[nasa13]

Küsimus tekkis seoses sellega, et mul on mitu üsna tihti sõidusolevat autot, samuti paar "projektiautot."

Olude sunnil (ei taha lageda taevaalla jätta), pean peale garaazi võtma kasutusele ka ühe pigem puukuuri tüüpi "garaazi."

Mida peaks silmas pidama, nii tehikapoolelt kui värvi (kattekihi) suhtes?

Kas tõsta auto vaid niipalju pukkidele, et vedrud vabanevad pingest osaliselt? Mida teha välimise küljega: kas mingi kate peale et kaitsta värvkatet kuhjuva tolmu ja palju muu eest (niiskus on paratamatu konkreetsel juhul)? Olen varem hoidnud autosid ületalve, on kogemusi et kui hiljem mingil vajadusel plokikaan (-ed) maha võtta, siis alati on olenevalt töötaktidest klappe, mis on avanenud asendis - talve jooksul koguneb roostet, korrosiooni. Ka see poleks hea mootorile.

Seda teemat on vahel ka natuke lahatud, aga küsiksin üle, mida rohkem tähele panna ja mida teha.

Õlivahetus enne seismajätmist ning täispaak kütust on loomulik käik enne "talvitumist."

Tänud ette mõtete eest!

[stennadi]

Paak pane kütet täis, et roostetama ei hakkaks. Aku maha, klemmid määri sisse. Talve jooksul pane ikka paari nädala tagant masin käima kui võimalik on.
Mingi kate osta peale (autopoodides müüakse).
ja eks midagi tuleb veel teha.
Täiendage.

[denis23]

Soovitan muu hulgas teha järgmisi asju:

1. vaata et auto seisaks asfaldi pääl, mitte kuskil maal.
2. enne talve, vaata ikka seda, et vesi kuskile salongi ei koguneks. see on üks hull asi, sest et siis hakkab igal pool roostetama.
3. tee autole korraliku korrosioonitõrje (muidugi seda on lihtne öelda, aga maksab päris kõvasti)
4. Puhasta kõik vihmaveerennid sinna kogunust prahist.
5. Ürita ikka autoga aeg ajalt sõita.

[hulgus]

Kate mitte otse autole vaid auto kohale. Niiskus mis kondenseerub katte alla, pole teps mitte hea.
Uksed poikvel/aknad luugid praokil (nagu juba selgitatud, nii et kassid, hiired sisse ei pääseks. Kui pikemaks jätad, soovitaks miski konserveeriva määrdega pidurisadulad-kolvid (ketas) ja miks mitte ka silindri otsad kummi all (trummel) üle käia.
Igasugu elektripistikute peale soovitaks valget vaseliin aerosooli, geneka/starteri/aku klemmid sama. Mootorit ei pea tingimata käivitama, kui võimalik, siis piisab ka lihtsalt ringiajamisest, vene massinal vändaga, kümmekond (kiiremat) ringi, uuemaid saab ka esirattast, 5. käiguga ringi ajada, (kui vaja, siis küünlad maha). Istmetele armatuurile miski voodilina pähe, kummimatid jms mittehingav põrandalt ja pagasnikust välja.

Aga tegelikult on uskumatu, kuidas seisev auto "sureb" seistes kiiremini, kui sama aja jooksul mõõdkalt sõites. Ise lähen napp aasta lageda taeva all seisnud masinat lähipäevil ära tooma, kapoti all on... öök, genekad jm alum detailid oksüdeerunud, kummi detailid pundunud (õli peale pihkunud), Igat masti puulehti, okkaid ja tolmu kapoti all, ventika õhuvõtu jms kohtades kuhjas. Kui nüüd soojendus vent tööle panna... kabiinis sees siuke kopitanud hais, et lämmatab. Mattide alt kostab krõbistamist.

[Molotov51]

Kuur on jah säilitamiseks natuke kehvem form, kuid parem kui õues.

Endal seisab 2 moskvichi keret ning gaz 51 sõitev raam ühes tavalises topelt garaasi boksis ning 51 on seda juba mitu aastat teinud. Garaasil pole mingit kütet, ning soojustust. Kuid peale u. aastast järjest seismist läks poolest pöördest käima ning haljastel detailidel ei olnud mitte mingit rooste haisugi mitme aastase seismise peale. Mootori keeramisi sai nii 1kuu tagant tehtud küll.

