[IIIFFFAR]

Siin nüüd juttu augustikuust 1991. Muidugi põnev juhtum ja oli muret ja actionit ja puha. Tegelt oli see ju mõne Moskva mehe persesseläind üritus selget kurssi putśi keerata.
Minu tagasihoidliku arvamuse poolest olnud Eestile hoopis olulisem juhtum 1988 aasta 16 kuupäev, oli nüid oktoober või november, ikka viimane vist, kui toonane ENSV ülemnõukogu Iseseisvusdeklaratsiooni poolt hääletas. Tookord sai küll teleri ees küüsi närida ja hääli lugeda, et kes poolt-kes vasta.

[Ishijupp]

Eestile hoopis olulisem juhtum 1988 aasta 16 kuupäev,kui toonane ENSV ülemnõukogu Iseseisvusdeklaratsiooni poolt hääletas.

Ühed olulised mõlemad- ilma putši tekitatud soodsa võimaluseta oleks deklaratsioon väga kergelt võinud deklaratsiooniks jäädagi.
Ise noil päevil tulejoonel ei olnud- nimelt mõned päevad varem õnnestus isaks saada.

[PlyVal64]

Eestile hoopis olulisem juhtum 1988 aasta 16 kuupäev,kui toonane ENSV ülemnõukogu Iseseisvusdeklaratsiooni poolt hääletas.

Ühed olulised mõlemad- ilma putši tekitatud soodsa võimaluseta oleks deklaratsioon väga kergelt võinud deklaratsiooniks jäädagi.

Just. See 1988 deklaratsioon on samahea, kui mittesittagi. Määravad on olnd vaid kaks "asja": putši läbikukkumine ja Islandi poolne riikluse tunnustamine, millele siis järgnesid suured riigid. Nendest kõige tähtsam ongi Islandi tegevus, kui vaadata praegust Kosovot ja selle süstemaatilist mittetunnustamist teiste riikide poolt. Või Tsetseeniat, kus on igasuguseid iseseisvusdeklaratsioone välja antud. SO WHAT? küsib tibla iga kord...
Väga oluline oli ka proffessorite-akadeemikute Palmi, Lippmaa ja Aasmäe ettevalmistatud dokumendid Moskvas, nende suhtlemine akadeemik Jakovleviga (RIP) ning sealtkaudu otsesuhe viinast läbiimbunud Jeltsiniga. Arnold, Eedik jm punasaadikud olid samahea kui tühi koht. Kolme ajudega mehe töö on iseseisvus, nende väljamõeldud pidi olema kogu süsteem. Nii väidavad teadjamad.
88 aasta kommude jutt on tore ja eks sai sellele ka reaalselt kaasa elatud aga see on täpselt sama "oluline" jutuvada, nagu praegused valimisloosungid. See on üks-ühele samasisukas, kui oravate lubadus lähitulevikust.

[krister]

19. august 1991. a. hommikul vara hakkasime sõitma Tallinnast Hiiumaale. Hommikune ärkamine oli mulle, kui 16. aastasele raske. Mäletan, ema mind üles ajamas jutuga, et Moskvas suur jama lahti, Gorbatšov haigeks jäänud jms seesugune jutt. See lõi virgeks. Sõit kulges vahejuhtumiteta. Murelikuks tegi asjaolu, et isa jäi Tallinna.

Maal tegi mulle sugulane ettepaneku, et võiks valmistuda paadiga Rootsi põgenemiseks. Ta teadvat paati, millega saaks "üle". Saagisime siis parasjagu palkidest laudu välja. Oli laenatud traktori taga käiv ja veetav saeraam. Otsustasin, et niikaua, kuni Tallinna raadio räägib mõistlikku juttu, ei hakka sadamasse minema. Käisin siis saagimise juurest aegajalt autost raadiot kuulamas..

Kui esimene putši päev möödas ja midagi erilist ei olnud juhtunud, tekkis selline tunne, et ei juhtugi midagi. 20 augustil sai muretult terve päeva kuni hilisööni rattaga ringi kolatud, nooruse värk - veri vemmeldas. Kojujõudes selgus, et vahepeal oli Eesti riik taastatud. Ausalt öeldes see hetk ei olnud mingit erilist tunnet. Oli ju neid deklaratsioone ja asju varemgi tehtud (16. nov 88, märts 90 jne.) jäi arusaamatuks, millepoolest see siis erineb eelnevatest.
Arusaamine, mis tegelikult juhtunud oli tuli alles hiljem - siis kui hakati Eesti riiki tunnustama. Siis tuli alles oma riigi tunne!

