Berliet müük
#1

http://www.virumaateataja.ee/080807/esil...040176.php

Vt nii ... samas ma tuvastasin ühe huvitava loogikavea ... kui auto on kaks korda kõrgema hinnaga müügis kui "maalimaturuhind", siis miks peaks seda ohustama Eestist välja viimine?! Ehk on ikka nii, et hind on kaks korda odavam aga nagu eestlastele kombeks, et parem mingu piiritaha kui siia jääb...

Dad.
Vasta
#2

Lähebki rahvuslikuks tatipritsimiseks. Oi, ma olen juba väsinud. Varsti ilmuvad välja veel umbes kolm muuseumihakatist ja seitse muud tähtsat tegelast, eksperti etc. Kas keegi täna mäletab, mis Lotmani arhiivist sai? Või mitu baltisakslaste hõbenõud Stockholmi oksjonilt "koju tagasi" toodi.
Esimene vint keerati muidugi üle ajakirjaniku poolt, neil ju alalõpmata lugusid vaja, aga süvenemiseks jääb aega väheseks. Mahalastud vabadussõja kangelase auto. Ja siis? Millise sõja ajal Koch maha lasti, kust see auto pärit on, näiteks mitmes auto see Eestis olla võis. Elegantselt kõigest sujuvalt mööda nagu alati - pealiskaudsus ruulib.
Ma arvan, et see, kes selle eest lõpliku hinna maksab, on ka seda autot väärt ning vaevalt sellega mudarallit hakkab sõitma. Müts maha masina enda ees, kuid mina isiklikult olen ainult poole ajuga "võidab see, kellel surres rohkem asju"-partei liige.
"Roosi nimi" tuli meelde - sealgi oli märgitud, et kristus pidi olema risti löödud mitte kahe prussi, vaid terve metsatäie puude külge, sest kõikjal oli ristitükke. Ja iga tükike oli unikaalne ja selle kaotsiminek oleks tähendanud suurt õnnetust...
Minu arust oleks poole paeluvam arutelu teemal, kas säherduse auto sihtotstarve oleks 100 % eksponaadiks olemine või hooti ka väljas sõidus käimine (Pariis-Beijing)?

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#3

/“Ärge müüge meie ajalugu välismaalastele ega viige vanarauaks. Kui kellelgi on midagi, mida eksponeerida, võtke tehnikamuuseumiga ühendust ja me ostame selle ära,”/


Tundub, et olen midagi tähtsat tähele panemata jätnud - kas Eestis on siis reaalselt eksisteeriv ja tundub, et ka korraliku rahastamisega tehnikamuuseum olemas?
Kus see asub ja millal võib vaatama minna?
Vasta
#4

oldmoped Kirjutas:Tundub, et olen midagi tähtsat tähele panemata jätnud - kas Eestis on siis reaalselt eksisteeriv ja tundub, et ka korraliku rahastamisega tehnikamuuseum olemas?
Kus see asub ja millal võib vaatama minna?

Ma arvan, et hetkel piisab, kui loed oma väravast viisteist sammu põhjapoole, seisatud, keerad ümber ja loed neliteist sammu lõuna poole. Oledki parajasti eksisteeriva ettevõtmise ees. Vaata hoolega, ehk on ka ürituse peremees kusagil ligi...

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#5

Et minust valesti aru ei saadaks, siis küsimus ei olnud mõeldud irooniaga. Kuna ei ole eriti uudistelugeja ja seda foorumit siin kah viimasel ajal vaid vahest harva ja siis ka vaid paari konkreetset teemat loen, siis küsisin täiesti tõsiselt.
Vasta
#6

Armsad sõbrad!
Sellise hinna väljamõtleja olin mina. Mõisa müüv sõber küsis ja mina avaldasin arvamust, et eraldi poleks vast mõtet müüa, ikka koos mõisaga üldise kompoti sees. Arvasin ka et liisinguga saadavast sama suurusjärgu uuest prantsuse plastmassautost ei peaks üks sõitev uunikum ikka kuigi palju odavam olema aga väga palju pole mõtet ka rohkem küsida, sest tegu ei ole just erilise luksusautoga. Samas on Berliet tuntud rohkem veokate valmistajana ja selle tehase sõiduautod on üsna vähe levinud. Pealegi mõisa koguhind peab ju millestki koosnema, seega ostes mõisa, saab auto tasuta kaasa!!! Kõrge auto hind tagabki selle, et üksikuna ei ole mõtekas soetada, aga koos mõisaga ostes jääb see auto kõikide eelduste kohaselt mõisa vahel ringi sõitma.
Kui Peking-Pariis trassil sõita, siis Hiina piirini peaks vast jõudma. Laadimine on kehv juba oma olemuselt, elektrimajandust korraldab dünostarter, rehvid pärinevad M tüüpi mootorratta alt ja on täiesti vales mõõdus. Üldine sõidumõnu on võrreldav põllumajandustehnikaga.
Kui konkreetne ostja leidub, siis vast saab ikka tingida ka ja kui ei leidu ostjat, siis see auto ju juba seisab Palmse vanatehnika muuseumis ja sellega peaks ju suurem mure murtud olema. Kõik huvilised saavad tutvuda ja kukalt sügada Eesti tehnikaajaloo mälestiste ees seistes.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#7

Herr Piibur,

palun mitte isiklikult võtta, aga minu arust ei olnud Sa kõige edukam hinna määramisel.
Olles rääkinud mitme "rahakotiga" juhtumisi ka sellel teemal, on kõlama jäänud hinnangud vahemikus 100 - 150 k. Taoliste juhtumite jaoks on olemas mikro-ökonoomikaski tuntud alternatiivkulu meetod. See pole nii haruldane masin, et seda Euroopas poleks müüdud või pakutud. Konkreetse auto hinda võib Lääne-Euroopa analoogidest (kas sama mark, sama tüüpi liikur, sama haruldusastmega margi sama tüüpi liikur etc) hoopis madalamaks teha ka tema taastamise ajajärk, kus kasutatud materjalid sh. värvid polnud just kõige kvaliteetsemad. Taastamise hoolikus oli tõenäoliselt priima, aga tolleaegne ruum seadis oma piirid.
Minu arust tegid lausa kaks viga - omamoodi degradeerisid enda isikut kui võimalikku tsiteeritavat autoriteeti/eksperti antud alal ja teiseks vahest kütsid tänase müüja lootused liialt üle.
Asjaolu, et sellega sõitis Eestimaa vapper poeg ja vabadussõdalane, ei anna minu arust autole kui ühele hetkel maailmas pakkumises olevale sõidukile eriliselt midagi juurde. Kõik tolle ajastu taolised autod kuulusid kellelegi väljapaistvale isikule. Egas Jüri Parijõe juttudestki tuntud linnas või müümine lihtsama kihi rahvale sellist raha toonud, et saanuks Berliet lubada. Ja ma ei usu, et emotsionaalne lisaväärtus (auto kuulus kellelegi, keda vist isegi keskkooli ajalooõpikus märgitud pole) nüüd 200 - 250k maksab.
Seega - minu arust on auto hinnangulise väärtuse määramise aluseks olnud mõisa omamine ja muu sinnakuuluv stoori absoluutselt asjasse mittepuutuv metoodika.
Ma nüüd olen vahest veidi karm, aga sellel masinal puudub praktiline väärtus, ta ei lisa midagi eesti kultuurilukku (sest selle masina mittenägemine ei ahenda mitte grammigi ennast harida sooviva inimese võimalusi aduda täpsemalt EW ajastut, Vabadussõda või tehnikaajalugu), seega me võiks temasse respektida suhtuda ja rääkida külmalt ja kainelt auto maailmaturuhinnast (kui nii võib öelda),isegi kui lätlased selle ostaksid (mida siin ikka nutta, täna ju müüjaks juba soomlane). Käitugem ikkagi erakordselt kõrget professionaalsust taotleva eksperdina, veelgi parem kui konsiiliumina, enne kui mingid numbrid lauale lajatame.
Aga see kõigest minu arvamus.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#8

peeterpaul Kirjutas:Aga see kõigest minu arvamus.

