[Timm]

kustutatud

[peeterpaul]

Kulla inimene, tee endale heategu ja leia kas kodusest raamaturiiulist või laenuta raamatukogust Raimo Männise kirjutatud kolm raamatut traktoriajastust. Esimene eest mtj (masintraktorijaam) ajastut, teine nõukogude eesti põllumajanduse kuldaega (koos horisondil kumava lõpuga) kirjeldav ning kolmas ärastamise aega edasi andev. Saad selgeks tolle ajastu rõõmud ja mured (kahjuks ühtegi skeemi ega pilti sealt ei leia, kuid ajastutruud olukirjeldust rohkem kui rubla eest.
Ning seejärel, juba oluliselt targema ja suurema lugemusega katsu sättida ennast kuidagimoodi näiteks Raplamaale, Velisele, sealsesse koduloomuuseumi. Ja leiad sealt vastused nii tänastele kui homsetele küsimustele.

[indrek]

Päris lai teemapüstitus. Et veidi rohkem teemasse sisse minna, soovitan teemaalgatajal läbi lugeda raamat M.Traat "Tants ümber aurukatla", millest on muuseas ka väga hea film vändatud.

Esmalt, mis ajal traktorid hobuste töö üle võtsid Eestis? Teadagi, EW ajal oli traktor üsnagi kallis ning kapriisne tööloom, mida vaid jõukamad talunikud mitme peale osta jaksasid. Ning ega 50ndate alguseski oli minu arusaamist mööda veel hobuste osatähtsus põllumajanduses üsna suur, ka kolhoosides. (Loomulikult, minu sünniaasta jääb tohutult hilisemasse perioodi, mistõttu on minu arvamus puhtalt loetu põhjal)

Hobuste tarvis toodeti EW ajal väga laias valikus põllutööriistu - adrad, külvikud, niidukid - kõik olid olemas. Soovitan külastada ka näiteks Ülenurme põllumajandusmuuseumi!

Heinaniitmise kohta võib mainida, et väga pädev instrument oli ka käsivikat, ning seda ka suuremate põllutükkide tarbeks. Osaliselt tingis selle ka asjaolu, et heina varuti muu hulgas ka üsna halvasti ligipääsetavatest kohtadest (näiteks jõeluhad), kuhu hobusegagi (ning ka traktoriga, kui see olemaski oli) ei pääsenud. Tänapäeva tootmispraktika juures peetaks seda ju liigseks vaevaks! Samas on hobuvikat praegugi vanades taludes üsna sage nähtus, tähendab - nende kasutamine oli ulatuslik.

Ning veel - hobuniidukeid toodeti ulatuslikult veel 50ndate N-liidus. Siia võiks lisada ka ühe kurioosumi Ülenurme muuseumist - liikuv aurumasin, mis on toodetud Nõuk.liidus aastal 1950.

[IIIFFFAR]

A) kasutati hobuniidukeid
B) loorehad
C) kaarutid
D) kobestid
E) viimaseks tööloomad- HOBUSED.

AIAIAI!!
Kuda Sa põlluhuviline nisukese riista nigu ADRA ära unustasid?

Meil siin senini hobutehnika alafoorumit nigu pole, ehkki mõningadki maakad säärastki tehnikat kasutavad ja ennistavad.
Isegi veel sel sügisel hobumasinaga kartuleid sai lahti aetud, tõsi küll, ilma hobuseta. Traktori sabas oli.

Vaevalt Sa siit foorumist väga infot leiad, mõned nõuanded küll oled juba saand. Vaata aga vanu pilte-raamatuid ja filme, eks igalpool killuke näha. Mainitud Sillaotsa muuseumis Velisel on tõesti ka päris hää kogu ning võimalus mõnikord noid ka töös näha, isegi proovida vist. Pole sääl küll aastaid käinud, viimati vist laulva revolutsiooni aegu küünile laastukatust löömas

[Aspelund]

Üldiselt tundub mulle, et miski põlluharimise ajalugu Eestis, alates raadamise ja alepõletuse ajast kuni kolhoosikorra kadumiseni, vajaks hädasti miskis koguteoses lahtikirjutamist. Alates masinatest ja loomadest, lõpetades inimestega. Meid huvitav traktoriehituse ajalugu lisaks sellele.

A.

[mesamees]

Minagi kasutan põllu harimiseks traktori haakes hobumasinaid.Ader on valmistatud hobusaha hõlmadest,kartuleid võtan hobumasinaga ja heina niitmiseks on (ei ole päritolus kindel)ameerika 2 hobuse niidukiga (kirjapildiga võin eksida) "Deering G2".Muudetud on vaid niipalju,et saaks haakida traktori järgi ja puidust keps on asendatud metalliga(otsad on samad,mis puitkepsulgi).Veel on kasutusel looreha ja siis veel miskit freesitaolist(selliste nugadega nagu nendel motoblokkidelgi),mida transpordiks pööratakse "sellili" ja töötamiseks jälle vastupidi.

[peeterpaul]

Üldiselt tundub mulle, et miski põlluharimise ajalugu Eestis, alates raadamise ja alepõletuse ajast kuni kolhoosikorra kadumiseni, vajaks hädasti miskis koguteoses lahtikirjutamist. Alates masinatest ja loomadest, lõpetades inimestega. Meid huvitav traktoriehituse ajalugu lisaks sellele.
A.

Raadamine/alepõllundus - sul oli vist ju ka kooliajal veel Palametsa ajaloo õpik, see roheline paksuke. See osa oli seal olemas...
Arvo Sirel & Co üritavad ju. Kusjuures ei välistaks, et täiesti loetavalt.Pole juhtumise veel kätte sattunud.
Aga tagasitulles oma esialgse lugemissoovituse juures - Raimo Männis, Raimo Männis, Raimo Männis. Ma võiks nagu Bart Simpson seda kordama jääda.
Kodanikud - lugege need läbi, te ei kahetse teps mitte.

[korvimees]

Aga tagasitulles oma esialgse lugemissoovituse juures - Raimo Männis, Raimo Männis, Raimo Männis. Ma võiks nagu Bart Simpson seda kordama jääda.
Kodanikud - lugege need läbi, te ei kahetse teps mitte.

Ütled siis ehk raamatute pealkirjad ka juba? Kas ühe pealkiri oli "Heinatants"? Olen seda kunagi lugenud, oli tõesti päris huvitavalt kirjutatud.

[Aspelund]

Offtopic, aga Deering G2 on olemas nüüd ka Järva-Jaanis. Kuigi aastaid seisnud kujul.

Mis kirjandusse puutub, siis on olemas veel sellised toredad raamatud nagu Heino Kiik "Tondiöömaja", Riho Mesilase "Veterinaari esimene nädal" Viivi Luige "Seitsmes rahukevad", kaudselt Heino Kiik "Maria Siberimaal". Küllap neid raamatuid on veel teisigi.

Kõige lihtsam on aga rääkida praeguste 60-ste/70-stega, kelle lapsepõlv jääb maale ja II maailmasõja järgsesse aega. Kolhoosikorrast mäletavad nad veel päris palju. Näiteks sellest, kuidas lehmadele hommikuvõimlemist tehti. Mis tegelikult tähendas seda, et nälginud loomad, kellele midagi süüa anda polnud, hommikul nööridega laudas jalule tõsteti. Või kuidas alla kümnesed poisid juba traktoriga põllul kündsid. Käik pandi suuremate poolt sisse, rooli jaksas keerata ja nii see vana Deering mööda põldu tiksus...

A.

[peeterpaul]

Ütled siis ehk raamatute pealkirjad ka juba? Kas ühe pealkiri oli "Heinatants"? Olen seda kunagi lugenud, oli tõesti päris huvitavalt kirjutatud.

See ka, pealekauba. Triloogia, mida silmas pidasin oli:
"Valeühendused" (MTJ-d likvideeruvad, inimestel mure, kas ja kes kolhoosidesse tööle võetakse)
"Ärapööramiste aasta" (kolhoosi ja defitsiidi kuldaeg, inimestel mure, kuidas töö tehtud saaks,direktor ei tümitaks ja kuidas autoostuluba saada)
"Tagasiärastaja" (kolhooside lagunemine, direktor ja kõrgem seltskond on ühtäkki omanik ja autojuht, kes pikalt oma maisna peal töötanud, avastab ükspäev, et uus omanik müüs tema auto maha ning kedagi ausalt öelda ei huvitagi, kas talle üldse mingit tööd ka pakutakse)

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?valik=otsing&paring=raimo+m%C3%A4nnis&otsi.x=0&otsi.y=0

Raamatukoi.ee-s kõik kolm saadaval, lugemise elamust kokku 229 EEK eest.
Ja kuivõrd raamatu lugemine reeglina (nagu kallid emakeele ja kirjanduse õpetajad omal ajal rõhutada armastasid) tekitab mingeid emotsioone ja küsimusi, siis kellel on parasjagu õnnetu periood elus või niisama paha olla, siis alustage keskmisest. See on, kuidas nüüd öelda, kõige süütum ja vähem traagilisem. Isikliku arvamuse kohaselt kõige vaimukam samuti.
Teised kaks annavad küll kvaliteetse lugemuse, aga tuju viivad kurvaks.

Aga algse teemaga ühte sammu käib siis eelpool viidatud Velise Sillaotsa talumuuseum http://www.velise.ee/saurus/web/index.php?id=1088
Ja selle olustikuga viib kõiki kurssi teine vanalt Läänemaalt pärit vaheda sulega kirjatsura Harri Jõgisalu.
Tema esimene osa - "Lugusid wanalt läänemaalt" kirjeldab hobuste aega väga muhedalt. Iga kell võiks sedagi lugeda.
Aga võtaks julguse hoiatada - tema järg sellele - "Tulihända püüdmas", on aga väga karm ning õiglane lugu Läänemaa taludest teise ilmasõja eel, ajal ja järel. See on totaalselt masendav lugemine, üks väheseid raamatuid, mida ei ole tahtnud enam teist korda lugeda. Väga tõetruu, haarav stiil, aga musta masendusse viiv.
Pärast seda hakkad vaikselt aduma õudu ja koledusi, mida esivanemad läbi elasid ja mida meie tänase põlvkonnana arvame olevat kusagil kaugel ajaloos /kus hobustega tööd tehti, trillallaa-trullallaa/...
Enda vanaisa tuli Kura kotist kodupoole paljajalu, sest laskurkorpuse riismetele polnud enam jalanõusid anda. Väikese väina forseeris õhukestes riietes, sai sealt kopsupõletiku, saadeti ikkagi Tehumardi öölahingusse. Hiljem selgus, et vastaspoolel oli tema enda naisevend.

Kui nüüd ajastu kontekst enesele kokku panna - siis kui palju me ikkagi tahame ja julgeme teada saada tolleaegsest olustikust. Või piisab meile lihtsast loetelust, oli hobune, vikat, looreha (noja adra unustasime)??

[v6sa]

Hoburiistu on siin ja seal ripakil. Õnneks järjest rohkem ikka katuse all ja järjest vähem kusagil aianurgas. Ader ja niiduk on vist kõige levinumad õueskulptuurid-lillealused, kultivaatorit ning looreha näeb selles rollis harvem.

Too selilohistatav hambuline tegelane on nugaäke, tuntud ka hankmo nime all (oli sihuke valmistaja Soomemaal). Väga tõhus riist mulla pinnakihi töötlemiseks, kui piisavalt kiiresti edasi tirida.

Hobustega töö tegemisel on üks oluline eelis masinatöö ees: sa pole üksi. Mis muidugi tähendab ka seda, et kui su partnerile parajasti töö ei istu, läheb elu huvitavaks... Kui pool tonni on arvamusel, et nüüd on söögipaus, siis teda selles suhtes ümber veenda on üsna huvitav ettevõtmine. Aga täiesti võimalik. Kehtivad samad kolm võtet, nagu laste kasvatamisel: meelitamine, ähvardamine ja äraostmine.

Ma hoiaksin siin selgelt lahus tolle ajastu traagika ja töö tegemise-töömasinad-hobused. Neid lollusi, mida tol ajal tehti inimestega, ei tohi unustada. Selles mõttes on need soovitatud raamatud kasulik läbi lugeda - nii mõnigi täna uuena pakutav lahendus on kunagi juba kurbade tagajärgedega läbi proovitud...

Kel aga tahtmist hobustest rohkem teada, siis on olemas Eesti Hobuse Kaitse Ühing, kust võiks alustada. Veebileht on siin: http://www.esthorse.ee/new/

Ja sealt edasi minna mööda linke. Uskuge, hobustamisest on tegelikult üsna palju juttu.

Praegu on hobuse peamine rakendus ikka transport. Mõni üksik aktivist viitsib veel pool tundi hobust ette ja teise pool tundi eest rakendada põllutööde tegemiseks. Ja need vähesedki kipuvad igavikku lahkuma... Kahjuks. Noortele on hobune pigem iluasi või võistlusvahend. Kuid mõni kiiksuga õnneks ikka on, nende tegemistest on aeg-ajalt kuulda olnud.

Huvitav rakendus on hobuste kasutamine metsa väljaveol. Rootslased on asja päris tõsiselt võtnud ning kaks hobust koos sobiva tehnika ning õppinud mehega toovad metsa pea kahjustamata välja üsna korraliku koguse puitu. Loomulikult mitte veotraktori skaalas, aga kashjustus ja kasutuskulud on samas suhtes... Huvitav lahendus igatahes.

[Aspelund]

Üks asjakohane tekst veel põllumajanduse ajalugu puudutava kirjanduse kohta, täpsemalt kod. Sirendi tekstide kohta. Igatahes täna ilmus selline pressiteade põllumajandusministeeriumist:

"Pressiteade
Põllumajandusministeerium 21. november 2007
Põllumajandusministeerium peatas ajalookogumiku väljaandmise

Põllumajandusministeerium otsustas täna jätta avaldamata ajalookogumiku „Eesti põllumajandus XX sajandil. Ülevaade põllumajanduse ajaloost okupatsioonide ajal. Aastad 1940-1990”. Põllumajandusministeerium tugines oma otsuses ajaloolaste Enn Tarveli ja Martin Klesmenti poolt koostatud retsensioonile. Retsensentide hinnangul on valminud käsikiri raamatuna trükis avaldamiseks kõlbmatu ja sellel on puudusi, mida ei saa redigeerimiste, ümberstruktureerimiste, ümberpealkirjastamiste, kärpimiste või täiendamistega parandada."

Seega, korraliku põllumajanduse ajaloo käsitluse sünd on jätkuvalt oodatud.

A.

[IIIFFFAR]

Sa Timm tee võimalusel kõigest eellotletust pilte. Kui Sa muud ei suuda, oled vähemalt visuaalse mälestuse talletanud.
Kõik siin ilmas muutub. Isegi mõelnud mitme ehitise ja/või vaate pildistamise pääle ja näiteks järgmine nädal/kuu seda juba enam pole. Siis jube kurb on. Kõike ei jõua ega saa enesele krahmata ega tulevikule hoida. Pilditegemine muuga võrreldes siiski üsna odav lõbu ning juba paari-kolmekümne aasta pärast selline jäädvustus päris suur asi.

[keskealinevanur2]

Aktiivsest kasutusest kadusid hobuseriistad, nagu hobusedki, vast kusagil 70ndate keskel alles. Omades väljalaskeaastat 60ndte teisest poolest, mäletan ma sellist asja, nagu kolhoosi hobusetall. Aastad olid vast 1970-1974, varasemat mäletamist ei tahaks nagu omaks võtta. Ja tegu ei olnud sugugi mingi mahajäänud kolkakolhoosiga, traktorid-autod-kombainid olid ikka täitsa olemas.
Lihane onu oli põllubrigadir ja tema sõiduvahendiks oli hobuvanker koos hobusega. Kas hobustega kolhoosis ka mingit konkreetset põllutööd tehti, seda ei oska öelda. Küll aga laenutasid maamehed sellest tallist hobuseid koduste tööde jaoks - vanaisa käis hobusega veskil, isa tõi sealt hobuse koduse kardulamaa harimiseks. See viimane on eriti hästi meeles, sest hobune sai vist aru, et isa on tegelikult linnamees ja hakkas poole töö peal streikima ning kui isa streiki murda üritas, kukkus hobune lõhkuma. Pistis piki külatanumat talli poole kappama, ader järel. Pärast korjati adra juppe terve külaga kokku.
Kellele hoburiistad kuulusid, seda ei tea, aga vanaisa taga-aias leidus ka mõni. Kindlasti olid seal looreha ja hobuniidumasin, neid ka kasutati.

Ja teemaväliselt - eespool oli juttu jõeluhtades asuvatest heinamaadest ja muust sellisest raskesti ligipääsetavast värgist. Minu vanaisal oli ka üks selline heinamaa. Täpselt ei mäleta, aga kahtlustan, et sealgi niideti käsitsi. Küll oli aga heinavedu sellelt luhalt omaette suursündmus: veeti linttraktoriga ja suure saani moodi lohistiga. Ilmselt oleks ratas-traktor luhal kinni jäänud, sestap siis kasutatigi "linti". Selleks, et suur lohisti kiiresti laetud saaks ja tööloomast traktor liiga kaua ei seisaks, toimus vedamine talgu korras. Pool küla oli kokku aetud ja rahvast üksjagu. Kogu see üritus oli minule kui poisikesele ütlemata põnev sündmus.

PPS: neist talgutest meenub täiesti teemavälisena üks Jaani-nimeline mees, kelle kuppel päris korras polnud. Külarahvas kutsuski teda varjamatult Loll-Jaan. Ilmselt oli see Jaan poissmees ja süüa ta teha ei viitsinud või ei osanud. Igatahes oli ta talgutel alati abiks ja tema töötasuks oli normaalsest suurem toiduports (teisi talgulisi "tasustati" sellega, et mindi neile appi kui vaja. Loll-Jaanil polnud vist majapidamist, kus abi vaja). Usute või mitte, aga oma silmaga nägin, kuidas ta oma "töötasu", 5 liitrit hernesuppi, ühtejutti ära sõi!!! Röhitses vahepeal, peeretas, tegi kükke ja kühveldas edasi Ma tatikana mõtlesin, et kui mina suureks kasvan, siis proovin ka

[kr8nik]

Kas oled siis nüüd proovinud???

[Timm]

Sa Timm tee võimalusel kõigest eellotletust pilte. Kui Sa muud ei suuda, oled vähemalt visuaalse mälestuse talletanud.
Kõik siin ilmas muutub. Isegi mõelnud mitme ehitise ja/või vaate pildistamise pääle ja näiteks järgmine nädal/kuu seda juba enam pole. Siis jube kurb on. Kõike ei jõua ega saa enesele krahmata ega tulevikule hoida. Pilditegemine muuga võrreldes siiski üsna odav lõbu ning juba paari-kolmekümne aasta pärast selline jäädvustus päris suur asi.

Teen kindlasti pilte, kui maale läen..

[muuseumipapa]

Offtopic, aga Deering G2 on olemas nüüd ka Järva-Jaanis. Kuigi aastaid seisnud kujul.

Piinlik lugu küll, et pole kaasfoorumlane Aspelundi veel tänanud ... Aga ühel heal päeval sõitis ta koos isaga varjupaiga väravast sisse ja nii see Deering G2 omale uue kodu leidiski. Päris täpselt veel edasisest saatusest ei teagi, aga tõenäoliselt rivistub ta teiste põllutööriistade juurde Järva-Jaani Muuseumis endise Orina mõisa hobusetallide siseõues. Niisiis : SUUR TÄNU!

[Mister X]

Ühtlasi soovitaksin lugeda nõukogude ajal väga kuulsa naistraktoristi/kombaineri Elmina Otsmani mälestusteraamatut "Põldude kutse". Väljaanne küll mõnevõrra mõjutatud tollal kehtinud kohustuslikust ideoloogiast, ent lisaks on selles üsna huvitavat ja ustavasti ka tõepärast lugemist hobuste/esimeste traktorite ajast kuni 80ndate keskpaigaini. Samuti leidub ajastuomaseid pilte.

[smolin]

Panen siis kirja ka oma mälestused hobusega põlluharimisest, lapsepõlves sai seda üksjagu näha ja mõnda tööd ka ise proovida.
Minu vanaisa, eestiaegne taluperemees ja nõuka-aegne kolhoosnik, haris oma aiamaad (tegelikult oli ikka täitsa põllumaa) vanast ajast harjund kombel hobusega. Kolhooside asutamise ajal võeti muidugi tema hobused ja hobuseriistad kolhoosile, kuid kui suurpõllumajandus läks tasapisi üle masinatööle, tassis vanaisa põllutööriistad tasapisi jälle koju, osa neist kolhoosi vanarauaplatsilt, mida rahvas “surnuaiaks” kutsus. 70-ndate algul olid tal olemas järgmised riistad:
Maaharimisriistad: ader (neid oli koguni kaks, teine neist saksa toode), kartuliader e. mutt, äkked, vedruäke.
Heinakoristusriistad: niidumasin, looreha.
Veovahendid: veovanker, sõnnikuvanker, regi.
Vaid niidumasin vajas kahte hobust, muid riistu “käitati” ühe hobujõuga. Vanaisal oli hobune endal olemas, niitmiseks tuli kolhoosi tallist teine hobune laenata. “Surnuaiast” koju taritud ja omal jõul taastatud niidumasina kohta ütles vanaisa, et enne sõda ta küll sellist osta pole jaksanud, nimelt oli tegu kahekäigulise käigukastiga Rootsi luksusmudeliga, mis oli kättesaadav vaid rikastele. “Surnuaias” vedeles ka viljalõikusmasina vrakk, kuid sellel oli palju osi puudu ja pealegi polnud seda vaja. Toiduvilja ju keegi aiamaal ei kasvatanud, vanaisal oli küll mõnikord loomade tarvis üks põllulapp segavilja all, aga selle koristamiseks kaubeldi kombain. Millalgi 70-ndate keskel suurendati kolhoosi vanarauaplaani (jah, ka selline oli olemas, näiteks Rakvere bussipark pidi iga aasta ühe bussi vanarauaks maha kandma) ja “surnuaed” veeti tühjaks.
Veovankril oli peal kast, mille sai muidugi ära tõsta, näiteks pikema puitmaterjali veoks. Selleks otstarbeks sai ka vankrit pikendada. Kasti peale sai heinte vedamiseks kinnitada raami, et koorem laiem saaks. Oli kunagi olnud ka lattidest korv heinaveoks, aga eks ta oli ära lagunenud ja vanaisa ei hakanud uut tegema. Heinakoorem tõmmati lihtsalt köitega korralikult kinni. Eks juhtus vahel teine ka tee peal lagunema, heina tuli enamasti tuua ikka mitme kilomeetri tagant.
Sõnnikuvankri kastiks olid laudadest põhi ja eraldi küljed, otsi polnud. Sõnnikuvankril olid all “surnuaiast” leitud laiad raudrattad, vististi pärit viljapeksumasina alt.
Reele sai kinnitada seljatoe, mida kusuti korviks. Talvised reesõidud sugulaste juurde kuuluvad ilusaimate lapsepõlvemälestuste hulka ja sugugi mitte ainult minul.
Ise sain proovida tööd loorehaga ja pisut ka kartulivagude ajamist. Loorehatöö oli lihtne, probleemiks ainult ratastelt käitatav piide tõstmise mehhanism, mis kippus jupsima ilmselt hammaste kulumise tõttu. Vagude ajamine oli üksjagu raskem ja keerulisem, ega ma seda selgeks saanudki. Muidugi oskasin hobust vankri ette rakendada ja vankrit juhtida. Ega enam vist rakendamisega hakkama ei saaks, üle 30 aasta juba möödas.
Muidugi remontis vanaisa ise nii hobuserakmeid kui põllutööriistu, rautas ise hobust. Tollal oli maapoodides veel müügil näiteks hobuserakmeteks sobivaid rihmu, rangiroomasid, hobuseraudu jms. Vahel tuli ka ostetud hobuseraudadega käia sepa juures neid parajaks tagumas.
70-ndate keskpaigaks oli hobuse kasutamine põllumajanduses juba üsna vähene. Kolhoosipõllul võis hobust koos vankriga näha ehk kartulivõtu või kivikoristuse ajal, igasugused harimis- ja koristusmasinad käisid mootori jõul. Küll aga kasutati hobuseid lautades. Lüpsikari elutses juba uusaegsetes suurlautades, kus kasutati traktoreid, kuid vasikaid ja lambaid peeti vanades, vahel tsaariajast pärit hoonetes, kus traktoriga liikumine üsna vaevane. Ka polnud vanades lautades enamasti töötajaid, kes traktorit tunneksid. Tollases ajakirjanduses võib leida kirjutisi väikemehhanismide vajadusest loomakasvatuses, kuid tegelikkuses oli hobust asendav “väikemehhanism” vaid laudanaiste jõul liikuv käsikäru. Enamik kolhoosi tallides peetavaid hobuseid oli aga mõeldud laenutamiseks kolhoosnikele aiamaade harimiseks. Vanaisa hobuse võttis haigus ja nii hakkas temagi kolhoosist hobust laenama. 75-aastaselt otsustas vanaisa lõpuks kolhoositööst loobuda ja andis ära ka põllumaa, mis tema pensioni peaaegu kahekordseks tõstis. Maaharimine sellepärast veel ei lõppenud, endine marjaaed, kus suurem osa marjapõõsaid juba kuivanud, künti kartulimaaks. Vanaisa ei jaksanud aga enam raskeid põllutöid teha, pealegi koondati kõik kolhoosi hobused ühte talli, mis paraku üsna kaugele jäi. Nii loobuti hobujõul maaharimisest ja mindi üle maapensionäride hulgas tavapärasele meetodile, mis seisnes viinapudeli abil traktoristi palkamises. Oli ju peale kasvanud uus põlvkond maainimesi, kes hobutöid ei tundnud, küll aga traktorit ja muid masinaid.
Nüüd on vanaisa juba ligi 20 aastat mulla all, põllutööriistad kõik ammu laiali tassitud. Olen hiljem mõelnud, et tegin ju 70-ndatel Smenaga pilte, oleks võinud kõik need tööd ja riistad jäädvustada, aga tollal tundusid nad nii tavalised ja ei osanud nagu arvatagi, et see kõik kord kaob.
Uuesti nägin hobusega maaharimist 90-ndate algul, kui naabrinaine asus maal talu taastama ja ostis hobuse. Ega ta mingi masinavõõras polnud, töötas aastaid kolhoosis veoautojuhina, ju polnud tal traktoriostuks raha. Paar aastat käis töö hobusega, siis kolis talle appi tütar koos mehega ja osteti traktor, hobune jäi rohkem põllu iluks. Nüüd pole külas aastaid enam ühtegi hobust.

[Obukakk]

Kes käis kirikus vedruvankriga , kes pikkvankriga. Kõige väiksem inimene sellel pildil olen mina ise. Tegelikult aeti pikkvanker välja pilditegemise tarbeks. Lahvkal käidi ikka tavalise vankriga. Hobune oli aga kolhoosi laohoidja, kelleks oli mu isa, transpordivahend mööda kolhoosi liikumiseks. Tol ajal asusid kolhoosivarad nagu vili, naelad jms. laiali mööda talu aitu, samuti oli kolhoosi hein talude juures olnud suurtes heinaküünides. Ja, et kellegile midagi välja anda või nodi vastu võtta, selleks pidi laohoidjal ka transport olema. Ja selleks anti kolhoosist hobune. Päris oma hobune, keda omal ajal nagu ei viidudki kuskile kolhoositalli, vaid jäi sinna kus ta õige kodu oli. Pilt on tehtud kuskil 50-te lõpul, kas 1959 või 1960.