[overspeed]

Minu 16. sünnipäevaks (8 aastat tagasi) kinkis isa mulle 1973. aasta soolo Jupiter 3-e. Tsikkel oli loomulikult palju päevi näinud, kuid mitte halvas möttes. Sellel kingitusel oli ka nostalgiline möte. Kunagi ammu, kui mo isa ise 16 sai, ostis ta omale täpselt samasuguse (isegi väljalaskeaasta oli sama) tsikli poest. Nüüd siis ajalugu kordus väikse aga-ga. Eestis ei saa 16 aastane söita nii vöimsa tsikliga. Ennist ütlesin, et tsikkel oli päevi näinud. Restaureerimist vajas kere, mootor oli ideaalselt hästi säilinud. Aega oli mul seda teha 2 aastat, sest ennem 18 aastaks saamist ma sellega ju söita niikuinii ei vöinud.
Nii saigi tsikkel juppideks tasapisi vöetud, kooli körvalt vabast ajast ning nokitsemist jätkus kuhjaga. Värvid olid ka samad, mis isa tsiklil, sinise ja valge kirju (nagu politsei värvides, kuid ülevaatusel miskit öelda ei saadud, sest värvid originaalis nii pandud).
Eelmine omanik oli olnud naine, kellele kihutamine ei meeldinud. Mootor oli vähe söitnud ja vähe kulunud. Ainuke asi mis teha tuli, oli gaaside väljaliikumistrakt puhtaks teha, sest vaikse pöritamisega oli see "kinni kasvanud" ölijääkidest. Ühe silindri kollektori toru ava oli poole väiksemaks jäänud (s.t. 50% läbimöödust kinni tahmanud). Sumbutite söelad panin saunaahju, kus nad ideaalselt puhtaks pölesid, leegitorud ja sumbutid ise lasin gaaskeevitusega puhtaks (ölijäägid pölevad ära).
Palju polte ning muid detaile olid originaalis tiheda keermega, neid muuta ei saanud. Köik ülejäänud aga, panin omapärasuse pärast sisekuuskantpea poltidega.
Sadulale lasin panna uue naha (mitte termatiini). Ainukse originaalsuse mis kaotasin, oli tagaistuja käetugi istmel. Mönusalt kena ja mugav tagaistujal säält kinni hoida, kuid ebamugav juhile sabakonti sinna vasta ära lüüa. Kuna enamus söite teen üksinda, siis vötsin isa kogemustest öppust ja ei pannud seda enam tagasi (istmenaha paneku ajaks oli vaja ära otsustada). Pealegi, kui naissoost isikut tagaistmel vedama peaksin, siis on mugavam kui ta juhi kehast kinni hoiab, kurvis kallutamisel mugavam kui söitjate mass ühineb nii üheks kui vöimalik. Pluss, omal ka ikka mönusam tunne, kui nörgema soo esindaja sult ümber kinni hoiab, mitte mingist käetoest.
Kui mootor välja jätta, siis köik muu sai viimse liht- ja vedruseibini lahti vöetud ning sai korralikult hooldatud ja kokku pandud (ka kodarad käisid köik eraldi lahti, sest nii oli neid ja rummu mugavam lakkida).
Ärapleekinud tagalambi klaasi lakkisin punase, selleks ette nähtud, lakiga üle. Öhupuhastit lahti vöttes, oli sääl ölivanni sees mingi paks plöga, kui nn plöga korralikumalt uurima hakkasin selgus, et see oli sinna kinni jäänud ja ölisse uppunud hiire nahk koos luustiku ja sisikonnaga. Siinkohal peab mainima, et eelmisel omanikul oli söiduk kuuris mitmeid aastaid seisnud. Kui kaua see hiir sääl oli olnud ei tea, aga parajalt öhukeseks oli ta küll kuivanud.
Veermikuks läksid uued Pirelli kummid, mis kodus üle olid. Oma tööd tegid nad väga hästi, sest pidamine, vörreldes vene kummidega, oli märkimisväärselt parem. Tagakummi sain kahe suvega otsa, esimene kestab veel siiani.
Jne. jne. kuni ta mul 18. sünnipäevaks valmis sai.
Söna soolo röhutan sellepärast, et seda see tsikkel ongi. Tehase poolt soolo, mitte ümberregistreeritud külgkorviga ratas. Erinevus siis: suunad mölemil pool, ees 19 ketihammasratas, lisaks harkjalale on vasemal pool ka toestusjalg (seda ei saa lisana külge kruvida ,sest see on raami külge keevitatud kujul).
Pilte ehitusest pole. Puudub ka pilt esialgsest tsikklist, sest digikaameraid siis veel polnud ja tavakaameraga ei tulnud pähe kohe pildistada asja kulgu. On pildid vaid tulemist ja hilisemad täiendused.
Mootori panin esmakordselt käima peale restaureerimise löppu. Töötas nii vaikselt, et isegi röngaste kirinat ei olnud veel tekkinud. See hiljem loomulikult tuli, sest ise ma rahulikusöidumees ei ole.
Pildid lisan hiljem, samuti jätkan siis juttu.