Kindlasti aitab kaasa sellele ka see et seal on suur hunnik telliseid ühe ukse ette laotud, mis hoiavad ära järske temperatuuri kõikumis ( kondentsi teket). Ja mis kõige imelikum pole ühtegi ämbliku võrku ega putukat seal näinud, sest enne asjade garaasi panekut sai garaasi põrand ja seinad ideaalselt puhtaks pühitud, et poleks kuskil elada.

Enda asjadest on tore rääkida... Aga põhiliseks on minuarust kuiv ja puhas ruum, kus pole putukatel, ega hiirtel asja, ning tuulutus.

Muidugi tasub ka veermikule langevat koormat kergendada, kuid kui on esisillas nt puksid mis pehmendavad ülese lööke oleks mõtekas jätta õrn koorem peale, et need oleks vabad, leht vedrudega sillal erilist vahet ei ole. A ning on soovituslik panna kummidele alla veel eraldi mingid kummimatid, ei oska täpselt põhjendada aga töötab (hakkab neid kummimatte hoopis murendama).

[eberhard]

Niiskuse vastu aitavad võidelda ka inhibiitorid: kõik on kindlasti märganud vastostetud jalanõude karbis pakikesi-neid inhibiitoripakikesi tasuks hankida ja auto salongi paigutada.
Ennevanasti töödeldi inhibiitoritega žiletiterade pakkematerjali jne. Kui inhibiitoreid ei leia, aitab ka puidusüsi- lihtsam võtta mõned kotid grillsütt, kott pealt avada ja paigutada auto pagasiruumi ja salongi.

[Väravamehaanik]

Kunagi ammusel ajal kui mul oli üks vanatehnika ja ma suutsin seda armastada ja hooldada, siis ma muretsesin, et see talvel oleks ilusasti garaazis ja püüdsin seda paaniliselt muretsedes üle talve hoida, vanaaastaõhtul isegi käisin uurimas, kuidas tal läheb.
Nüüdseks olen aru saanud, et kui eseme pind on juba kahjustunud mingist kohast, siis ei aita enam säilitamisest, ära mädaneb niikuinii.
Ainus mõistlik mõte on talveks erilist tähelepanu pöörata sellele uunikule, mis on otsast lõpuni juba algselt töödeldud kahjustuste vastu. Pealegi on talv ainult mõned kuud pikk, vanatehnikahuvilisele lihtsalt tundub see igavikuna, vanatehnika kogu vanust arvestades ja seda, mis nende aastatega oleks võinud juba juhtuda, ei juhtu selle mõne kuuga kuigi palju hullu. Seda kõike muidugi siis kui ei sõideta pidevalt soolasel tänaval ja ei panda autot igal õhtul sooja garaazi sulama.
Jutu mõte ja soovitus seisneb selles, et lihtsalt puhtaks pestud uunikuga ei juhtu tuulduva katuse all talvega midagi halba. Kui me seda millegagi pihustame, siis korrosiooniuss jätkab oma tegevust ikkagi kui ta juba on oma pesa teinud.
Vanad vene rehvid lähevad seistes loperguseks, kui need üles tõsta, siis need ei vaju ära, ometigi on nende kautsuk muutunud kangeks ja kõlbmatuks ja kulub ja praguneb kiiremini kui uuel kummil.

Minu kogemus on näidanud, et kõige kindlam on säilitada vanatehnikat magamistoas, voodi ees, eelnevalt tuleb eemaldada kummidetailid ja viia need jahedamasse keldrisse. Normaalne inimene aga nii ei tee, seega normaalse inimese kõige ideaalsem viis hoida oma hoidist on puukuuris, kus on kuiv ja niiskuskindel põrand, korralik katus ja pidev tuulutus. Ja uunikum on nii seest kui väljast korralikult puhtaks pestud. Kui kuur on muldpõrandaga, siis ei ole mõtet ka keemiatega pingutada säilitamise nimel.

Klassikud on öelnud, et "mis sõidab, see kulub, mis seisab, see mädaneb". Seega on igal uuniku omanikul valida ainult kahe tee vahel, kahjuks kolmandat ei ole. Paratamatul hakkavad minu uunikud jagunema seisvateks muuseumi eksponaatideks ja aastaringselt tarvitatavateks esemeteks, millega näiteks osaleda Uunikute Talverallil. See paarsada suvist kilomeetrit seisvale uunikule on ikka tõsised katsumused, seega saab ainult kas sõita või seista. Küsimus on: kas elada tervislikult toitudes ja mõõdukalt sportides või langeda koomasse!

[13piisab]

Sm. Tasku on tõlkinud ja kirja pannud õpetuse:
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=8455&page=2

teet,
lükkab oma vanakese ilma erilise ettevalmistuseta (uus õli ainult) leivaisa tehnikamaja sooja aga natu tolmusesse generaatoriruumi

[stihl]

Kuna aeg on vahepeal seltsimeeste "valitsemisajast" saati pisut edasi visanud, siis siin ka mõned kaasaegsemad tähelepanekud:

Ruum, kus autot hoitakse, võiks ideaalis tõesti kuiv ja soe olla. Ehk siis toas....
Kui see ei ole tavaliselt võimalik, siis vähemalt sellises kohas, kus tuul läbi käib. Kuivus on põhiline. Korrapärane ventilatsioon ajab ka asja ära.
Muld aluspinnaks loomulikult ei sobi.

Vett vast tänapäeval enam keegi oma lemmiku radiaatorisse ei vala, kaasaegne külmumiskindel (ja oksüdeerumisvastaseid aineid sisaldav) jahutusvedelik on obligatoorne ja odav.

Rehvide kaitsmiseks pole teha suurt midagi, need on ju tavalised kuluosad (kasutusiga 5a, enamaga hakkavad niikuinii kõvanema/=pragunema) , niiet vahet pole. Ühe talvega ei vaju ükski rehv ka "kandiliseks", ise olen korduvalt katsetanud. Edevatele toodetakse ka mitmesuguseid rehviläikeid. (väidetavalt kasutusiga pikendavad)

Pukkide peale paneb tänapäeval auto ainult see mees, kes soovib järgmisel sõiduhooajal õõtsapukse vahetada, kuna reeglina keeratakse need kinni asendis, kus auto on oma normaalsel kõrgusel maast - kõrgemale tõstes jäävad nad ju ilmaasjata pingesse...

Autopesu ( mootori-, pagassipesu jne) on endiselt väga hea mõte - siis pole niiskust tekitavat/hoidvat kihti. Sinna juurde kuulub ka loomulikult väga hoolikas kuivatamine. Mootor suruõhuga ja kere puhul ei aita muud, kui päike.

Ja ka kere seestpoolt vahatamine on muidugi kohustusik. Kerevahasid (ja selle töö juurde kuuluvaid tarvikuid) müüvad enamus hästivarustatud autopoode.

Suvel normaalses kasutuses olnud mootoriga ei juhtu ühe talvega midagi; loomulikult eeldusel, et õli vahetatakse vähemalt korra aastas, hoolimata läbisõidust.
Pikemal seismisel hakkavad ka kaasaegsed sünteetilised õlid endaga vett siduma. Mineraalõlidest rääkimata.
Piduriõli (alates DOT4) kasutuseaks loetakse kaks aastat.

Mootorisse mingit lisaõli valades kindlustatakse enda autole lihtsalt kevadel raske käivitamine.

Ventilaatori rihm on hooldusosa, mida niikuinii peab korrapäraselt vahetama (remember - kumm vananeb u. 5 aastaga). Vastasel korral kuuleb hommikuti gaasi andes kapotialt küllalki häirivat kriiskamist. Hammasrihm (kasutusele võetud Hans Glasi poolt) samuti. Kestab 7 aastat, muidugi jälle väikse läbisõidu puhul.

Akut soovitaks kindlasti aeg-ajalt talve jooksul laadida - tühi aku sureb suht ruttu, küsi mõnelt kasutatud autode müüjalt, kui ei usu.
Parim oleks muidugi automaatlaadija, mis pidevalt kontrollib pinget (alla 12,3st voldist on kriitiline) ja laeb vajadusel. Maksab selline vidin tänapäeval alla 300.- eegu.
Aku kasutusiga aga jääb ikkagi alla 6 aasta, tee, mis iganes sa teed.
Lahti ühendatakse ta muust süsteemist anyway.

Paagitäitmine ääreni on endiselt kohustuslik. Kui auto jääb rohkemaks, kui üheks talveks seisma, loomulikult lastakse see soga hiljem utiili ja valatakse asemele värske bensiin.

Nahksisu tuleks enne talvekorterisse seadmist kindlasti "toita". Vahendeid on laialdaselt saadaval. Riidega probleeme pole - lihtsalt aken jäta kusagilt kindlasti avatuks....

[denis23]

Siiski soovitaks rehvid natukene tugevamalt pumbata.

[valdo]

Kuivus on põhiline. Korrapärane ventilatsioon ajab ka asja ära.
Muld aluspinnaks loomulikult ei sobi.

Kui on kasutada ainult muldpõrandaga garaaž, siis võiks põrandale laotada 2-3 kihti paksu musta pakkekilet. Hoiab niiskuse tungimise alt üles ära ja eelkõige põhi säilub kauem.

Vett vast tänapäeval enam keegi oma lemmiku radiaatorisse ei vala, kaasaegne külmumiskindel (ja oksüdeerumisvastaseid aineid sisaldav) jahutusvedelik on obligatoorne ja odav.

Moodsate autode jaoks küll, aga mitte uunikumide jaoks! Probleem on nimelt selles, et "tosoolidel" (igasugused etüleenglükooli põhised jahutusvedelikud) on soojuspaisumine palju suurem kui veel. Seepärast on moodsad autod varustet paisupaagiga, mille suur maht selle jama kompenseerib. Kui vesi asendada säärase ollusega uunikumil, kus täiteava asub radiaatori tipus ning radiaatori ülemine anum "paisupaagi hädaasendajana" on üsnagi pisike, juhtub üks kahest: kas sooja mootoriga lükkab korgi surveklapi lahti ja ollus lahkub rõõmsalt süsteemist või külma mootoriga on olluse tase nii madal, et ülemine anum on lausa tühi ja ringvool katkenud. Tegelikult juhtub algul esimene, siis pärast jahtudes aga teine olukord...

Mida tähendab termostaadist suurele ringile suunatuse korral katkenud ringvool, vast ei vaja kellelegi siinolijaist kommenteerimist... Külgklappidega mootoril (Pobi, 51, Alma-Mosse, sahaar...) muidugi klapinduse jama võrra vaeva vähem, aga kõver kaas ikkagi vajab kas asendamist või siis lihvimist...

Pukkide peale paneb tänapäeval auto ainult see mees, kes soovib järgmisel sõiduhooajal õõtsapukse vahetada, kuna reeglina keeratakse need kinni asendis, kus auto on oma normaalsel kõrgusel maast - kõrgemale tõstes jäävad nad ju ilmaasjata pingesse...

Jällegi on see teave adekvaatne vaid supermoodsate autode korral, mitte aga uunikumide puhul. Sõltumatu esivedrustusega Volgal/Pobil on nt ju kogu "sillandus" vintpuksidel - neil on aga ükstapuha, mis asendisse nad jäävad, peaasi, et ekspluatatsioonil "tavott" "vindi vahel". Ja täissillaga masinatel on reeglina hoopiski lehtvedrud/kiiged (51, villised, Pobi/Volga tagasild), mille kohta sama jutt.

Ainsad asjad, mis jäävad pukkidel oleku korral pingesse, on kummipuhvrid. Aga nt Pobil/Volgal on need hilisemate Volgade/UAZi vastavate detailide vastu vahetatavad ja seega detailide saadavus ülihea. Ja veidi pragunenud piirdepuhver ei sega muide ka põrmugi sõitu...

Paagitäitmine ääreni on endiselt kohustuslik. Kui auto jääb rohkemaks, kui üheks talveks seisma, loomulikult lastakse see soga hiljem utiili ja valatakse asemele värske bensiin.

Paagitäis kallist bensiini utiili on ilmne raiskamine. Pigem aasta peale seismist ümber pumbata teise liikuvasse isendisse ning uus värske ollus asemele... Diisliga ei juhtu muide ka 15 aastaga midagi...

[Jesper]

Mida selle pukkidele tõstmisega ikkagi üldse saavutada püütakse? Auto normaalne asend on ju ratastel, kui niikaua on ratastel vastu pidanud, et uunikumi staatuse välja teenis, siis vaevalt et see üks talv enam midagi katastroofilist teeb.

[denis23]

tegelt näiteks volga originaalkummid lähevad küll kandilisteks kui paigal kaua aega seisab. Ka tagumised lehtvedrud vajuvad.

[svenson]

Würth'il on terve sari tooteid mootori konserveerimiseks ja puhastamiseks, mida saab lasta nii mootori sisse kui välja.

[valdo]

Mida selle pukkidele tõstmisega ikkagi üldse saavutada püütakse? Auto normaalne asend on ju ratastel, kui niikaua on ratastel vastu pidanud, et uunikumi staatuse välja teenis, siis vaevalt et see üks talv enam midagi katastroofilist teeb.

1. Et vedrud ära ei vajuks.

2. Et rehvid "kandiliseks" ei vajuks - viimased olid N.Liidu ajal ülidefitsdiidid ning neid sai kas tutvuste või jaotuskava järgi, samuti vanapaberi/kaltsu vastu jms.

Lihtsalt et ca 20 aastat tagasi oli palju autoomanikke, kes sõitsid oma autoga ainult suvel ja talveks oli ta tõstetud pukkidele. Ja kui EV taastamisega seoses enam autoga üldse ei sõidetud, siis ta jäigi pukkidele. Ehk siis ma usun, et paljud uunikumistaatuses ülihea säiluvusega autod on siiski seisnud suure osa oma elust pukkidel.

Vrd - isegi Saaremaa Viki talumuuseumis seisev GAZ-MM on pukkidel, kuigi rattad toetavad moe pärast ka veidi vastu maad.

[stihl]

Paagitäis kallist bensiini utiili on ilmne raiskamine. Pigem aasta peale seismist ümber pumbata teise liikuvasse isendisse ning uus värske ollus asemele...

Ka mul üks sõber, kes üritas mitu aastat seisnud sõidukit käivitada, arvas samamoodi...
Asi lõppes sellega, et "raiskas" ka raha veel küttefiltrile ning pihustitele...
Mida oli tervelt 12.
Autoks on V12, XJ.

Et vedrud ära ei vajuks.

Endal kogemus 15a ühe koha peal seisnud Jaguariga (kere oli korralikult, lausa külluslikult vahatatud):
-Vedrud on kikkis, nagu uuelgi. Teised sama aastakäigu omad, mis sel ajal ringi sõitsid, on madalamaks vajunud.
-Rehvid täiesti neljakandilised.
-Bensiin ei reageerinud enam põletamiskatselegi - sellega võis tulekahju kustutada...
-Kereplekid väga heas korras. Roostet leidus kohtades, kus hiired pesa olid teinud ja täis kusnud. Või siis kohtades, mis juba enne seismapanekut olid roostes.

et "tosoolidel" (igasugused etüleenglükooli põhised jahutusvedelikud) on soojuspaisumine palju suurem kui veel. Seepärast on moodsad autod varustet paisupaagiga, mille suur maht selle jama kompenseerib. Kui vesi asendada säärase ollusega uunikumil, kus täiteava asub radiaatori tipus ning radiaatori ülemine anum "paisupaagi hädaasendajana" on üsnagi pisike, juhtub üks kahest: kas sooja mootoriga lükkab korgi surveklapi lahti ja ollus lahkub rõõmsalt süsteemist või külma mootoriga on olluse tase nii madal, et ülemine anum on lausa tühi ja ringvool katkenud. Tegelikult juhtub algul esimene, siis pärast jahtudes aga teine olukord...