PS. vaidlusse, kes iseseisvuse toomise juures oli see kõige õigem tegija ei oleks vaja laskuda. Oluline roll oli kõigil.

[Jansa]

...
Maal tegi mulle sugulane ettepaneku, et võiks valmistuda paadiga Rootsi põgenemiseks. Ta teadvat paati, millega saaks "üle". Saagisime siis parasjagu palkidest laudu välja. Oli laenatud traktori taga käiv ja veetav saeraam. Otsustasin, et niikaua, kuni Tallinna raadio räägib mõistlikku juttu, ei hakka sadamasse minema. Käisin siis saagimise juurest aegajalt autost raadiot kuulamas..

ohoh, nii karmid mõtted olid kohe või?
Ma ise olin enamvähem samavana tatt tollal ja maal nagu enamusel eelnevatelgi suvedel, aga ei mäleta küll pere ringis ega mujal sarnast teemat üleval olnud. Piirkondlik eripära võibolla- sisemaa rahvas, meri kui vabaduse kehastus otsesest käeulatusest väljas

[Aspelund]

Nuuh...siin seal ajakirjanduses on aastate jooksul ikka ilmunud lugusid sellest, kuidas neil päevil augustis mõnel parajasti välismaal olnud kodaniku "kadus" pass ära just siis, kui aeg asuda koduteele või kui mõni siinne prominent ennast meeleheitlikult laevale üritas möllida, et kiiresti kodumaa tolm jalgadelt pühkida.

Aga eestlased on delikaatsed inimesed ja sellistest asjadest üldjuhul ei räägi...

A.

[k2rpman]

ise mäletan lasteaeda minemist nii umbes nädalapäevad järjest. oli see siis juba see aeg kui ema lasi üksi minna , asus ju teine haraka tänaval ja ise elasin tollal seebis.oodates tanke/soomukeid ja neid lugedes jooksis järsku ema järgi ja võttis käevangu ning enam ei julgenud mind üksi lasta minna lasteaeda.



või kurat oot mul vist midagi sassis

ma pidin siis juba 6ne olema ju ja koolis käima ???

millalgi seisin kalevis ilusti rivis ka käestkinni hoides


kurat mälu on zitt

[Suzuki mees]

Mäletan, et sel päeval käisime jawaga mureli raksus ja kui muidu oli murelipuude omanik rahulik vanapapi, siis seekord lendasid meie poole tõsised puuhalud. Nii, et olin otse tule all

[Volli]

Huvitav, et ma seda teemat varem ei märganud, aga parem hilja, kui...
Et minu esivanemad elasid/elavad vana televisioonimaja vastas, siis kolisin nendel ärevatel päevadel ajutiselt nende juurde tagasi. Tore oli see, et pool meie 5-korruselisest korterelamust osutus "blokaadirõngas" olevaks, pool mitte. Tund-tunnilt ei mäleta kahjuks, mida ise neil päevil tegin ja kus käisin, aga omateada veetsin tööpäevad ikka tööl ja õhtuti-ööseti olin siis blokaadirõngas. Palju neil öödel magasin, ka ei mäleta, aga raadio käis kogu aeg, nii toas, kui õues. Mäletan et sai uue raadiomaja ees teed joodud, pakuti saiakesi, ringi käisid ka napsupudelid. Mingit erilist paanikat nagu ei olnud, kuigi et värskeid uudiseid venelaste liikumistest kuulati kogu aeg väga hoolega. Ise ei kujutagi ette, mida konkreetselt oleksin teinud rünnaku toimumisel, aga sisemine tunne oli uhke, et olen sündmuste ühes keskpunktis

[oxygen]

Paar päeva graafikust maas, aga vaevalt keegi pahandab. Mõned pildid teletorni juurest. Mina nende autor ilmselgelt ei ole. Patakas sattus minu kätte mööda üsna eriskummalisi kanaleid.
http://fotoalbum.ee/photos/asaluste/sets/1045377

[Maamees]

Soojendaks ka siis seda vana teemat üles:

Meil oli Laagris paras punt suht värskelt vene kroonust tulnud kodanikke (DMB 90 sügis), kaasa arvatud mina. Üks neist oli mu pinginaaber, kes töötas ZIL kastika peal just sündmuste ajal. Päris ülev meeleolu oli mööda Vabakat linna poole kimada, kastis omajagu rahvast ja trikoloor lehvimas. Pinginaaber pole kunagi eriti kerge jalaga olnud, andis ka siis tee keskelt minna, ohukad vilkumas ja sõiduautod tee äärde tõmbamas. Sõitsime siis Raadiomaja juurde, ZIL pandi kohe barrikaadi. Rahvast oli palju, kes mängis lõõtsa, kes laulis ja taidles jne. Tukkusime siis seal kõnniteel ja ootasime värskemaid uudised, hirmu ei olnud. Kuid siis läks mingi hetk lahti paanika, mingi info kohaselt Teletorni juurest dessantlased olid hakanud meie poole liikuma, kindla plaaniga vallutada maja. Kodukaitse? ajas rahvast maja uste ette ja orgunnis muud kaitset, siis tuli küll hirm peale... Eks olime kõik näinud telekast Leedu ja Läti sündmusi ja ilma relvadeta oli ikka päris kõhe seal olla. Mäletan, et jooksin mingi tänava nurgale barrikaadi juurde ja lähenes suure hooga mingi buss ja jäi pidurite kriginal seisma. Esimene mõte oli, et sellega toodigi dessantnikud kohale, õnneks see nii polnud. Lõpuks lahenes kõik rahulikult, nagu me kõik teame. 2 päeva tööle ei jõudnud, venelasest ülemus lõugas mu peale nagu ratta peal kui lõpuks välja ilmusin. Saatsin ta viisakalt p....se ja tulin sealt firmast tulema, oligi paras BS koht

[wax]

Olin sel ajal Vastseliinas, mul maakoht Luhamaa-Tallinn maantee ääres. Tankilõgin kostus juba 10 minutit enne kui tankid nähtavale ilmusid. Vanaemaga hääle järgi arvasime et mingi niiduk vms tuleb, aga nähes seda pikkkkkka tankikolonni, võttis ikka seest kõhedaks küll

[aavu]

Enne Mootori suvepäevadele minekut reedel, sai lepitud kokku autobaasiga, et kui nad ei leia bussi juhuveoks pühapäeva õhtul mrsr. Haapsalu- Grodno (Valgevenes), siis oleme paarimehega nõus selle otsa tegema. Naasnud suvepäevilt Lõuna-Eestis asuvast Mootori suvilast, soojendas abikaasa mingit vana suppi, keetis kaasa suure termose kohvi ja mõned võileivad. Teele asusime mina, abikaasa, Kalev Kliss (jäi Estoniale) ja tema õde Lihulast ja poola kooliõpilastest vehklejad (ca 8-10), kes olid Haapsalus võistelnud.
Esmasp. hommik Grodno raudteejaamas. Klientidel kiiret polnud, käisid üks ja kakshaaval nägu pesemas ja pileteid hankimas. Meie tahtsime neljakesi turule minna. Kui kliendid maas, leidsime, et esmasp. turg kinni. Kammisime siis lohutuseks poode ja esimeses poes kuulsin raadiost mingit segast teadet, mis lõppes erekorralise komitee allkirjastatult. Tekkisid kahtlused ja järgmise teate sain juba täismahus kuulatud. Gorba haige, moodustatud erak. komitee ja järgnesid käsud, millest kõige hirmutavam tundus uudismaa brigaadide moodustamine saagi järjekordseks erakoreraliste loodusjõudude käest päästmiseks. Et võtavad bussi käest, panebad mõne "sahhari"rooli ja aidaa. Naised jäävad ilma hooleks. Kuna enne Grodnosse jõudmist olime näinud maanteega paralleelsel põllu- või polügooniteel kihutamas keskmist tanki (võis olla 4-5 ajal hommikul) võtsin asja väga tõsiselt - kohe Eestisse, kuniks veel piirid lukus pole.
Kaunases voolu, TV-d ega eetriraadiot polnud, tankida ei saanud, uudised tulid posti otsast valjuhääldist ja ainult kohalikus keeles. Sain ühe kohaliku käest niipalju teada, et kõige kurvem pidi olema Riias ja kõige vähem ohtu Eestis. Edasi tulime naftaaurude peal ja kusagilt ikka saime tankida. Leedu-Läti piiril inimtühjus ja lipud pooles mastis (ju kardeti OMONi). Läti-Eesti piiril lipud lehvivad ja sama habemik, kes öösel meid üle lasi, oli vastas ja vehkis käega, et lase peatumata edasi. Pidasin siiski kinni ja küsisin uudiseid ja, et kas hirmu ka on. Sellele vastas ta, et eks neil ka tagavaravariandid ole. Kodus tuli kõigepealt väsimus välja magada.

[Mossemees]

Minu mälestustes on olulisel kohal see buss: just seesama RAF, hilisema numbriga 024AAL (tol ajal oli ta mingi EAC38......). . Kuulus see RAF tol ajal Tartu Konservitehasele ja minu isa oli bussijuht just nimelt selle bussi peal. 1989. aastal ta selle tuttuuena sai ja mina olin päris tihti isaga tööl kaasas. Seega tean ma selle RAF-i varasemast elust nii mõndagi. Huvitav, mis sellest bussist praeguseks saanud on? Veel mõned aastad tagasi võis seda näha Soodusmarketi lähedal parklas seismas (piltki seal tehtud). Mõtlesin juba, kui ma veel Eestis elasin, et kui oleks müüa, ostaks ära, kui hind väga kirves poleks. Sest selle bussiga on seotud väga palju minu noorema põlve mälestusi. Isa orgunnis mingitmoodi LAZ-turisti esiistmed sisse, raadio (selline) oli juhi kõrvalistuja ees ja seega olin ma üpris tihti "DJ".
Augustiputði esimesel päeval oli plaanis sõita hommikul vara Pihkvasse. Annelinnast sõitsime isikliku mossega konservikasse (oli väga varane hommik, isegi raadiot ei viitsinud käima panna), veidi hiljem siis garaaþis bussis panin raadio mängima ja sealt siis kuulsimegi, mis toimub... Sel hetkel tekkis korraks kahtlus, et kas üldse sõita. Äkki ei saa pärast Eestisse tagasi. Üks mingi varustaja vm. ülemus pidi meiega sõitma. Igatahes kokkulepitud ajal (Oli see ehk hommikul kell 5?) olime tema maja ees. Pidasime natuke plaani ja otsustasime siiski sõita. Sinnasõit kulges kenasti. Kuulasime terve tee Eesti raadiost uudiseid. U. 50 km enne Pihkvat muutus Eesti raadio kuuldavus juba liiga kehvaks. Keerasin siis raadio mingi hästikuuldava Vene jaama peale. Sealt muudkui korrutati ühte ja sama juttu makilindi pealt, et olge lojaalsed uuele võimule jne. Pihkvas läksime minu mäletamist mööda mingisse klaasivabrikusse, sest oli vaja tellida sealt klaaspurke, kuhu sisse kõik need supid jm. toodang panna. Varustaja läks omi asju ajama, minul papsiga oli vaba aega laialt. Hakatuseks leidsime, et võiks ju vabriku WC-d külastada ja vee välja lasta. Vajaliku asutuse me leidsimegi - kõige huvitavam oli see, et kõrvuti olid kaks täpselt ühesugust tumepruuniks võõbatud rulllukuga ust. Ühel kiri Tualet, teisel kiri Direktor. Nii et tagantjärele ei imesta üldse, kui esmaspäeva hommikul mõni pohmas tööline kinnipaistetanud silmadega ukse vähe segi ajas ja otse dire lauale soristas . Edasi läksime tehase sööklasse sööma. Iseenesest väga ilus söökla oli. Tellisime siis kummalegi mingi guljaði või strogonovi vmt. Igatahes Eestis koosnes taoline roog kartulitest, ilusast ja maitsvast punasest lihatükkidega kastmest ja salatist. Seal oli see kulbitäis kollast riisiputru mingite (lamba?)kamaratega. Puder oli iseenesest söödav, kamararibasid ei hakanud parem proovima. Siis läksime linna poodi. Mäletan, et oli ikka hea suur pood ühe Stalini-aegse kortermaja alumisel korrusel. Terve pood oli täis tühje külm- ja muid lette. Ainult ühes nurgas oli paaril riiulil ikka midagi müüa ka. Mingid kalakonservid, suured povidlopurgid ja ega midagi muud vist polnudki. Veel on mul meeles, et tänavaauke oli telliskividega lapitud: lihtsalt suurematesse teeaukudesse oli silikaatidest jupike müüri horisontaalselt sisse ehitatud. Eestisse tagasi saime samal õhtul kenasti. Raudteeülesõidukoha juures seisis küll, jah, üks ZIL 131, vintsi trosski juba välja veetud. Ilmselt selleks, et võimalikke ülesõidukoha blokeerijaid eest ära tõmmata. Aga järgmisel ööl ei soovitanud Eesti valitsus inimestel magama minna ja soomukiroomikute lõgin kostis Aardlast annelinnagi ära.