[cesium]

Hiljuti oli ühes tehnika ajakirjas autoteeninduste võrdlus. Artikli sissejuhatuses oli mainitud, et kvaliteet on langenud praktiliselt samale tasemele mis oli nõuka-ajal.
Kahjuks ei olnud seal ridagi sellest mis moodi see teenindus tol ajal käis, sest "me ei ole õudusjuttude ajakiri".
Kuna mul endal ei ole "käepärast" kedagi kes oskaks sel teemal täpsemalt rääkida, siis olekski huvitav lugeda kaasfoorumlaste kogemusi ja kommentaare, et mis värk seal siis oli. Milles see õudus seisnes?

[Mister X]

Muidugi võiks üldistavalt öelda, et "nõuka aeg, üks jama kõik", kuid just sellel ajal sõltus kõik paljuski juhusest... kas saad teenindusest enam-vähem korraliku töö või satud täieliku p**a manu. (sama kõikuv oli masinatootjate ja varuosadevalmistajate töökultuur.)

Kui suured ja enamasti lugupeetud teenindused (näit. koondis Autoteenindus ja mudelite esindus (Lada)) tagasid lepingulise ning seetõttu mingigi garanteeritud kvaliteediga pakkumise, siis kohalike kolhoosi- ja külaseppade (aga pahatihti ka ametlikud taasteremondid (Koeru, Nuia)) tulemus oli mõnikord ikka täielik praak...

Niisiis, selline mulje kujunenud minul teiste juttude põhjal. Aga eks teadlikumad ja (elu)targemad kommenteerivad ise.

[väike-tom]

Tagantjärele paistab tõesti nii mõnedagi imelikuna, kuid sel ajal võis see üsna normaalne olla. Vastavalt ajale ning oludele olid ka normid ja nõudmised.
Alguseks peaks teadma, et varuosad olid defitsiitsed, nende kvaliteet kõikuv ja tööriistadki robustsemad. Sellest sõltuvalt taastati paljusi pukse kuskil põlve otsas ja leiutati igasuguseid muid mooduseid auto sõidukorras hoidmiseks.
Töömehed pidid olema üsna leidlikud. Mitmed varuosad tahtsid enne külge monteerimist järelaitamist ja paljud spetsiifilised tööriistad tuli ise valmistada või lasta kuskil teha. Teisest küljest kippus töömehi rikkuma alkohol mida kliendid neile meeleheaks tõid, et paremini löögile pääseda. Ja alkoholi tarvitati mitte vähe ... tööajal. Altkäemaksuks toodi veel muidugi raha, sealiha, teenindati sind restoranis hästi jne.
Et nüüd asi nii must ei paistaks rõhuksin veel kord töömeeste nutikusele, kes pidid üsna kitsates oludes kliendi jaoks midagi välja nuputama.        Tom.

[anski]

"Lada servis"

http://www.servimg.com/image_preview.php?i=41&u=11337384

[eberhard]

Kvaliteet võis tollal isegi kohati parem olla, aga mõnitamine, kui sul just keegi ei juhtunud teeninduses tuttav olema oli totaalne.Tõeliselt raske oli juba Lada teenindusse n.ö löögile saada-inimesed tulid järjekorda juba varahommikul, küsisid end terveks päevaks töölt lahti. Päevapeale võis siis keegi "isake" otsustada, et täna võetakse su masin töösse aga võis ka juhtuda, et tuli järgmine päev uuesti tulla. Masin sees, selgus, et pole vajalikku osa. Jätan masina tsehhi remondiootele-varastatkse lagedaks, tood uuesti , ei pruugi löögile saada. Lihtsaim viis vältida seda jama oli nii, aga see käis läbi tutvuste, et osteti laomehelt detail paigaldamise juurdehindlusega. Nii maksid VAZ pidurisilindrid mitte näit 5 rbl vaid 9.20 ja laomees sai 10+ pudel või kuidas keegi kaubale sai. Mitte igeaühega sellist kaupa ei tehtud, sest SORVVO-t kardeti nagu tuld.

[väike-tom]

Kuna läksin noore poisina kohe peale vene kroonut autoteenindusse tööle, siis ei kujutanud ise ettegi kuidas teised inimesed omale näiteks rehve ja akusid soetasid, kui endal süsteemis sees ollesgi oli neid keeruline kätte saada. Kui meie teenindusse tuli korra aastas 200l. tosooli vaat siis jagati see viimseni oma töötajate vahel ära. Varuosi hangiti ka igaksjuhuks ette valmis, kui vähegi võimalik. Mõnel mehel oli kodus teise auto jagu juppe varutud. Mäletan juhust, kui isa autol purunes esiklaas ja oma laos seda muidugi ei olnud, tuli seda mittu päeva mööda teisi teenindusi otsida helistada ja raha ei huvitanud kedagi. Vastutasuks viisime 03-e esitiiva. Tavaklient pidi ennast vist pikaks ajaks mitmete asjade järjekorda panema.
Oli aeg kus raha eest ei saanud kõike!

Tom.

[smolin]

Põhiline, mis iseloomustas nõuka-aegset autoteenindust, oli defitsiit. Puudus oli kõigepealt töökodadest endist. 70-ndatel Rakveres autoteenindust polnudki, Žiguli teenindus oli Haljalas. Isa käis Moskvitšiga Kohtla-Järvel, Jõgeval või Tallinnas. Räägiti, et varem oli asi veel hullem. Juppide puudusest oli eespool juba juttu.
Defitsiit kasvatas muidugi remondimeeste ülbust. Ka altkäemaks ei pruukinud kvaliteeti ja suhtumist kuigivõrd parandada. Remontija tundis end peremehena ja võis klienti peetida, kuidas tahtis. Polnud ju karta, et kliendid ära läheksid, neil polnud kuskile minna. Lisaks altkäemaksule võeti ka "ametlikult" üsna jõhkralt juurde. Üks näide: onu läks oma Mossega Tallinna teenindusse käsipiduri trossi vahetama. Pärast kassas küsiti: "Käsipiduritross, ja mis peegel teil oli, kas sise või välis". Mingit peeglit muidugi ei vahetatud, ju oli remondimehel mõnele tuttavale peeglit tarvis ja lasi selle suvalisel kliendil kinni maksta. Lärmi tõsta polnud mõtet, see rikkunuks suhted remondimeestega põhjalikult ja toonuks edaspidi kaasa veel hullema peetimise. Mudugi võib küsida, et miks onu ise trossi ei vahetanud? Nojah, sellistes tingimustes tegi igaüks, kel vähegi oskusi ja võimalusi, remonti ise või otsis tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu erategijaid, kelle puhul võis loota paremat kvaliteeti ja inimlikumat suhtumist, kuid ka kõrgemat hinda.
Omaette jant oli kummidega. Kui kumme müüdi, siis reeglina kahekaupa, nelja uut kummi sai ehk ainult tutvuste abil. Praegu, kui kummitöökodasid lausa iga nurga peal, tundub uskumatu, et sõitsime isaga Rakverest Tallinna kumme hankima ja velgedele monteerima. Ju siis lähemalt ei saanud. Monteerimine käis midugi nii, et autol tuli ise ratas alt võtta ja töökotta viia. Tõstukile pääsu tulnuks ilmselt oodata terve päeva. 80-ndatel tekkisid Eesti linnadesse kummide vastuvõtu punktid, kuhu sai anda kumme protekteerimiseks. Tüki aja pärast said sealt siis oma kummid tagasi (kui said, muidugi). Mõni kumm käis mitu ringi prottimisel. Üks tuttav rääkis, et temal käis üks Sapaka kumm kuus korda protis.
Olen välismaistest ajakirjadest autoteeninduste teste lugenud 80-ndate algusest alates ja jutt on ikka olnud ühesugune: kvaliteet on kehv, hinnad aga tõusevad mühinal. Näib, et on tegu lääneliku autokultuuri paratamatu lisandiga: mida rokem on autosid, seda vähem autoomanikud tehnikat tunnevad ja seda mõnusamalt elavad remondimehed.

[Sillu]

[...]Üks näide: onu läks oma Mossega Tallinna teenindusse käsipiduri trossi vahetama. Pärast kassas küsiti: "Käsipiduritross, ja mis peegel teil oli, kas sise või välis". Mingit peeglit muidugi ei vahetatud, ju oli remondimehel mõnele tuttavale peeglit tarvis ja lasi selle suvalisel kliendil kinni maksta. Lärmi tõsta polnud mõtet, see rikkunuks suhted remondimeestega põhjalikult ja toonuks edaspidi kaasa veel hullema peetimise. [...]

Arvan siiski, et VEEL VÄHEM on mõtet kinni maksta kaupa, mida tegelikult pole saanud (ega soovinudki)...