[Raudpats]

Mutipüügi hooaeg täies hoos ja uudiseid keegi ei kirjuta. Panen siis ise siia ühe tõestisündinud loo nende elukate püüdmisest.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul ühtedel tuttavatel on suur probleem muttidega, ründavad igast kandist. Mingit veekogu neil seal läheduses ei ole, mügrid ilmselt aktsioonis ei osale. Naabritel neil kõigil sama jama - mutit kõik aiad segi ajanud. Ühe naabri maja on kohe minu tuttava aia kõrval, suur kahekordne hoone, mitu põlvkonda elab seal, noored -vanad -veel vanemad. Eelmisel suvel oli seal majas üks muldvana naisterahvas, väga kehva tervisega, väga nõrk. No ei olnud saladus , et kauaks teda enam ei ole. Aga kuidagimoodi ta ikkagi seal oli ja elas, isegi omal jalal liikus ringi teinekord. No nii. Hakkas siis see minu tuttav muttidega tõsisemalt võitlema. Rakendas insener-tehnilisi teadmisi ja valmistas uut tüüpi mutilõksu. Põhimõtteliselt siis vibu-tüüpi, selliseid on juba tuhandeid aastaid tagasi kasutatud koostöös silmusega, igasuguste loomade ja lindude püüdmiseks. No umbes nii, et vibu pannakse pingesse ja kui lukusti pinge vabastab, siis saak jääb silmusesse rippuma. Maa sisse on aga silmust raske panna. Tuttav täiustas vibu natuke ja pani sinna otsa midagi konksu või kõvera naela  laadset, lootuses , et kui mutt päästikut liigutab, siis vibu tõmbab muti konksu otsa  ja koos konksuga maaseest välja. Idee iseenesest hea ju. No pani siis selle kaadervärgi tööle ja ühel hommikul vaatab, et vibu on sirge ja konks ripub, aga mutti ei kusagil. Arvas, et ilmselt ei õnnestunud ja pani lõksu uuesti töökorda, siis läks tuppa tagasi. No mõne tunni möödudes hakkas naabrite juures hirmus jooksmine. Seal nimelt tuli üks pisike 4-aastane poisike mööda treppi teiselt korruselt alla ja ütles vanaisale: " Sul on seal teise korruse toas üks surnud mutt." Vanaisa muidugi kohe jagas matsu ja sai aru, et kallis sugulane on hinge heitnud , rabas telefoni ja hakkas sugulasi läbi helistama. Vanaema samal ajal riidles lapselast, et nii ei ole ilus rääkida ja olgu parem vait sellel kurval hetkel. No said nad siis natuke seal joosta ja tormata , paanika oli juba päris suur, millegipärast keegi sinna tuppa vaatama ka kohe ei läinud. No ja siis tuli see vanatädi WC-st välja ja imestas, et mis sõda ja manöövrid siin nüüd lahti on. Segadus ja paanika sellest muidugi väiksemaks ei muutunud, kuid pikapeale ikkagi saadi aru , et on toimunud kahetsusväärne eksitus ja on vaja leida süüdlane! Süüdlane oli muidugi teadagi kes - see  väike poisike. Tema aga korrutas nutt kurgus : "Ma ju ütlesin et seal on üks surnud mutt!" Ta vaeseke ei saanud üldse aru , milles jama ja miks teda milleski süüdistatakse. No eks see mutipüügivibu oli muti naabrite maja lahtisest aknast sisse lennutanud. Niipalju siis mutipüügist mittetraditsiooniliste vahenditega ja sellest , mis võib selliste võtetega kaasneda.