06-12-2021, 11:17 AM
25.11.
Käisin ülevaatusel ära.
Aega oli tegelikult sitaks, terve kuu veel ees, aga kuna veermiku kallal sai eelnevalt askeldatud, siis tõmbasin päält sillaregullist auto kättesaamist ka "nende" juurest läbi.
Terve linn oli justkui ära bronnitud, kuigi neid kohti on meil siin neli tükki. Normaalsete meeste juurde seega jutule ei pääsenud ja valikusse jäi see viimane, kus kõige vähem käia tahaks. No on lihtsalt meil siin sedamoodu välja kujunenud, et mõne onuga saad ausõna pääle kaubale, et kui midagi leitaksegi, siis olenevalt keerukuse astmest kohe korduvat ei väänata, vaid usalduse peale teen asjad ise ja kohemaid korda, aga vaat ühte punkti on tekkinud selline sigudik, kes mitte mingisuguseid mööndusi ei tee. Ei tee ja kõik! Nui neljaks, tema ei tagane!
Läksingi siis just sinna.
Järtsu oli kahe auto jagu - üks parajasti sees, teine ootas väljas. Normaalne.
Molutasin ma seal, mis molutasin, molutamise ajal meenus, kuis hallil ajal armees kaks korda aastas autodele ülevaatust tehti ja mõlgutuste käigus otsustasin salakavalalt, et oot, ma sul kuradikesel korraldan...
Ja korraldasingi. Kiusu pärast.
Ladusin kõik lisavarustuse pakiruumi laiali ja joondasin niidiga paika
Tõkiskingad otsisin küljetaskust välja, aptechka tirisin ainult mulle teadaolevast kohast välja, värske kleepsuga tulekustuti on niigi nähtaval ja kõigile käeulatuses (see on harjumus) ja ohukolmnurga leidsin kah tehase poolt ettenähtud panipaigast üles.
Varemalt loksus pakiruumis kaasas ka mahukas riistakast, aga seda kasutan viimasel ajal vaid kaugemale reisule siirdudes. Muidu oleks võinud ka lehtvõtmed 6-24mm kõik paarikaupa ja pikkuse järgi ritta laduda. Noh, nagu ikka armees seda tehti. Juurde veel padrunikomplekt perssetäie lisadega. Aga jäi ära. Polnud ju kaasas. Kahjuks või õnneks, ei teagi nüüd...
Konutasin ooteruumis ja jälgisin läbi täistatistatud klaasi protsessi pealt.
Küll vilgutati miljon korda tulesid, siis ei saadud kapotti kuidagi lahti ja pidureidki testiti nii, et ma ei kasuta seda pedaali päeva jooksul kah vist nii palju, kui seda nüüd sääl pukis pumbati
Kui tüübid olid auto üle vaatanud, saabusid kivist nägudega teispoole lauda ja hakkasid oma arvutites kellegagi usinasti chättima...
Minutit poolteist haudvaikus.
Persse, ei pidanud vastu ja küsisin, et lõpuks, et - "Noh, kuidas oli???"
Ossa vana v....tt, kuis siis läks jutuks lahti!
"Väga korralik ja puhas auto! Aitähh!!!"
"Blääd küll, uskumatu...!", mõtsin... Tra, esimest korda kui siit majast ka mõni hea sõna tuleb! ????
Jah, siis hakati seletama, et kui kõik niimoodi ülevaatusel käiksid, oleks iga päev lausa rõõm. Aga ei! Et kuidas nemad peavad lisavarustust käima koerasita, kasvama läinud odra, täiskustud ja -situtud lastemähkmete ja uue normaalsuse - rohesiniste kasutatud namordnikute vahelt välja kaevamas...
- "Ohh aegu, ohh inimesi....", mõtsin, kui aasta pärast taaskohtumiseni jätmist uksest väljusin.
Ja saivadki onkud hää punkti päevale lõpetuseks. Loodetavasti. Sest üks klient oligi veel jäänud teenindada. Kell tiksus tööpäeva loojangut.
Käisin ülevaatusel ära.
Aega oli tegelikult sitaks, terve kuu veel ees, aga kuna veermiku kallal sai eelnevalt askeldatud, siis tõmbasin päält sillaregullist auto kättesaamist ka "nende" juurest läbi.
Terve linn oli justkui ära bronnitud, kuigi neid kohti on meil siin neli tükki. Normaalsete meeste juurde seega jutule ei pääsenud ja valikusse jäi see viimane, kus kõige vähem käia tahaks. No on lihtsalt meil siin sedamoodu välja kujunenud, et mõne onuga saad ausõna pääle kaubale, et kui midagi leitaksegi, siis olenevalt keerukuse astmest kohe korduvat ei väänata, vaid usalduse peale teen asjad ise ja kohemaid korda, aga vaat ühte punkti on tekkinud selline sigudik, kes mitte mingisuguseid mööndusi ei tee. Ei tee ja kõik! Nui neljaks, tema ei tagane!
Läksingi siis just sinna.
Järtsu oli kahe auto jagu - üks parajasti sees, teine ootas väljas. Normaalne.
Molutasin ma seal, mis molutasin, molutamise ajal meenus, kuis hallil ajal armees kaks korda aastas autodele ülevaatust tehti ja mõlgutuste käigus otsustasin salakavalalt, et oot, ma sul kuradikesel korraldan...
Ja korraldasingi. Kiusu pärast.
Ladusin kõik lisavarustuse pakiruumi laiali ja joondasin niidiga paika
Tõkiskingad otsisin küljetaskust välja, aptechka tirisin ainult mulle teadaolevast kohast välja, värske kleepsuga tulekustuti on niigi nähtaval ja kõigile käeulatuses (see on harjumus) ja ohukolmnurga leidsin kah tehase poolt ettenähtud panipaigast üles.
Varemalt loksus pakiruumis kaasas ka mahukas riistakast, aga seda kasutan viimasel ajal vaid kaugemale reisule siirdudes. Muidu oleks võinud ka lehtvõtmed 6-24mm kõik paarikaupa ja pikkuse järgi ritta laduda. Noh, nagu ikka armees seda tehti. Juurde veel padrunikomplekt perssetäie lisadega. Aga jäi ära. Polnud ju kaasas. Kahjuks või õnneks, ei teagi nüüd...
Konutasin ooteruumis ja jälgisin läbi täistatistatud klaasi protsessi pealt.
Küll vilgutati miljon korda tulesid, siis ei saadud kapotti kuidagi lahti ja pidureidki testiti nii, et ma ei kasuta seda pedaali päeva jooksul kah vist nii palju, kui seda nüüd sääl pukis pumbati
Kui tüübid olid auto üle vaatanud, saabusid kivist nägudega teispoole lauda ja hakkasid oma arvutites kellegagi usinasti chättima...
Minutit poolteist haudvaikus.
Persse, ei pidanud vastu ja küsisin, et lõpuks, et - "Noh, kuidas oli???"
Ossa vana v....tt, kuis siis läks jutuks lahti!
"Väga korralik ja puhas auto! Aitähh!!!"
"Blääd küll, uskumatu...!", mõtsin... Tra, esimest korda kui siit majast ka mõni hea sõna tuleb! ????
Jah, siis hakati seletama, et kui kõik niimoodi ülevaatusel käiksid, oleks iga päev lausa rõõm. Aga ei! Et kuidas nemad peavad lisavarustust käima koerasita, kasvama läinud odra, täiskustud ja -situtud lastemähkmete ja uue normaalsuse - rohesiniste kasutatud namordnikute vahelt välja kaevamas...
- "Ohh aegu, ohh inimesi....", mõtsin, kui aasta pärast taaskohtumiseni jätmist uksest väljusin.
Ja saivadki onkud hää punkti päevale lõpetuseks. Loodetavasti. Sest üks klient oligi veel jäänud teenindada. Kell tiksus tööpäeva loojangut.