19-02-2007, 11:32 AM
Mina seisin raja ääres, vaatasin üsna lähedalt "super finaali" ja tutvusin protokollidega.
Ja nüüd võtan kätte ja hakkan kommenteerima üldises võtmes kõiki talverallidel sõitjaid läbi aastate.
Üldjuhul on eduks kaks teed:
esimene võimalus on sõita uunikuga, mida tarvitatakse ka igapäevaselt, ehk teisisõnu on väljaravitud kõikvõimalikud lastehaigused, nagu generaatori harjade järsud kulumised, õõtsade lagunemised, pidurite pealejäämised. Lisaks on sõitja oma autoga nö kokku kasvanud ja on võimeline võtma kurve kõige ökonoomsemalt, ei paaruta liigselt, sest järgmisel päeval on vaja tööle minna sama autoga, ei mõtle legendi lugedes igasugustele imelikele ja häirivatele häältele, mis liiklusvahendiga kaasnevad, ehk lõppkokkuvõttes on võimeline keskenduma.
Teine võimalus on investeerida väga palju oma uunikute talverallikasse ja eelnevalt trenni teha. Tuleb osta praktiliselt kõik kulumaterjalid (salnikud, voolikud, rihmad, piduriklotsid, generaatoriharjad jne) uued, mis ainult talveralliks kasutatava uuniku puhul on majanduslikult madala otstarbekusega. Ehk siis selliselt on võimalik pidada pigem Mosset kui Maseratit.
Kõik, kes olid konkurentsivõimelised, olid investeerinud vähem või rohkem rehvidesse. Näha oli, et isegi oli mõeldud, millised rehvid on paremad ja millised mitte. Mõnel olid lausa tugevdusrandiga.
Üldjuhul on edukamad olnud need, kes on kahekesi autos. Õigem oleks öelda, et autos on kaks, kellest üks sõidab ja teine mõtleb ning ülejäänud ei sega oma kommenteerimise või lällamisega.
Samas pole see kõik absoluutselt oluline, kui eesmärgiks on veeta tore ja ekstreemne nädalavahetus vanatehnikaga. Nii heas mõttes jaburat võistlust kus pjedestaalile mahuvad ära ralli Mosse, maastur ja külgkorviga mootorratas, annab maailmast otsida.
Ja nüüd võtan kätte ja hakkan kommenteerima üldises võtmes kõiki talverallidel sõitjaid läbi aastate.
Üldjuhul on eduks kaks teed:
esimene võimalus on sõita uunikuga, mida tarvitatakse ka igapäevaselt, ehk teisisõnu on väljaravitud kõikvõimalikud lastehaigused, nagu generaatori harjade järsud kulumised, õõtsade lagunemised, pidurite pealejäämised. Lisaks on sõitja oma autoga nö kokku kasvanud ja on võimeline võtma kurve kõige ökonoomsemalt, ei paaruta liigselt, sest järgmisel päeval on vaja tööle minna sama autoga, ei mõtle legendi lugedes igasugustele imelikele ja häirivatele häältele, mis liiklusvahendiga kaasnevad, ehk lõppkokkuvõttes on võimeline keskenduma.
Teine võimalus on investeerida väga palju oma uunikute talverallikasse ja eelnevalt trenni teha. Tuleb osta praktiliselt kõik kulumaterjalid (salnikud, voolikud, rihmad, piduriklotsid, generaatoriharjad jne) uued, mis ainult talveralliks kasutatava uuniku puhul on majanduslikult madala otstarbekusega. Ehk siis selliselt on võimalik pidada pigem Mosset kui Maseratit.
Kõik, kes olid konkurentsivõimelised, olid investeerinud vähem või rohkem rehvidesse. Näha oli, et isegi oli mõeldud, millised rehvid on paremad ja millised mitte. Mõnel olid lausa tugevdusrandiga.
Üldjuhul on edukamad olnud need, kes on kahekesi autos. Õigem oleks öelda, et autos on kaks, kellest üks sõidab ja teine mõtleb ning ülejäänud ei sega oma kommenteerimise või lällamisega.
Samas pole see kõik absoluutselt oluline, kui eesmärgiks on veeta tore ja ekstreemne nädalavahetus vanatehnikaga. Nii heas mõttes jaburat võistlust kus pjedestaalile mahuvad ära ralli Mosse, maastur ja külgkorviga mootorratas, annab maailmast otsida.
Tõnu Piibur
5116265