[dad]

Kuna mitmete inimestega juba sellel teemal targutatud, siis küsiks ka teistelt.

Nimelt siis küsimus, et milline on see Eesti kultuuriloole oluline sõiduk(auto/ratas/mootor/traktor jne)?

Põhiprobleem just selles, et mitmel juhul on olnud jutuks "Eestile mitteolulisest sõidukist" nagu näiteks Ikarus 66, mille tarvis sai kunagi ju ka raha kogutud või mõni muu seesugune sõiduk. Ehk siis millal saab sõiduk endale nn "Eesti ajaloo", sest vaevalt õnnestub Eestisse osta ntx uut Ferrarit aga kasutatud kujul on neid siin juba mitmeid või siis näituseks Palmses seisev Zis-101, mis kunagi olla kuulunud Eestit okupeerinud riigi esindusele (ühes teises kunagi Eestit okupeerinud riigis), kus võibolla on ka sõitnud väidetav Rootsi kuninga armuke(mine tea ehk on seal tagaistmel isegi ke**i tehtud) või siis see punane 290 mersu pullman, mis on toodud ka juba mitukümmend aastat tagasi, aga enamuse ajast seisnud garaažis või siis enamus Saksa WH mootorrataid, mis on ju järjekordselt ühe Eestit okupeerinud riigi kola ...

Või siis teiselt poolt, kas ainult Eestisse uuena ostetud sõidukid on nn "Eesti ajalooga" ehk siis Ikarussid lähevad loosi aga Ferrud mitte (kuigi üks Maybach oli ka vahepeal Eesti registris) või siis jälle mõni aastakümneid vaikselt "kuuris" seisnud sõiduk ei lähe kuidagi, sest see on rõõmustanud ainult ühe inimese silma/südant nagu ntx tehasekilede all olev Volga vms.

Ehk siis pika jutu lõpetuseks, millal saab üks või teine sõiduk endale nn "Eesti ajaloo".

Dad.

[Sm. Volgahuviline]

No sel teemal võiks päris pikalt spekuleerida ja päris ühest vastust sellele vist ei leitagi, sest et igalühel on erinev arusaam sellest "ajaloolisest Eesti päritoluga sõidukist".
Kui peetakse silmas sellist masinat, mis oleks niiöelda see "oma ja hää" ja endi inimeste tarbeks ehitatud, siis ega me kohalike autotööstuse masinatest, mida "Nõuka ajal" siin valmis vorbiti, üle ega ümber ei saa.
Olgugi, et me olime siis võõra võimu all.
Neid sõidukeid (mitte just taoliste mudelite näol ja sellise välimusega, nagu neid kunagi siin tehti) oleks ilmselt ka siis valmistatud, kui me oleks näiteks Saksamaa koosseisu sattunud. Aga saatus tahtis teisiti.

Üks ehe kodumaise autotööstuse eksemplar, mida võiks ka "omaks ja hääks" pidada, oleks kindlasti kolmerattaline väikeveok "Tempo", mida valmistati 1930-ndate aastate keskpaiku.

[Jesper]

Eesti sõiduk (vt. suomiauto) saab muude iseärasuste puudumisel olla ikka ainult Eestis esmaregistreeritud auto. Ok, on terve rida sõidukeid mis sellele kriteeriumile ei vasta, aga siiski Eesti kontekstis ajaloolist väärtust omavad, aga kui rääkida lihtsalt tavalise inimese/ettevõtte tavalisest autost, siis pole minuarust tarvis seda kummi venitama hakata.

Ja kui härrased majanduskasvukarusselli keerutajad veel päris ära väsinud ei ole, siis küll see tutikas Ferrari ka tuleb, kui juba ei ole tulnud. Porsche 997 Turbosid on vist lausa kaks tükki juba.

[janek555]

arvan et pole tähtis,kus on auto uuena poest välja veerenud.tähtis on see mida on temaga eestis tehtud.kui auto on kuulunud näiteks lennart merile ja tema praegune omanik oskaks ja teaks rääkida lugusid nende kooslusest,siis see on väärtus.ka on ju väärtus seegi,kui mõni auto on peres nö põlvest-põlve,koos piltide ja mälestustega.
kui aga on tegemist autoga,mis väidetavalt olnud terve elu eestis-ja ongi kõik? siis ,mis väärtus sellel eesti jaoks ikka on.

arvan,et ainuke väärtus,mis lisandub tehnilisele väärtusele,on emotsioon ja selle suurus sõltub juba inimesest,kes tema väärtust tõsta soovib-ehk omanikust.ei usu et on olemas 30 aastast autot,millega pole seostada mingit ajalugu.ja kui ongi mõni selline,siis see on omaette väärtus.

[Style]

Mul on sõiduk, mis kuulus ühele Estonia-3 loojatest - kas see on " Ajalooline Eesti sõiduk"?..

[peeterpaul]

To Jesper: uhiuus Ferrari on meil täiesti olemas. F-360 Modena, punast värvi, hetkeks läbisõit oli vist mingid paar tuhat versta. Isiklikult mõnes mõttes selle teabega seotud...

Aga sellegi poolest minu arust ei kvalifitseeru.

To Dad : pakuks Estonia vormeleid, TA-d ja muud on natuke vähe insenerimõtet sisaldavad kirvetööd (mis ei vähenda nende väärtust).
Nende jaoks võideldi välja õigus olla monopol suure kodumaa võidusõiduturul aastakümneid, seal olid olusid arvestades väga korralikud lahendused ning nendega on seotud konkreetsed põlvkonnad inimesi ja lõputu hulk lugusid/legende.Estoniad on de facto meie inserneride ja sportlaste võidulugu. Sajandi autosportlase sõiduriistaks oli muide mitte wrc.masin, vaid Estonia!

[miilits]

Mina ei lükkaks kõrvale selliste sõidukite ajaloost ka ETKVL-s valmistatud kaubaautot ET, selle aja kohta oli masin uhke väikevedusid teostav kaubaauto ja valmistatud ENSV-s.

[Jesper]

kui aga on tegemist autoga,mis väidetavalt olnud terve elu eestis-ja ongi kõik? siis ,mis väärtus sellel eesti jaoks ikka on.

Mingi suvalise Mosse või Lada puhul pole vast tõesti vahet, aga kui auto on niisama ka haruldane ja lahe siis minu arust annab Eesti päritolu natuke juurde küll. Võrdle näiteks mingite taluvidinate muuseumidega - ma arvan et ka minu suhtkoht puuduvate puutööoskuste juures suudaks ma teha funktsionaalselt sama hea koodi või pudrunuia kui need eksponaadid, aga need on seal just selle pärast et nad on autentsed eksemplarid, mida inimesed tõesti kasutasid. Samamoodi võib Eestist uuena ostetud auto peegeldada seda ajastut meie riigi ajaloos, kuhu ta kuulub.

Iseasi on muidugi see, et neid masinaid alles hakkab tekkima, vahepeal oli ju ikaldus.

[41Degree]

Uhiuus Ferrari on meil täiesti olemas. F-360 Modena, punast värvi, hetkeks läbisõit oli vist mingid paar tuhat versta.

Usaldades peeterpauli andmeid ei ole sellel F-360-el VEEL minu jaoks mingit ajaloolise Eesti auto maiku. Aga, kui sellele tekib näiteks poole sajandi aktiivse Maarjamaa pinnal viibimisega Eestiga seotud ajalugu ja auto jääb siia ning enam-vähem korda ka, siis on juba sellel kerge ajaloo hõng juures. Aastal 2057 oleks uhke öelda küll ju, et aastal 2006 tõin Eestisse tollel ajal siinmail haruldase aparaadi ja uhiuuena ka, olen temaga käinud seal ja seal tiirutamas aeg-ajalt ja sellega on sellised juhtumised olnud... Samas, see minu mõte on suhteliselt sarnane janek555 mõttega, st põlvest põlve pärandatav "autoloks" võib olla täitsa väärtus omaette, eriti mõne aja möödudes.

[dad]

Et siis kõikidest praegu Eestis olemas olevatest sõidukitest on vaid mõni üksik "Ajalooline"? Ei tasu ju ka unustada, et autosid on pruugitult ostetud algusest peale.

Dad.

[PlyVal64]

Kui juba oli jutt Presidendist ja uuematest autodest, siis on absoluutne ajalooline väärtus Hr.Meri M-B 600SEL. Aga näituseks Sõõrumaa mäklaaren ei ole veel mingi eriline väärtus, kuigi tegu ju superharuldusega maailmagi mastaabis.
Millised veel meelde tulevad: raudselt NSVL aegsed min.autobaasi turvaMersu(d); raudselt elanikkonda teenindanud väga spetsiifilised eriautod nagu röntgenimasinad, juuksurisalongid, autentsed lahvkad jne. ETV saatebussid. Kui alles on, siis esimene reanimobiil kandilise Mersu kaubiku baasil, mis kuuluke Olümpiaks siia toodi. Enamus neist ju "välismaalt" soetatud ja mingil moel väga erilised autod. VDNH'lt Poolalt ostetud Jeltz röntgenid, millest üks peaks veel alles olema... Samas taksod, liinibussid jm rahvast teeninud sõidukid, nendest piisaks igast mudelist üks säilitada.

[zazik]

Kui alles on, siis esimene reanimobiil kandilise Mersu kaubiku baasil, mis kuuluke Olümpiaks siia toodi.

Oled sa kindel, et kandilise Mersu baasil? Mina mäletan kindlalt ühte fotot (võimalik, et siitsamast foorumist), tehtud 80.-date algul Mustamäel, ja seal ilutses ümara ninaga Mersu reanimobiil.

[Väravamehaanik]

Üks ehe kodumaise autotööstuse eksemplar, mida võiks ka "omaks ja hääks" pidada, oleks kindlasti kolmerattaline väikeveok "Tempo", mida valmistati 1930-ndate aastate keskpaiku.

Omaks võib pidada siiski mootorratast Tempo, täpsemalt http://www.unic-moto.ee/motoajalugu/8.html
Tempo nimelised väikeveokid on valmistatud Saksamaal.

Mu meelest on eestlastena vaja ennekõike uurida oma tehnikatööstuse ajalugu, olgu need siis Estonia vormelid või Tartu bussid. Kuid arvestades meie tehnikatööstuse tegelikku nõrkust ja madalat prestiizi, tuleb aru saada ka inimestest, kes üritavad Koeru ART 2, asemel ikka päris Volgat liikuma saada, sest kui inimesel on üks Volga ja ta tahaks sellega hinges ikka eputada ka siis ta vaevalt mõtleb selle peale, et kehva kvaliteediga "Koeru Turbo" üldse mingi rariteet oleks.
Sama on ka kangelaslinn Karksi-Nuia plekist UAZ-ide ja topeltkabiinidega veokatega, tegu oli ju omaaegsete madalakvaliteediliste kapitaalremontidega ja tegelikkuses tuleks lisaks mustala numbrile ka orden anda sellele, kes selliseid asju stiilipuhtalt taastada mõistaks.

Teisisõnu, kui mina oleks kultuuriminister, siis ma leiaks riigieelarvest raha Tartu bussi ajaloo kodulehe ja Vaikla galerii ülalpidamiseks. Ja mõne milli võiks kulutada ka Eestis toodetud liiklusvahendite restaureerimiseks ja eksponeerimiseks juba mõnes olemasolevas Eesti riiklikus muuseumis. Ülejäänud vanatehnika ülalpidamise koormuse jaotaks huviliste kanda. Igasugused valitsuse vanad limud ei peaks olema maksumaksja raha eest ülalpeetavad, sest demokraatlik riik ei peaks fetišeerima oma esindus esemeid, küll aga tunnustama kodanike tehtut, olgu see siis võidusõidutehnika või ka lihtsamate Eesti inseneride mõttevili.  

Tegelikult jookseb see arutelu mõne aja pärast umbe, sest kõikide loogikate kohaselt peaks olema Leivategija ümbersünnitatud asjad seega Eestis palju rariteetsemad kui tehase originaalid. Kas see ka tegelikult nii on...

[dad]

Et siis Pätsu Packard pole miskit asi kuna see ei ostetud uuena vaid kingiti(pruugituna)?

Dad.

[41Degree]

Et siis Pätsu Packard pole miskit asi kuna see ei ostetud uuena vaid kingiti(pruugituna)?

Dad.

Ei mõelnud mina oma eelneva postitusega sugugi mitte seda! Kuna jutt juba läks nendele edevatele liikuritele, siis ütlesin ka mina sõna sekka, kuid see pole kaugeltki kõik...
Tegelikult, minu arvates tuleks iga sõidukit eraldi vaadata, nii on kõige õigem. Ehk mingit suvalist Sierrat ei ole eriti mõtet hoida kui rariteeti (v.a juhul, kui see juhtumisi mõni perekonnareliikvia on), isegi kui ta on palju kilomeetreid Eesti teid mõõtnud. Kui ma nüüd prooviks oma mõtet ühte lausesse panna, siis säilitamist väärib KÕIK, mis on haruldane... Aga, nagu eelnevalt öeldud, kas tegu on ajaloolise Eesti autoga või mitte, tuleb otsustada minu arvates iga sõiduki puhul eraldi

Peace...

[dad]

Kõik see loogika oleks ilus ja kena meil oleks olnud vaba Eesti riik mille elurütm sama normaalne olnud kui hetkel. Kahjuks aga meil seda polnud ja paljud EW ajal poest ostetud tänaseni säilinud sõidukid on kas lootusetult kadunud, ümberehitatud või kaugele välismaale müüdud. Ühtlasi ei tasu unustada ka, et Eestist läbi käinud ja veel siin olevad Saksa ja Nõukogude autotööstuse lipulaevade taolisis mudeleid pole Eestisse uuena ostetud, mõningatel juhtudel ei ole see ka olnud võimalik, sest osasid autosid ei tehtudki poodi müügiks nagu näiteks ZIS sõiduautod.
Ühtlasi ei toiks ka tegelikkusele selga pöörata ja saata "üle jala" kõiki Idast siia juba kasutatuna ostetud ilusaid sõidukeid, sest enamasti osteti need autod siiski emotsiooni tõttu, mitte selleks et sellega igapäev sõita(oli muidugi ka neid kes Zigulid osta ei jõudnud ja ostsid siis mersu )

Ma ei jätkas mainimaa ka isand Piiburi poolt Rootsist sebitud "rootsi kunni" autot, millel pole ju ka Eestiga suurt miskit sidet, peale isand Piiburi emotsiooni ja hullumeelse tembu.

Seega valaks õli tulle ja praeks edasi

Dad.

[ennww]

Mina ei sätestaks asja nii, et masin peaks olema tingimata uuena ostetud. Oma osa kultuuriloos on ka pruugituna toodud või muul moel saadud.

Näiteks 1970-datel Soome "vanaraud-Mossed", mida Volga-pood müüs, eeldusel muidugi,et identsena säilinud, aga ka 1980-date Soomest tulnud Datsunid jms.

Loomulikult on oma väärtus oluliste isikutega seotud autodel. (Kerese Rambler, Smuuli Volga jne.)

Samas ei mõista alguses mainitud Ikarus 66 juhtumit. Kui Eestis enam mingile perioodile iseloomulikku sõidukit alles ei ole, on väärtus ikkagi olemas ka "uusimpordil". Olgu selleks siis Ungarist toodud Ikarus või Leedust kohale tassitud troll.

[Väravamehaanik]

Tagasihoidlikus Loomingulise Ühenduse "Kuusalu Autobaas" garaazis ja vaheladudes on mõningate tuntud inimestele kuulunud või nende kasutuses olnud autosid. Mõni kuulub tänase päevani veel elusolevale kuulsusele, no vähemalt Harju ja Rapla tasandi kuulsusele. Kui ma käin inimestega mööda autobaasi ja vaatame erinevate kuningate ja presidentide, kirjanike ja kunstnike autosid, siis kõik inimesed mõmisevad rahulolevalt. Kui me aga jõuame valge Volvoni, mille eelmine omanik oli väidetavalt Heimar Lenk, siis kõik purtsatavad naerma. Ja mina nüüd tõesti ei tea, kas ma peaksin seda autot edasi harrastama ja hoolega hoidma või võiksin ma sellest teha uunikute talverallika või hoopistükkis puruks lõikama ja Kuusakoskisse saatma.

[eno]

Kui ajalooliseks sõidukiks pidada Heimar Lengi „Volvot”, siis peaksime me hakkama ju kokku koguma kõikvõimalike staaride ja staarikeste autosid, mida nad kunagi omanud on. Tanel Padari ja Dave Bentoni autod (esimesed Eesti eurovisioonivõitjad), kõigi „Vanilla Ninja” liikmete autod (esimene raja taga kuulsust kogunud Eesti band), Erki Noole, Kristiina Šmiguni, Andrus Veerpalu jt Eesti olümpiavõitjate sõidukid, Marko Märtini ja Marko Asmeri autod jne. Mari-Leenidest, Chalice’idest ja Liis Lassidest rääkimata. On ju vähemalt esimestena loetletud persoonid ka maailma silmis märksa tuntumad kui Aadu Hint või Juhan Smuul. Samas ei viitsiks meist keegi eriti imetleda mingit mõlkis Tanel Padari Ford Sierrat, olgu see kasvõi uuena poest ostetud (siinkohal vabandused Tanel Padari ees – see Sierra on lihtsalt minu fantaasia vili).

Ajaloo ja ajaloolised asjad paneb ikkagi paika aeg. Mingit Pobeda ja Volga juppidest omaaretatud ja pooleldi läbiroostetanud romut peame me väärtuslikuks, aga Leivategija kätetööd mitte. Kui möödub aga 30 aastat ja keegi leiab metsast või kuurist mõne Leivategija autole kuulunud vidina, peame me seda järsku ülioluliseks leiuks. Nii nagu me hindame praegu Tartu busse ja Karksi-Nuia UAZe, mitte aga Estfielde.

Samas pole aga ka aeg ainumäärav. Vähemalt minu arvates on mingist Arnold Rüütlile kuulunud Volgast Eesti autonduse ajaloole märksa olulisem Marko Märtini „Ford”, millega ta esimese eestlasena autoralli MM etapi võitis või „Williamsi” F1, mille roolis Marko Märtin esimese eestlasena istus või Tõnis Kasemetsa vormel Indy etappidelt. Neid aga me ilmselt kunagi üheski muuseumis ei näe.

Kohati tundub mulle, et me oleme kuidagi liiga NSV Liidu kesksed ja peame kõike nõukogudemaa avarustes valmistatut justkui endi ajalooks. Miks on Togliattis valmistatud Žiguli meile märksa olulisem kui rootslaste Saab? Asub ju Rootsi meile Togliattist mitu korda lähemal. Miks on Podeda meile kuidagi südamelähedasem kui 30-ndate aastate BMW või Mercedes? Aadu Hint ja Juhan Smuul on meie jaoks kuulsused ja nende "Volgad" olulised, kuid Albert Kivikase või Karl Ristikivi autodest ei unista keegi. Nagu nemad polekski eestlased.

Ilmselt on asi selles, et meist enamuse jaoks möödus lapsepõlv just nõukogude ajal ja lapsena on rohi ikka rohelisem. Me oleme sõitnud Volgade ja Ikarussidega, aga mitte Fordide ja Scaniatega.

[miniest]

No Eestis on olnud ka Mersu 300 SLR ehk siis kajakiivaline masin, kuid hiljem pöles masin maha.
EW on tootetud ka mootorattaid ja jalgrattaid.Kas Russo-Baltiaid Baltikumis säilinud ja kui palju.
No minu arust on Meri mersu säilitamist väärt, kuid on ka teisi masinaid, kui näiteks http://www.hot.ee/rcclub/tzaika.htm
kui näiteks mingit ford sierrat eriversiooni on tootetud 15 masinat, siis on see masin säilitamist väärt, kui ta on originaal vöi taastatkse selleks.
olen Enoga ja osadega veel siin kirja pannutega nöus, et see on raske teema kuid vaja ära lahendada ning ligema 5 aasta jooksul.