Nõukogude aegne varuosade ostmine
#1

käis ametkondlikult sedamoodi, et kõigepealt tõestasid ennnast hea varustajana ja said kätte tellimusvihiku. Lisasin siia PAZ bussi oma kaane foto. See võis võtta kuni poolteist aastat.(Pöörake tähelepanu aastanumbritele - välja antud 1985 ja mõeldud asjadele, mis eraldatakse 1987) Siis täitsid selle nomenklatuuri loetelu ja jäid siis ootele, kui palju üldse eraldati nn. fondi. Neli tahtsid, kaks said (kui said). Bluffida tuli alati, kuid võtmeküsimus oli, kui palju bluffida. Teinekord juhtus ka nii, et mõnda asja hakatigi ootamatult tootma rohkem ja said kogu taotluse ulatuses. Teise rea pealt oli siis loomulikult maha võetud.
Kui asutus vajas näiteks hädasti ventilaatori rihmasid ja näiteks karteripõhja korktihendeid, siis võisid ootamatult saada oma nelja aastase korktihendi vajaduse ning mitte üht rihma. Et vääna aga kork ümber veepumba....
Kõik, kel on õnnestunud nina sisse pista vene aegsetesse ladudesse, on kindlasti näinud lademetes näiteks erinevaid simmerlinge (juba ammu kõvaks läinud ja vedrudki seest kadunud) ja laagreid.
Plekkidega sama lugu - parema poole uksi oli vast kõigil jalaga segada, aga juhiuksi.....
Igal juhul - kel lähem huvi olustikuga tutvuda, soe lugemise soovitus - Raimo Männis "Ärapööramise aasta". Ja kes juhataks, kust autorit ennast leida (täitsa elab minu teada), oleksin info eest tänulik. Olen endale hankinud kõik tema teosed ja autori alllkiri vaid teeks need kaunimaks.


Manustatud failid
.pdf tellimusvihik.pdf Suurus: 316.67 KB  Tõmbamised: 336

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#2

Ehhee !! Üks huvitav juhus nõukaaegsetest varuosa fondidest ja limiitidest: Mul tuttav oli "Elektrivõrkude" ühe allüksuse automajandi juhataja vms. Autopargis oli ca.25 -30 masinat ning talle eraldati kaks akut( aastas siis) Ja Iru Soojuselektrijaamale, kel oli vist 5-7 masinat, eraldati 40 !!! akut. Ning mis selgus: keegi plika peakontoris, kelle ülessanne oli akud allüksuste vahel ära jagada, tegi seda TÖÖTAJATE !! arvu järgi. Big Grin No vot sulle siis fondid ja limiidid!!!
Vasta
#3

madka007 Kirjutas:... Iru Soojuselektrijaamale, kel oli vist 5-7 masinat, eraldati 40 !!! akut.

Kujutan ette, kui mõnus oli siis akusid "valuutana" kasutades endale muud väärtuslikku mudru hankida Smile

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

Oli kunagi au ATK varustuse liinis suurele arvutile "kummiprogrammi" kirjutada. Asi käis nii, et majandid pidid esitama oma arveloleva masinapargi nimekirja, mis pluffimise vältimiseks pidi kandma autoinspektsiooni kinnitust. Sealt arvutati käigusolevate rehvide tüüp ja kogus. Vabariiklik ATK eraldas rajoonile fondi, mis siis jagati majandite peale laiali arvestades olemasoleva tehnika all veerevate rehvide kogust. Laialijagamise käigus tekkinud komakohad ümardati allapoole ja ümardamisvahe läks direktori fondi "kõvaks valuutaks" Wink
Vasta
#5

Kõik tallinna autoomanikud (v.a. Lada), kes tahtsid osta 1986. aastal rehve, pidid kogunema Järve teeninduse ette sappa jaanuari alguses. Talonge jagati 2 päeva, 2 kummi auto kohta. Saba püsis ööpäev läbi. Ometigi kõik autod sõitsid ja kummipuudusel seisjaid ei mäleta.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne