16-11-2006, 23:19 PM
Minu elu jooksul on see teine seda marki ja sama generatsiooni masin.
Eelmise esimese põlvkonna Civicu (lausa Civic CVCC!) hankisin omale aastal ~1994. Sai puhtalt emotsiooni ajel Tartu autoturul vahetatud oma 220 mercedes sellise vastu. Masin oli väga aus... ja väga ergas (CVCC saab lugeda enamvähem Type-R esivanemaks) - olematu kaal ja võimas 12klapiline mootor. Too masin oli mul kolmeukseline. 5ukseline ongi kõigevähem toodetud - alguses oli probleeme kere jäigaks saamisega. Selletõttu ei tehtud alguses isegi mitte 3 vaid kaheukselist - taga ei olnud suur koos tagaaknaga vanev luuk vaid pisikene luugike tagapõlles.
Esimese civicuga läks mul kurvasti - kuna sai endale ka teine ja suurem ja uuem auto perega liikumiseks juurde ostetud, sai civic antud naisevenna kasutada, kelle eluküünal koos selle sõidukiga kahjuks ka lõppes.
See civic sai minu omandusse millalgi selle sajandil esimestel aastatel.
Olin seda tükkaega jälginud linnapeal liikumas ja äkki naägin kohalikus lehes müügikuulutust - loomulikult sõitsin kohale ja ostsin ära. Asi oli heas korras, paljus on masinal seljas veel tehasevärv, ilusti tehase kummirõhu klepsud, värvikoodiklepsud jne. Kunagi on saanud kõksu tha keskele ja stange on sirutatud ja tagaluuki-põlle värvitud. Samuti on tehtud parandusi ka tiivaäärtele. Salongis on ainus puudus juhiistmepadja õmblusest katkiolek ja mootoril kerge õlivõtmine ja kõva klapitiks.
Kahjuks sai vahepeal asjaolude sunnil kasutatud autot ka igapäevaliikurina ja nii läkski, et paar aastat tagasi, umbes samal ajal, sai sita ilma ja olematu nähtavusega tipptunnil kahjuks ülemiste ringil ühe skodaga kokku saadud.
Sellestsaadik näeb mu sõber välja selline kurvailmne. Leidsin vahepeal isegi tegija, kes oli nõus ta ellu äratama - aga see tegemahakkamine venis ja venis... kuni tegija autode tegemise üldse lõpetas ja oma ruumidest mujale ära kolis... ja nii see auto paar aastakest kurvalt seisiski - kes tähele pani, siis vääna autolammutuse tagaaias. Seal kahjuks on ta ka natukene haiget saanud - sisse on löödud tagumine kolmnurkklaas, see on õnneks imepiske ja sile(!). Samuti on esimestelt poritiibadelt ära varastatud vanemat tüüpi Honda märgid (teretulemast kallid vanatehnikahuvilised - muud põhjust kui vanageneratsiooni mingi hondamudeli omamine ei saanud just nende konkreetsete märkide võtmisel olla). Lisaks on keeegi paha inimene vist roninud üle katuse - katusel on sees mõned lained, mis tunduvad õnneks väljalükatavad aga pole veel jõudnud asjaga tegeleda. Kuna olin lõpuks saanud õnnelikuks haakekonksuomanikus siis kuu tagasi võtsin ennast igatahes niipalju kokku, et panin "konna" taha ja tõin masina lõpuks koju, kuna süda teda lihtsalt mahakanda ja surema jätta ei luba. Kodus pann aku kah peale ja proovisin, käima läks ja omal jõul sõitis ilusti teiselepoole maja kah.
Nüüd ta siis kahjuks pidevalt silmaall ja ootab, et temaga tegeletaks.
Eelmise esimese põlvkonna Civicu (lausa Civic CVCC!) hankisin omale aastal ~1994. Sai puhtalt emotsiooni ajel Tartu autoturul vahetatud oma 220 mercedes sellise vastu. Masin oli väga aus... ja väga ergas (CVCC saab lugeda enamvähem Type-R esivanemaks) - olematu kaal ja võimas 12klapiline mootor. Too masin oli mul kolmeukseline. 5ukseline ongi kõigevähem toodetud - alguses oli probleeme kere jäigaks saamisega. Selletõttu ei tehtud alguses isegi mitte 3 vaid kaheukselist - taga ei olnud suur koos tagaaknaga vanev luuk vaid pisikene luugike tagapõlles.
Esimese civicuga läks mul kurvasti - kuna sai endale ka teine ja suurem ja uuem auto perega liikumiseks juurde ostetud, sai civic antud naisevenna kasutada, kelle eluküünal koos selle sõidukiga kahjuks ka lõppes.
See civic sai minu omandusse millalgi selle sajandil esimestel aastatel.
Olin seda tükkaega jälginud linnapeal liikumas ja äkki naägin kohalikus lehes müügikuulutust - loomulikult sõitsin kohale ja ostsin ära. Asi oli heas korras, paljus on masinal seljas veel tehasevärv, ilusti tehase kummirõhu klepsud, värvikoodiklepsud jne. Kunagi on saanud kõksu tha keskele ja stange on sirutatud ja tagaluuki-põlle värvitud. Samuti on tehtud parandusi ka tiivaäärtele. Salongis on ainus puudus juhiistmepadja õmblusest katkiolek ja mootoril kerge õlivõtmine ja kõva klapitiks.
Kahjuks sai vahepeal asjaolude sunnil kasutatud autot ka igapäevaliikurina ja nii läkski, et paar aastat tagasi, umbes samal ajal, sai sita ilma ja olematu nähtavusega tipptunnil kahjuks ülemiste ringil ühe skodaga kokku saadud.
Sellestsaadik näeb mu sõber välja selline kurvailmne. Leidsin vahepeal isegi tegija, kes oli nõus ta ellu äratama - aga see tegemahakkamine venis ja venis... kuni tegija autode tegemise üldse lõpetas ja oma ruumidest mujale ära kolis... ja nii see auto paar aastakest kurvalt seisiski - kes tähele pani, siis vääna autolammutuse tagaaias. Seal kahjuks on ta ka natukene haiget saanud - sisse on löödud tagumine kolmnurkklaas, see on õnneks imepiske ja sile(!). Samuti on esimestelt poritiibadelt ära varastatud vanemat tüüpi Honda märgid (teretulemast kallid vanatehnikahuvilised - muud põhjust kui vanageneratsiooni mingi hondamudeli omamine ei saanud just nende konkreetsete märkide võtmisel olla). Lisaks on keeegi paha inimene vist roninud üle katuse - katusel on sees mõned lained, mis tunduvad õnneks väljalükatavad aga pole veel jõudnud asjaga tegeleda. Kuna olin lõpuks saanud õnnelikuks haakekonksuomanikus siis kuu tagasi võtsin ennast igatahes niipalju kokku, et panin "konna" taha ja tõin masina lõpuks koju, kuna süda teda lihtsalt mahakanda ja surema jätta ei luba. Kodus pann aku kah peale ja proovisin, käima läks ja omal jõul sõitis ilusti teiselepoole maja kah.
Nüüd ta siis kahjuks pidevalt silmaall ja ootab, et temaga tegeletaks.