29-03-2012, 07:35 AM
Võitlen maal hobitalus ka muttidega umbes 20 aastat. Olen kasutanud vene ajal laialdaselt kasutusel olnud teraselisest traadist valmistatud püüniseid. Neid tuleb panna käiku 2 tk. korraga , sest püünise suue peab olema mõlemas suunas käigus. Pealt katta, et valgust ei satuks käiku. Alul töötasid hästi, kuid targaks said ja hiljem lihtsalt topitakse mulda täis.Igal kevadel siiski õnnestub 2 - 3 kätte saada ja hiljem enam mitte.
Hakkasin kasutama näpitsate põhimõttel töötavaid püüniseid. Piltide tegemise võimalus minul puudub ja seepärast püüan sõnade kaudu edasi anda püüniste kirjeldust. Püünis kujutab endast kahte metallist plekiriba 1,5 x 10 x 200 mm, mis on pandud ristamisi umbes 1/4 ribade pikkusel ja puuritud augud ja need ühendatud kruvi ja mutriga. Ülemiste otste vahele on paigaldatud lehtterasest U kujuliseks väänatud vedru, Alumiste otste külge on keevitatud 10 sm pikkune 1,5 mm paksusest plekiriba mille otsad on allapoole paenutatud 90 kraadilise nurga all pikkusega umbes 6-7 sm. Näpitsete ülemiste otste kokkupigistamisel paigaldan alumiste otste vahele õhukesest plekist eriskujulise plekist lipiku, mille mutt käiku mööda minnes haaratsite vahelt ära lükkab ja nende alumiste haaratsite vahele kinni jääb. Lõks tuleb paigaldada urgu nii, et mulda sinna sisse ei jää. Püünise ülemised otsad jäävad maapinnale ja on koheselt aru saadav, kui metrooehitaja on püünises. Kui on püünis ooteasendis, siis ülemised otsad on üksteisele lähestikku, umbes 2 sm. mille vahel on U kujuline lehtvedru. Kui püünis on muti kätte saanud, siis ülemised otsad on üksteisest umbes 6 - 7 sm kaugusel. Püünise ülemiste otste ümbrus on vaja kinni katta selliselt, et valgust ei satuks käiku. Selleks sobib takja lehed, õhukesed laua tükid, mis üle kaetud õhukese mulla kihiga. Viimastel aastatel sama lugu, et kevadel õnnestub mõned kätte saada, kuid hiljem mitte. Topitakse mulda täis.
Kasutan ka pildil kujutatud västra metoodikaga püünist. Minul on ta täismetallist. Viimastel aastatel kevadel õnnestub mõned kätte saada ja hiljem enam mitte. Ilmselt seal maa all ka see info levib ja antakse edasi, et selliseid käike ei tohi kasutada !!!!! Kui sötkud käigu kinni, siis järgneval päeval leiad, et kinnisötkutud käigus on takistus kõrvaldatud ja hunnik on jälle maapinnal. Kui paigaldad kinni sõtkutud kohale västra põhimõttel töötava püünise, siis seda ei tule enam ükski metrooehitaja avama. Kui võtad ära, siis käik läheb jälle kasutusse.
Ilmselt seal maa all on nad vist enamuses juba "kõrgharidusega", et meie siin maapinnal oma tarkustega ei suuda neid enam ületada !!!!!
Kasutasin ka kunagi diiselmootoriga veoauto AVIA heitgaase ja Volgat, millel oli õhu klappi kinnipoole tömmatud, et heitgaasid oleksid mürgisemad urgudesse laskmisega. Maapinnale ilmusid suitsu sambad umbes 10 m raadiuses, kuid tulemusi polnud.
Täielik abituse tunne on tekkinud.
Hakkasin kasutama näpitsate põhimõttel töötavaid püüniseid. Piltide tegemise võimalus minul puudub ja seepärast püüan sõnade kaudu edasi anda püüniste kirjeldust. Püünis kujutab endast kahte metallist plekiriba 1,5 x 10 x 200 mm, mis on pandud ristamisi umbes 1/4 ribade pikkusel ja puuritud augud ja need ühendatud kruvi ja mutriga. Ülemiste otste vahele on paigaldatud lehtterasest U kujuliseks väänatud vedru, Alumiste otste külge on keevitatud 10 sm pikkune 1,5 mm paksusest plekiriba mille otsad on allapoole paenutatud 90 kraadilise nurga all pikkusega umbes 6-7 sm. Näpitsete ülemiste otste kokkupigistamisel paigaldan alumiste otste vahele õhukesest plekist eriskujulise plekist lipiku, mille mutt käiku mööda minnes haaratsite vahelt ära lükkab ja nende alumiste haaratsite vahele kinni jääb. Lõks tuleb paigaldada urgu nii, et mulda sinna sisse ei jää. Püünise ülemised otsad jäävad maapinnale ja on koheselt aru saadav, kui metrooehitaja on püünises. Kui on püünis ooteasendis, siis ülemised otsad on üksteisele lähestikku, umbes 2 sm. mille vahel on U kujuline lehtvedru. Kui püünis on muti kätte saanud, siis ülemised otsad on üksteisest umbes 6 - 7 sm kaugusel. Püünise ülemiste otste ümbrus on vaja kinni katta selliselt, et valgust ei satuks käiku. Selleks sobib takja lehed, õhukesed laua tükid, mis üle kaetud õhukese mulla kihiga. Viimastel aastatel sama lugu, et kevadel õnnestub mõned kätte saada, kuid hiljem mitte. Topitakse mulda täis.
Kasutan ka pildil kujutatud västra metoodikaga püünist. Minul on ta täismetallist. Viimastel aastatel kevadel õnnestub mõned kätte saada ja hiljem enam mitte. Ilmselt seal maa all ka see info levib ja antakse edasi, et selliseid käike ei tohi kasutada !!!!! Kui sötkud käigu kinni, siis järgneval päeval leiad, et kinnisötkutud käigus on takistus kõrvaldatud ja hunnik on jälle maapinnal. Kui paigaldad kinni sõtkutud kohale västra põhimõttel töötava püünise, siis seda ei tule enam ükski metrooehitaja avama. Kui võtad ära, siis käik läheb jälle kasutusse.
Ilmselt seal maa all on nad vist enamuses juba "kõrgharidusega", et meie siin maapinnal oma tarkustega ei suuda neid enam ületada !!!!!
Kasutasin ka kunagi diiselmootoriga veoauto AVIA heitgaase ja Volgat, millel oli õhu klappi kinnipoole tömmatud, et heitgaasid oleksid mürgisemad urgudesse laskmisega. Maapinnale ilmusid suitsu sambad umbes 10 m raadiuses, kuid tulemusi polnud.
Täielik abituse tunne on tekkinud.