Ja esitad seda kui ekspert ... minule on utiilil emotsionaalne väärtus ja see väljendub ka välja käidavates numbrites. Antud isendi teemal ma sõna ei võta, pole minu huvigrupis, küll aga on enamuse "väärutsetute" utiilide realiseerimine väljapoole Eestit ca 2x kõrgema hinna eest(siin "ekspertide" pakutavast) mitte mingi probleem. Enamust siin kirjutavat seltskonda võiks iseloomustada "viinamarjad ongi hapud" fraasiga, endal raha pole, et lubada endale seda, mis hing ihaldaks, küll aga on tõeliselt kõrgustesse tõstetud minule jällegi "mõttetu" utiil. Rahakotided on erinevad ja sealt lähtuvalt ka mentaliteet, et mida endale lubada ei saa on kaka-pähh ... Pole vaja rääkida, et nii pole - viimane tõestus oli Nõo üritusel, kus BMW R12 omanik väitis, et R75 on kehva ja tema seda ei taha ... ja oleks see siis ainuke näide, selliseid näited võiks ridamisi tuua.

Mina ntx käiks välja silmagi pilgutamata sinu "ekspetide" hinna x2! Seda sõidukit ei saaks ilmselt hea kordajaga väljapoole müüa, küll aga on see nagu ma ennist mainisin, sügavalt emotsionaalne asi ja emotsioonina ma selle ka ostaks.

Ja veel, milliste "rahakottidega" sa rääkisid? Kõhnadega? Paksusid rahakotte peaks olema ühekäe sõrmede jagu ja nendega sa küll rääkinud pole, kõhnu on ilmselt "si**akanti"...

Kah oma arvamine ja millegi pärast toetab seda ka viimase 30 aasta Eesti utiilide müümise ajalugu.

Dad
Vasta
#9

Nagu Virumaa Teatajas kirjutati on kõikide osapoolte huvi, et see auto jääks Eestisse, seega ei ole vaja konkureerida hinna küsimuses muu maailmaga. Mina lugesin selle auto ajaloost alles Virumaa Teatajast. Päris huvitav ajalugu. Hinna nuputamisel lähtusin aga sellest, et võrrelda võiks seda sellise toreda prantsuse lahtise kaasaegse autoga nagu Renault Megane Kupee Kabriolett, mille kõige odavam mudel maksab 350 000. Selliseid ju liigub linna peal, järelikult on kellelgi ikkagi olnud selline summa, et seda kulutada mittetarbesõiduki peale. Probleem on ilmselt selles, et need kes tahaks seda endale saada, ei jaksa maksta. Kui inimene ostab endale luksusauto, mida ilmselt on ka mistahes vanatehnika, siis ta peab enesele aru andma, et selle ülalpidamisega kaasnevad ka kulud. Seega heaperemehelik müüja sõelub hinna küsimisega välja need, kes ei suuda algset hinda pakkuda ja sellest tulenevalt ei suuda ka hilisemat ülapidamist tagada.
Pealegi inimesed on ka edevad ja ei taha odavaid asju luksusesemeteks osta.

Kõige rohkem kardan mina ekspertide konsiiliumeid kes hakkavad määrama minu vanatehnika hinda. Vanad sõidukid ei ole tarbeesemed ja neil ei ole konkreetseid hindu, on lihtsalt üldised turuhinnad, millistega valdavalt on tehinguid tehtud. Kui keegi võtab hinnanumbreid "lambist" ja keegi neid maksab, siis muutub mõne aja pärast ka keskmine turuhind.
Ja lõpetuseks: kui leiduks keegi ontlik inimene, kes oskaks ja tahaks Vihula mõisa edasi arendada, nii et see ennast mõisana iseseivalt ära majandaks, siis ei oleks see mõis ka müügis ja see ettevõtlik inimene saaks selle sama Berlieti enesele ametiautoks kui tahtmist on. Ei ole vaja miljoneid vaid ainult tahtmist ja taipu.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#10

http://www.virumaateataja.ee/100807/esil...040242.php

Jawa 350OHV, Jawa Jawetta Standard/Sport, Jawa 550/555/typ 20/Mustang, Jawa Robot, Jawa Perak, Jawa 175/356, Jawa 250/353/559/Super Sport, Jawa 257A, Jawa 350/354/360, Jawa 634/638,  Velorex 16,  2x Riga, ET-600, Moskvits 2140 '79 ...
Vasta
#11