[overspeed]

Kui tsikkel valma sai, nägi ta välja selline:

   

[overspeed]

Algul jätsin ette 17 hammasratta. Linnas kiirendada oli hea. Maale 20 km söita ei olnud ka probleem. Kuid kui Tallinna vahet hakkasin söitma, siis jäi kiirust puudu. Söiduk teeks 100 km/h välja küll, kuid siis olid pöörded nii körged, et körvadele väga valus kuulata mootori piinlemist. Tahhomeetrit mul siis veel ei olnud. Kodus oli olemas soolo hammasratas, 19. Sellega sai paremini söita. kui kui kaks inimest peal ning kerge vastutuul, siis ei olnud vöimalik neljanda käiguga hoogu ülesse saada, kuna jupiteril ju jöud pööretes. Kui 3-da ja 4-da käigu vahe on nii pikk, et kui 3. pöörded piirajasse lasin (kontaktid ei jöudnud enam järgi), siis kiirelt 4. panin ei jöudnud mootor omale pöördeid juurde vötta et jöumomenti kätte saada. Rikkamaks segu ka tol korral ei teinud, kuna enamus söite olid siiski üksi ja linnas. Küttekulu oli maanteel 6,5 liitrit 100 km kohta. Unistasin 18 esihammasrattast, kuid poest ei täidnud seda suure raha eest osta.

   

[overspeed]

Kuna kodo jäi tarbetult seisma üks 250 ccm Suzuki kahetaktiline kahesilindriline kahe Mikuni karburaatoriga, otsustasin need oma jupiterile peale aretada. Teha tuli vaid kaks vahetükki (oli see ikka viilimistöö, enam teha ei viitsiks) ning öhupuhasti selline, mis sinna ära mahuks. Nöelad pidin töstma täiesti ülesse, siis olid segud normaalselt. Pool päeva läks kuskil karbade timmimise pääle (tühikäik, täiskäik, vördne vedu, jne.). Reguleerimist lihtsustas kövasti see, et kummalegi silindrile on ju oma sumbuti, müts maha nende meeste ees, kes timmivad kahte vöi enam karbat sellisel söidukil, millel sumbuti jookseb löpus ühiseks.
Hiljem kui tahhomeetri peale panin sai infot mootori kohta rohkem. Kui tehas lubas mootorile 5500 p/min siis ma aegajalt lasin säält 8000 välja.
Jöudu tuli juurde meeletult. Kuigi mul oli juba ennem ühe karbaga söites sidurile üks ketas juurde pandud, et kiirendustel ei libiseks, siis nüüd libises see täiega läbi. Tuli sidurit peale keerata, kuid mitte liialt, et ka ristmikel mönus seista oleks. Önneks leidus selline vedrude surveasend, kus kiirendusel enam ei libisenud ja ristmikel kaasa ei vedanud. Küttekulu töusis 9,5 pääle, maanteel. Paagitäiega enam Tallinna vabalt välja ei söitnud, tuli Ristil bensiini juurde vötta.
90 - 100 km/h söites jäi nüüd jöudu niipalju üle (tunned kuidas silindrid töötavad tühja ilma suure koormuseta), et hakkasin mötlema hoopis 20 esihammaka peale. Kuid kuna tollel ajal tegin juba palju söite kahekesi, siis jätsin 19 hammaka.

   

[overspeed]

Pikemateks reisideks panin suure pakiraami külge, paraadidel söiduk ehitasin ohutulede lüliti. 120 km/h söites kippus süütevöti välja vibreerima, ehitasin selle pealüliti süsteemi ringi.
Aastad möödusid, tagakummid kulusid, mootorikirin suurenes, käivitused muutusid raskemaks, mootori töö muutus ebaühtlesemaks, jne. Ühesönaga... sellise koormuse all kulus see mootor isegi täissünteetilise öliga kiiremini ära kui ette nähtud. Tuli aeg kapremont teha. Tünni kulinud silindrid sai lastud üle puurida, remontkolvid, kepsudel lasin vahetada ülemised laagripuksid. Nüüd ootab mootor kokkupanemist, uued vändalaagrid, uued simmertihendid, uued kontaktid, uued kondensaatorid, jne. Seniks on tsiklil pääl asendusmootor.

[uko]

Mõned aastad tagasi õnnestus uue mootoriga sellist ratast proovida.Ei ole enne ega pärast midagi sellist kogenud.Võis liikuma hakates kohe viimase käigu sisse lülitada,kiirendus oli sellise ratta kohta pöörane.

[indrek1000]

Küsiks et kuidas installeerisid tahomeetri ja millise?

[overspeed]

Küsiks et kuidas installeerisid tahomeetri ja millise?

Kasutasin oma kardi digitaalset tahhomeetrit, millel olid patareid sisse ehitatud. Vaja oli vaid impulssjuhet körgepingejuhtme ümber. Lülis ta end sisse kui impulssi tundis, lülis välja minut aega pärast impulsi kadumist. Mällu jättis viimase töösoleku maksimum pöörded.

[motamees]

Aastad möödusid, tagakummid kulusid, ...

Overspeed unustas mainimata, et tagakumm kulus lausa ülikiirusega. Kolmetuhande kilomeetri pärast oli uus tagakumm otsas. Ja mitte mingi vene oma, vaid Pirelli. Samal ajal ette pandud kitsamamõõduline Pirelli näeb siiani väga hää välja.

[taavi]

uuriks veel seda tahhokaasja, kas kuskilt oleks võimalik sellist patareidega tahhokat saada?

[overspeed]

uuriks veel seda tahhokaasja, kas kuskilt oleks võimalik sellist patareidega tahhokat saada?

Soetasin selle ca 10 aastat tagasi. Maksis ta siis 2000 EEK-i. Palju nüüd on ei oska öelda. Sain selle poest kus müüdi kartidele varustust. Nüüd peaks neid olema müüa mootorratta varuosade ja varustuse poodides ka. Samas on selliseid ka mootorsaage müüvates poodides, kuna sellistega timmitakse saagide löpp- ja tühikäigu pöördeid. Aint saagide omadel puudub impulssjuhtme kinnitus ning juhtseadme külge kinnitus rakis, kuna need viiakse lihtsalt körgepigejuhtme körvale timmimise ajal käes hoides. Peab ka vaatama, kas on 4-taktilise vöi 2-taktilise mootori oma. Olen oma 2T omaga möötnud ka 4T mootoreid, lihtsalt korrutasin näidu kahega.
Enda omal said patareid tühjaks. Kuna tahhokas on möeldud töötama vaid seni, kuni patareid kestavad, siis on ta korpus veekindlalt kokku sulatatud. Löikasin enda oma lahti ning tinutasin juhtmed külge, et saaks patareisid väljastpoolt ühendada. Pildil on puudu kinnitusrakis, kuna see pole mul kodo, vaid maal krossika sarvede küljes:

[overspeed]

Aastad möödusid, tagakummid kulusid, ...

Overspeed unustas mainimata, et tagakumm kulus lausa ülikiirusega. Kolmetuhande kilomeetri pärast oli uus tagakumm otsas. Ja mitte mingi vene oma, vaid Pirelli. Samal ajal ette pandud kitsamamõõduline Pirelli näeb siiani väga hää välja.

Kulus kiirelt, kuid selle-eest pidamine oli ka väga hea. Hiljem kui vene kummi taha alla panin, kestis see palju kauem, kuid pidamine oli tüki maad halvem.
Ennem kummivahetust proovisin vana kummiga, kas vene tsikkel suudab ka burnouti teha. Kuna esiots nii kerge, siis tuli tuge vötta postilt, kuid jöu puudust ei olnud.

[overspeed]

Pakiraam on Suzuki oma. Kinnitamiseks tuli lihtsalt kaks lisakronsteini teha: