[Basilio]

Minu MB1-el oli ostes niisugune iseärasus, et kui jätsid lülitist seisma, siis käivitus pärast ok. Kui aga ise ükskõik mis põhjusel välja suri, siis tuli nööri kiskuda nii et pea märg! Kuna seda juhtus tihti, siis mäletan et mul olid põllutööde ajal sõrmed paistes nagu Leopoldil. Eks ta virutas vahel tagasi kah. Käivitumine paranes oluliselt peale esimest mootori laialikiskumist ja oma talupojamõistuse järgi kokkupanemist. Enamasti läheb esimese matsuga. Üldse hakkas mootor paremini tööle. Ju siis oli tehases midagi valesti kokku pandud.
Eks tal ole omad nõksud ka, mida alguses ei teadnud.
1) Bensupaak on tal kuramuse madalal ja kütus ei jookse hästi peale. Disainer on nähtavasti muretsenud rohkem selle pärast, et junn auto pagassi ära mahuks. Töökindlus oli po**i! Enne külmalt käivitamist puhun alati läbi paagikorgi õhutusava paagile korraks surve sisse. On lausa kuulda, kuidas bensiin mulinal edasi tormab ja siis vait jääb, kui karbuss täis saab.
2)Samal põhjusel ei taha masin käia, kui bensu tase on alla poole paagi. Kui aga paak silmini täis panna, hakkab bensiin mootori töötamise taktis korgi õhutusaugust välja peksma. Hoian parajat taset.
3)Ikka sellelsamal põhjusel ei meeldi motoblokile isegi kerge ettepoole kallutamine. Bensiini pealevool lakkab ja mootor töötab seni, kuni karbuss tühjaks saab. Paraku tuleb mullafreesi kasutamisel teda vahel ette kallutada, ntx murukamara pealt pehme mulla peale sõitmisel. Siis peab kähku tegema, enne kui välja sureb.
Küssa suurele ringile: kas keegi on viitsinud paaki kõrgemale tõsta ja kas see on aidanud?