To Dad:
see masin pole ka minu huviorbiidis, selle ajastu maisnad ka mitte. Ma tõepoolest ei taha seda endale lubada. Olen väga selgelt omale selgeks teinud, et nii kauge ajahorisondi taguste asjade hankimise aeg oli tükk aega tagasi. Ma pole idioot, et hakata täna 0-punktist "võidu jooksma" viiekümnedates, kuuekümnendates kodanikega, kes alustasid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Kui olukord oleks vastupidi (ma ikka tahaks seda osta), siis ma sõna ei võtaks. Südametunnistus ei lubaks.
Ja iga kodanik, kes arvamust avaldab, EI OLE EKSPERT. Mina veel vähem. Nii et ära pikka viha pea. Ja Eesti võib-olla oi-oi kui väike, aga päris kõiki inimesi sa tunda ikka ei suuda, veel vähem oma tuttavatele lisaks neid, keda mina tunnen. Nii et veelkord - ära pikka viha pea, kui tahad siis ainult viivu...

To Piibur: Ma natuke mõtisklesin veel asja üle, veidi tormakalt sai postitus tehtud. Et veelkord - ei tahtnud isikut rünnata, vaid meetodit. Juhtusin hiljuti kuulama Voldemar Kolgat- temalt pärines ka tiraad teemal mõisad ja eestlased. Vot need viimased vaatasid esimest tavaliselt ikka läbi aia ja imestasid, et kus on ikka sakstel mõte tulnud - istutada puud ühte ritta. Eestlastel on olnud ajast aegu, et kuhu seeme kukub, sealt võrsub. Sõita läbi mõisa-allee võib vabalt viia nõrgema tervisega inimese langetõbisse...
Aju töösagedus võib ühtida puude möödavälkumise sagedusega.
Ja kui siia panna nüüd juurde ennemgi jutuks olnud rahvuseepose adaptsioon (sest saksterahvusel ju oli, võiks eestlastelgi olla), ega see Kolga nüüd väga mööda vast ei pannudki.
No ja sealt mõttelõnga alustatuna hakkaski mulle veidi vastu masina sidumine mõisaga. Meil (eestlastel) ei ole midagi ühist mõisatega. Me võime täna neid juba omada, aga arhitektuurse väärtusega kinnisvarana. Mitte mõisana selle algupärases tähenduses. Ja kui on vara, siis on sellel väärtus ja väärtusel kindlaksmääramise metoodika.
Põhjamaa inimesel on kolm ratsionaalset tungi - katus pea kohal, et ära ei külmuks, järglaste saamine (eestlaste seisokhast) ja nendes heade mõtete
arendamine (inimkonna seisukohalt). Indias on siis need kaks viimast - seal aastaläbi soe.
Ülejäänu on juba irratsionaalne. Algmõistes - kas sul on see Berliet (või kolmkümmend muud) või mitte, mis vahet seal on. Ja siis jõudsin vahvale arusaamale - kui sa näiteks oled oma kodu kaotanud (põlvkond, kes küüditati), võid sa vabalt olla valmis maksma absurdset hinda, et seda tagasi saada. Aga sa võid ka kahe lalaga trampida, et tagasi ja mitte kopikatki. Ehk ratsionaalses olukorras võid ja oled õigustatud käituma irratsionaalselt. Pöördvõrdes - irratsionaalses olukorras (näiteks antiikauto ostmine) peaksime olema ratsionaalsed, lausa puritaanlikult ratsionaalsed.
Ekspertidest. Ma mõtlesin vähe laiemalt, aga kod.Piibur vist oli argielus kinni ja mõtles närviliselt kodukamara piires. Sotheby ja Christie's juures (ja mujalgi) töötab või tegutseb kindlasti eksperte. Ikka sõna õiges tähenduses. Ja nende arvamusega ei saa manipuleerida ning nende reputatsioon on ülimalt kõrge, mis sest, et hinnang vahel karm. Pürgida tasub alati kõrgemale, keegi võiks ju Eestiski omale tõepoolest pagunid välja teenida selles vallas - et siis kunagi ehk ka rahvusvaheliselt koteeritud saada. Ma arvan, et nn. hinnamääramise eksperdi reputatsioon baseerubki kaasustel - millistele isenditele on ta hinnangu andnud, kui haruldased on need olnud, millise taastamise astmega etc.
Ma ei saanud aru lause tagamõttest - kui keegi paneb lambist hindu, siis võib-olla keegi maksabki ja mõne aja pärast muutub ka keskmine hind. Kuhu Sina soovisid seda hinda sattuvat siis - kõrgemale või madalamale?
Konsiiliumidest - ma tõepoolest ei tunne eriti vanatehnika seltsielu eestvedajaid, ma tean vaid umbes viite kollektsionääri. Üha rohkem tundub, et jumal tänatud, et ei tunne.
Aga konsiiliumi järgi võib tekkida vajadus väga lihtsalt. Irratsionaalse käitumise tulemusena kokku pandud kollektsioon võib kokku puutuda ratsionaalse maailma normiga - kindlustusega. Kui keegi nn. positiivne "hull" võib tahta importida ajutiselt kuhugi riigipiire ületavasse kohta Eestis paiknevat autode kogu, siis oleks mõistlik see kindlustada. No ja väärtus? Hindamatu? Loomulikult. Aga palun väljendage rahanumbritega seda hindamatut....
Puutusin alles kolm kuud tagasi kokku projektiga, kus Kumu soovis Eestisse tuua Miro näitust. See vist jääbki siia tulemata, sest sõnale hindamatu kirjutati taha (oli vist) kindlustupoliisi makseks 40 000 EUR. Tegemist siis ibeeria poolsaare enda eksperdi hinnanguga. Meilt ei leitud kedagi, kes isegi vastu vaidleks. Aga meil ju võiks keegi selles vallas olla. Või kuidas?

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#12

unicman Kirjutas:http://www.virumaateataja.ee/100807/esil...040242.php

Et kui ise omaniku soovitud hinda maksta ei raatsi/suuda, siis tuleb selle endale saamiseks kasutada väljapressimistaktikat ja suvalisi, masina reaalset väärtust ja haruldusastet mitte muutvaid argumente kasutades tugevama õigusega lihtsalt teised ostjad välistada?
Kas sellist "tehnikamuuseumit" me siis tahtsimegi?
Vasta
#13

Minu arust on asjast huvitatutel finantsid täiesti olemas, vähemalt teatud telefonikõned vanatehnikaga tegelejatele sisuga "Müü ära, meil raha on, Sinu käes see ese ei seisa" küll finantside puutumisele ei viita.

Mind huvitaks tõsiselt, mil moel riik on antud muuseumi tegevusse raha paigutanud. Riigi raha võiks kokkuvõttes minna riigi hüvanguks. Nähtavasti oleks vaja ühte ametlikku arupärimist...

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#14

Aspelund Kirjutas:Mind huvitaks tõsiselt, mil moel riik on antud muuseumi tegevusse raha paigutanud. Riigi raha võiks kokkuvõttes minna riigi hüvanguks. Nähtavasti oleks vaja ühte ametlikku arupärimist...
A.

Eelmises teemas, kus ametkonnad mängus olid, tõusis selline kisa, et siin ma küll ei julgeks tagant tõugata, et teeme päringu.
Aga muuseumidest (tundub pop teema olema, viimane Areeni kaanelugugi käis sellest põgusalt üle "mälu" seisukohast).
Rehepaplusest ja eht-eestlaslikust vennatappu saab vältida minu arust kahel moel.
Luua de jure muuseum sellise "riigi tiiva" all, et ei tekiks konkurentsi riigi raha peale eri kultuurharude vahel a la kumba meil rohkem vaja on - kas Tehnikamuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Maanteeameti egiidi all loodud Maanteemuuseum on parim näide. See ON ju riigi rahaga tehtud? On kusagil mingit kisa olnud, miks ikka seal on, ja parem koht võiks seal olla ja nii edasi? Ei ole. Aga vahva asutus toimib. Selle asemel, et oma asjadel kusagil konutada lasta või veelgi "edukam" - unistada, et keegi maksaks Teile oma asjade näitamise eest, otsigem ise võimalusi vaheldumisi deponeerida oma rariteete.

Teine variant on de facto muuseumi mõõtme (vähemalt kollektsioonilt) saanud ettevõtmisi mingi ennastületava vaprusega upitada muuseumi nime vääriliseks - seega lisaks kollektsioonile teha mingit kasvõi algelistki teadustööd pärandi kallal.
Teist varianti on ka Eestis kasutatud. Näiteid ei taha tuua, neil pea kõigil on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tehtud üks jäme pr-prohmakas.
Lõviosal neist on keegi hakanud (võib-olla) edevusest avalikuks kõneisikuks ja teinud seda pea alati sellisel moel, et rehepaplus õitseb täiega. Üks inimene ja ettevõtmine on teadvuses samastunud. Pole vahet, kas tegelikkus ka selline on, paljudele võib jääda selline mulje. Tatipritsimiseks juba täiesti piisab. Alternatiivi tõin välja juba Varbuse teemas - ettevõtmistel peaks olema laiendatud eestseisus või agentuur või mis iganes. Ja seda just mõne edukama hanke järel tekkida võiva "kisa" maha rahustamiseks. Oleme läbi aegade osanud naabrimehe aita piiluda, oleks aeg juba ka õppida sellest loobuma.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#15

peeterpaul Kirjutas:To Dad:
see masin pole ka minu huviorbiidis, selle ajastu maisnad ka mitte. Ma tõepoolest ei taha seda endale lubada. Olen väga selgelt omale selgeks teinud, et nii kauge ajahorisondi taguste asjade hankimise aeg oli tükk aega tagasi. Ma pole idioot, et hakata täna 0-punktist "võidu jooksma" viiekümnedates, kuuekümnendates kodanikega, kes alustasid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel.

Sa pole nii noor, et sellist juttu rääkida ... unistuste ja ideaalide puudumine ei vabanda Wink
Sa ei ole minust kaht aastatki vanem ja mina hakkasin tõsiselt korjama alles 5 aastat tagasi, ainult et ma teadsin mida ma tahan ja hetkel on mul vähemalt järgnevaks 25-ks(või rohkemaks) aastaks tegevust ning ainult kolm sõidukit on peale sõda. Need kes alustasid 60-datel korjasid krt teab mis saasta ja lasid pärlid käest libiseda (ega sigadele pole tõesti mõttet pärleid pakkuda, ülekantud tähenduses muidugi ... pärast mõni vähesema lugemisoskusega jälle loeb välja krt teab mida). Mul hea sõber tunnistas kunagi, et kui Brikkel oma mersut müüs, siis üldine suhtumine oli, et "mis sitaga teed, 25 sajale bensu ja ainult kaks kohta, katus ka niru jne". Ja see pole ainuke näide ... kahjuks Sad

peeterpaul Kirjutas:Ja Eesti võib-olla oi-oi kui väike, aga päris kõiki inimesi sa tunda ikka ei suuda, veel vähem oma tuttavatele lisaks neid, keda mina tunnen. Nii et veelkord - ära pikka viha pea, kui tahad siis ainult viivu...

Jobu Wink Tule parem külla, Eesti pole nii suur, et mitte kõiki teada.

Kuhu ma sihin oma jutuga ... meil Eestis ei ole eksperte ja sündmuste kulg Berliet puhul ka viitab sellele, et konkreetselt üks persoon üritab kõikide võimalike vahenditega "kärna keerata", kahjustades sellega eraisiku huve ... juhiks tähelepanu, et selline "trend" on ohtlik ja võib tabada kunagi igat ühte meist, sellist asja EI SAA taluda. Kuivõrd on see persoon teinud ridamisi käike, mis viitavad tema teadlikule pahatahtlikusele, siis sellist persooni ei tohi lasta kaugemale kui ta juba on. Alustame algusest:
1. omanikult auto muuseumi kauplemine
2. omanikult müügi väljakauplemine (kõigi eest varjates muide)
3. "ekspertide" hinnangu koostamine
4. ajakirjanuduses halvustava teksti avaldamine
5. lisakoormiste panemine autole
6. ...

Juba viimane käik viitab sellele, et "ekspetide" hinnangus on "kala" sees, mis siis, kui keegi maksabki rohkem?! Või on maksjad juba ootamas aga omanikule vaja lihtsalt kaikaid kodarasse loopida?!

Ma väga loodan et ei kuulutata välja sundvõõrandamist ... sellise ajumahu ja senise käitumise juures pole see mingi ime. Aga senine asjade kulg hakkab mulle meenutama ilusaid NSVL-i aegu ...

Dad.
Vasta
#16

Mõtted on head, aga sallivust erinevate mõtete vastu võiks rohkem olla. Väljas ju nii ilus ilm... Käige parem Virtuaalmuuseumis ära, seal uusi eksponaate:
http://vvm.unicweb.ee/?p=124
Ja selle Berliet koht võiks ka seal olla!

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#17

To: Piibur
Tänuliku lugejana sooviks nüüd lugeda sinu vastust ja veel seda, et millal plaanid vastata? Sooviks ka, et vastaksid kõikidele foorumlastele eraldi, vormistada võiksid näiteks exceli tabeli, kus nö. plussid ja miinused on jaotatud väljadeks. Eraldi alajaotuse vastustes võiksid teha vanuselises struktuuris, st. noored vanatehnikahuvilised ja vanad vanatehnikahuvilised, edasi hariduslik ja miks mitte ka varaline seis. Kõik see ei tohiks ju sulle üle jõu käia või kuidas?

Lugupidamisega
Sm. Tasku
Vasta
#18

Mnjah, kui mina oleksin Piibur, ma vastaks tegelikult ka enda kriitikale eht-inglaslikul moel: seda hinda sõbrale soovitades kandsin "sõbra-", mitte "vanatehnikaga tegeleva ja seetõttu turul toimuvast ülevaadet omava asjatundja" mütsi.
Neil seal Albionis on sellised vahvad sõnamängud.Loodetavasti tsiteeritav/koteeritav ei pahanda.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#19

Minu pärast pole vaja muretseda, mina, nagu psühholoogid ütlevad, olen täiesti enda juures!
Ma lihtsalt tõdesin fakti, et kunagi tuli selle asja hind jutuks ja ma tundes kodanike varanduslikku ja kultuuriloolist tausta, soovitasin asja üldse mitte müüa või siis küsida hinda, millega see ei satuks suvaliste aferistide kätte. Puht juhuslikult on sellest hargnenud välja järjekordne "vanatehnika draama mitmes vaatuses". Kuna see juba niikuinii seisab meie ainukeses Palmse tehnikaaidas täiesti tasuta, siis mul ei tulnud pähegi, et see sama muuseum soovib osta seda autot mis tal juba näituse eksponaadina on.
Pigem arvan, et hoolimata avalikust müügist seisab see Palmses veel kaua. Ja ega sellise raha eest ostja seda kohe Kuusakoskisse ka ei saada ja igapäev tööl ka käima ei hakka.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#20

Piibur Kirjutas:sama muuseum soovib osta seda autot mis tal juba näituse eksponaadina on.

Mina arvasin, et palmse on Virumaa muuseumide, mitte selle eelpool mainitud Tehnikamuuseumi all. See (tehnika)muuseum siis ikkagi täitsa eksisteerib. See oleks tegelikult ju vääga hää lahendus seal masinaid eksponeerida. Täiesti siiralt.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne