Minu mälestustes on olulisel kohal see buss: just seesama RAF, hilisema numbriga 024AAL (tol ajal oli ta mingi EAC38......).
. Kuulus see RAF tol ajal Tartu Konservitehasele ja minu isa oli bussijuht just nimelt selle bussi peal. 1989. aastal ta selle tuttuuena sai ja mina olin päris tihti isaga tööl kaasas. Seega tean ma selle RAF-i varasemast elust nii mõndagi. Huvitav, mis sellest bussist praeguseks saanud on? Veel mõned aastad tagasi võis seda näha Soodusmarketi lähedal parklas seismas (piltki seal tehtud). Mõtlesin juba, kui ma veel Eestis elasin, et kui oleks müüa, ostaks ära, kui hind väga kirves poleks. Sest selle bussiga on seotud väga palju minu noorema põlve mälestusi. Isa orgunnis mingitmoodi LAZ-turisti esiistmed sisse, raadio (selline)
oli juhi kõrvalistuja ees ja seega olin ma üpris tihti "DJ".
Augustiputði esimesel päeval oli plaanis sõita hommikul vara Pihkvasse. Annelinnast sõitsime isikliku mossega konservikasse (oli väga varane hommik, isegi raadiot ei viitsinud käima panna), veidi hiljem siis garaaþis bussis panin raadio mängima ja sealt siis kuulsimegi, mis toimub... Sel hetkel tekkis korraks kahtlus, et kas üldse sõita. Äkki ei saa pärast Eestisse tagasi. Üks mingi varustaja vm. ülemus pidi meiega sõitma. Igatahes kokkulepitud ajal (Oli see ehk hommikul kell 5?) olime tema maja ees. Pidasime natuke plaani ja otsustasime siiski sõita. Sinnasõit kulges kenasti. Kuulasime terve tee Eesti raadiost uudiseid. U. 50 km enne Pihkvat muutus Eesti raadio kuuldavus juba liiga kehvaks. Keerasin siis raadio mingi hästikuuldava Vene jaama peale. Sealt muudkui korrutati ühte ja sama juttu makilindi pealt, et olge lojaalsed uuele võimule jne. Pihkvas läksime minu mäletamist mööda mingisse klaasivabrikusse, sest oli vaja tellida sealt klaaspurke, kuhu sisse kõik need supid jm. toodang panna. Varustaja läks omi asju ajama, minul papsiga oli vaba aega laialt. Hakatuseks leidsime, et võiks ju vabriku WC-d külastada ja vee välja lasta. Vajaliku asutuse me leidsimegi - kõige huvitavam oli see, et kõrvuti olid kaks täpselt ühesugust tumepruuniks võõbatud rulllukuga ust. Ühel kiri Tualet, teisel kiri Direktor. Nii et tagantjärele ei imesta üldse, kui esmaspäeva hommikul mõni pohmas tööline kinnipaistetanud silmadega ukse vähe segi ajas ja otse dire lauale soristas
. Edasi läksime tehase sööklasse sööma. Iseenesest väga ilus söökla oli. Tellisime siis kummalegi mingi guljaði või strogonovi vmt. Igatahes Eestis koosnes taoline roog kartulitest, ilusast ja maitsvast punasest lihatükkidega kastmest ja salatist. Seal oli see kulbitäis kollast riisiputru mingite (lamba?)kamaratega. Puder oli iseenesest söödav, kamararibasid ei hakanud parem proovima. Siis läksime linna poodi. Mäletan, et oli ikka hea suur pood ühe Stalini-aegse kortermaja alumisel korrusel. Terve pood oli täis tühje külm- ja muid lette. Ainult ühes nurgas oli paaril riiulil ikka midagi müüa ka. Mingid kalakonservid, suured povidlopurgid ja ega midagi muud vist polnudki. Veel on mul meeles, et tänavaauke oli telliskividega lapitud: lihtsalt suurematesse teeaukudesse oli silikaatidest jupike müüri horisontaalselt sisse ehitatud. Eestisse tagasi saime samal õhtul kenasti. Raudteeülesõidukoha juures seisis küll, jah, üks ZIL 131, vintsi trosski juba välja veetud. Ilmselt selleks, et võimalikke ülesõidukoha blokeerijaid eest ära tõmmata. Aga järgmisel ööl ei soovitanud Eesti valitsus inimestel magama minna ja soomukiroomikute lõgin kostis Aardlast annelinnagi ära.