-Mõttetu jura. On ka tänapäeval ilma paisupaagita autosid ning sõidavad ka vanad, ilma paisupaagita masinad moodsa jahutusvedelikuga. Loomulikult tase veid kõigub.

[valdo]

... "tosoolidel"... on soojuspaisumine palju suurem kui veel. Seepärast on moodsad autod varustet paisupaagiga, mille suur maht selle jama kompenseerib.

-Mõttetu jura. On ka tänapäeval ilma paisupaagita autosid ning sõidavad ka vanad, ilma paisupaagita masinad moodsa jahutusvedelikuga. Loomulikult tase veid kõigub.

Ei usu, et mõttetu jura. Tean vastupidist omist kogemusist.

Mul nimelt 6 viimast aastat igapäevaliikuriks Lada 111, mille varaseimatele eksemplaridele paigaldasid Togliatti insenerid miskipärast ebapiisava mahuga paisupaagi. Tulemuseks on seetõttu asjaolu, et kuuma ilmaga joristades (nt linnas ummikutes stopp ja meeter), mil elektriventilaator pidevalt tööle rakendub, paisub vedelik liialt üles ning paagi täitnuna tõuseb surve niivõrd kõrgele, et avab surveklapi ning hulk ollust voolab sorinal maha maanteele. Kui nüüd niiviisi mitu korda on lastud kuumaga jahutusvedelikku välja "soristada", siis külma mootoriga on tase üsna  paagi põhja peal ja vajab juurdevalamist.

Seda on muide avastanud ka tehase insenertd ja kusagil 2001.-02. aastast on "kümnesed" Ladad  varustet juba tehases suurema paisupaagiga, mis sellist "pissimise" efekti ei korralda. Korra mõtlesin minagi oma paisupaagi suurema vastu vahetada, aga ei näinud sellel mõtet, kuna max 2-3 liitrit suve (loe: ca 20 tuh km) jooksul niiviisi väljuvat tosooli ei ole minu jaoks rahaline põnts. Pigem võtan seda kui oma liikuri eripära... ja tean, et palavate ilmadega pean nii korda nädalas või tihemini ollust kontrollima ja juurde valama.

[valdo]

Endal kogemus 15a ühe koha peal seisnud Jaguariga (kere oli korralikult, lausa külluslikult vahatatud):
[...]
-Kereplekid väga heas korras. Roostet leidus kohtades, kus hiired pesa olid teinud ja täis kusnud. Või siis kohtades, mis juba enne seismapanekut olid roostes.

Usun seda juttu vaid siis, kui auto ei ole kas talvel sõitnud või on siinmail jäänud seisma enne 1970ndaid aastaid. Nimelt kusagil 1970ndatel hakati meie maal suuremaid maanteid soolatama, varem piirduti reeglina lahtisahatamisega. Ja keret sööb peamiselt just sool... mida ei saa pragudest/õnarustest mitte kuidagi enam välja. Ehk siis ka siis, kui oma autot pidevalt põhjalikult pesed, alustab talvel varjatud kohtadesse "varju" pugenud sool suvesoojaga oma halastamatut järamistööd...

[stihl]

Tsekkasin seda jahutusvedeliku asja oma Capri kasutusjuhendist (välja antud 1969a):

3. The best type of water to use in the cooling system is rain water, so use this whenever possible.
4. Do not fill the system higher than within 1/2 inch of the filler orifice. Overfilling will merely result in wastage, which is especially to be avoided when anti-freeze is in use.
5. Only use anti-freeze mixrure with an ethylene glycol base.

Meeldetuletuseks, et jahutussüsteem on elementaarne: mootoriplokist kaks toru radikasse (ilma paisupaagita) + kaks toru sooj. radikasse.

Ehk siis järeldame, et nii Valdol kui mul oli õigus...

Usun seda juttu vaid siis, kui auto ei ole kas talvel sõitnud või on siinmail jäänud seisma enne 1970ndaid aastaid.

Nii oligi: auto seisis Lõuna Saksamaal, teatrirekvisiitide laos, kuna omanik oli Mainz`i linnapea ja ühtlasi ka iga-aastase teatrifestivali peakorraldaja.