliliolekus kinni ka lävekarpide alaservad. Nendest töödest kirjutan kunagi hiljem.


Foto: Auto on põhja ja lävekarpide alaäärte tegemiseks külili keeratud ning toetub hiigelsuurtele pakkudele.


Foto: Külilikeeramise järel on näga hiigelsuur põhjapind, mis kõik alles vajab tegemist - tööpõld on lai...