25-01-2007, 20:18 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-01-2020, 05:20 AM ja muutjaks oli Mister X.)
Kuna olen ise põline pärnakas ja siin leidub just sobiv koht bussindusest rääkimiseks, siis otsustasin paar sõna Pärnu kandi ühistranspordi (lähi)ajaloost kirja panna.
Oma suhteliselt hilise sünniaasta tõttu (1988) ei saa ma mäletada nõukogude perioodil toimunut. Mälestused algavad uue vabariigi algusaegadest. Enne kooli (1988-1995) elasin Aruvälja külas, mis asub Pärnust umbes 21 km. kaugusel. Endisel "Kalevipoja" kolhoosil oli kaks pikemat aega säilinud bussi: üks traditsiooniline punavalge turisti - Ikarus 255, vist esindussõitude tarbeks, ning teine tõeline "kolhoosibuss" Kavz 3270 valge-beezi värvikombinsatsiooniga. Viimast kasutati ka matusebussina: kirst mahtus lahedasti tagauksest salongi. Sõitnud mõlemaga, eriti jäänud meelde Pärnu-külastus aastast 1992, mil noor riik vaevles energiakriisis ja ATP ise peaaegu sõitjaid ei teenindanudki - igatahes oli Pärnu bussijaam laustühi. Tänaseks on need kaks bussi juba kõige kaduva teed läinud.
Muide, Aruvälja töökoja hoovil vedeles veel 90ndate keskpaigas kollase linnaliinide Ikaruse 260 kere. Lapsena meeldis seal väga mängida. Töökoja taga paiknes põnev vanarauaaed, kus vedeles muu huvitava kolu hulgas vanatüübline kumera taguotsaga Laz.
Pärnust. 90ndate algul kurseerisid Pärnu-Virtsu ja Pärnu-Lõpe-Lihula liinidel punased Ikarused 256-ed. Vahepeal pidas Virtsuga ühendust ka üks Laz, vist 695. See tundus juba tollal võrdlemisi arhailine ja rahval oli kirumist palju, kuna ikkagi küllaltki väikene buss ei suutnud kõiki sõitjaid ealeski ära mahutada. Pidev püstiseismine oli garanteeritud. Ka Pärnu-Koonga marsuudil sõitsid mõned Laz-id, mis kippusid juba läbitrööbatuse tõttu pidevalt bensiinivingu levitama. Siiani meeles, et ühel Laz-il töötas millegipärast palaval suvepäeval küte.
1995. aasta kevadel sai ema (töötas koolis õpetajana) klassiga käidud Tori-Selja ekskursioonil. Bussiks oli linnaliiini Ikarus, mis pidi mahutama tublisti üle 40 inimese.
Toole toodi veel kooli sööklastki juurde. Aga kõik sõitsid ja keegi ei virisenud. Tulevased lapsed seda küll uskuda ei suudaks.
Pärnu linnaliine sõitsid esimeste humanitaarabi Scaniade kõrval peamiselt Ikarus 260-d ja 280-d. Olid mis nad olid, aga sellest peale said nad minu lemmikuteks ja on seda vaimselt siiani. Mäletan hästi, et vähemalt ühel bussil paistis põrandapragude vahelt tükike asfaldit, mida sõidu ajal oli tore jälgida. Pärnu linn likvideeris eesrindliku linnana juba 1998. aasta suvel käigust viimasedki Ikarused.
Nii, selline jutt siis. Kui keegi soovib Pärnu-mälestuste teemal kaasa rääkida, siis on alati huvitav neid jutte lugeda.
Oma suhteliselt hilise sünniaasta tõttu (1988) ei saa ma mäletada nõukogude perioodil toimunut. Mälestused algavad uue vabariigi algusaegadest. Enne kooli (1988-1995) elasin Aruvälja külas, mis asub Pärnust umbes 21 km. kaugusel. Endisel "Kalevipoja" kolhoosil oli kaks pikemat aega säilinud bussi: üks traditsiooniline punavalge turisti - Ikarus 255, vist esindussõitude tarbeks, ning teine tõeline "kolhoosibuss" Kavz 3270 valge-beezi värvikombinsatsiooniga. Viimast kasutati ka matusebussina: kirst mahtus lahedasti tagauksest salongi. Sõitnud mõlemaga, eriti jäänud meelde Pärnu-külastus aastast 1992, mil noor riik vaevles energiakriisis ja ATP ise peaaegu sõitjaid ei teenindanudki - igatahes oli Pärnu bussijaam laustühi. Tänaseks on need kaks bussi juba kõige kaduva teed läinud.
Muide, Aruvälja töökoja hoovil vedeles veel 90ndate keskpaigas kollase linnaliinide Ikaruse 260 kere. Lapsena meeldis seal väga mängida. Töökoja taga paiknes põnev vanarauaaed, kus vedeles muu huvitava kolu hulgas vanatüübline kumera taguotsaga Laz.
Pärnust. 90ndate algul kurseerisid Pärnu-Virtsu ja Pärnu-Lõpe-Lihula liinidel punased Ikarused 256-ed. Vahepeal pidas Virtsuga ühendust ka üks Laz, vist 695. See tundus juba tollal võrdlemisi arhailine ja rahval oli kirumist palju, kuna ikkagi küllaltki väikene buss ei suutnud kõiki sõitjaid ealeski ära mahutada. Pidev püstiseismine oli garanteeritud. Ka Pärnu-Koonga marsuudil sõitsid mõned Laz-id, mis kippusid juba läbitrööbatuse tõttu pidevalt bensiinivingu levitama. Siiani meeles, et ühel Laz-il töötas millegipärast palaval suvepäeval küte.
1995. aasta kevadel sai ema (töötas koolis õpetajana) klassiga käidud Tori-Selja ekskursioonil. Bussiks oli linnaliiini Ikarus, mis pidi mahutama tublisti üle 40 inimese.
Toole toodi veel kooli sööklastki juurde. Aga kõik sõitsid ja keegi ei virisenud. Tulevased lapsed seda küll uskuda ei suudaks.Pärnu linnaliine sõitsid esimeste humanitaarabi Scaniade kõrval peamiselt Ikarus 260-d ja 280-d. Olid mis nad olid, aga sellest peale said nad minu lemmikuteks ja on seda vaimselt siiani. Mäletan hästi, et vähemalt ühel bussil paistis põrandapragude vahelt tükike asfaldit, mida sõidu ajal oli tore jälgida. Pärnu linn likvideeris eesrindliku linnana juba 1998. aasta suvel käigust viimasedki Ikarused.
Nii, selline jutt siis. Kui keegi soovib Pärnu-mälestuste teemal kaasa rääkida, siis on alati huvitav neid jutte lugeda.