miniest Kirjutas:dad Kirjutas:Soovin kõigile õnne ENSV-sse tagasijõudmise puhul!
Mis värk, siis ENSV ajal oli, et just selline pealkiri?
ENSV ajal selline asi, nagu enda valduses oleva vanatehnika, pärines ta siis enne II ilmasõda või veel vanem, müük väljaspoole liiduvabariigi piire oli mõeldamatu. Õigemini niisugust asja praktiliselt ei saanudki teha.
Eks neid igast nihverdajaid oli tollalgi, kes mõne uunikumi või tolle osi mingeid x-kanaleid pidi piiri taga rahaks tegi.
Praeguses Eestis ma ei usu küll, et keegi niiväga tonnide kaupa Horche, ZIS-e vms. vanemaid sõidukeid välismaale müüa tahaksid.
Need kes tahavad, enam varsti ei saa ja need kes ei taha, need pole seda eriti kunagi tahtnud.
Ehk mõni võibolla tahaks ka, aga kuna nüüd see seadus hakkab jõustuma, siis kipuvad need "rahamäed" küsitava uunikumi eest pigem laiali hajuma.
Minule näiteks teeks see ainult hääd meelt, kui vanatehnikahuvilised veaksid igasuguseid erinevaid ja isikupäraseid autosid, rattaid, militaartehnikat vms. pigem riiki sisse, mitte välja.
Vahet pole, kas siis ainult enda tarbeks või siis vahel ka teistele näitamiseks.
Ega teistes riikides neid paksu rahakotiga ennesõjaaegsete jms. uunikumide ostjaid virnade viisi ootamas ei ole. See, kes tahab omale mingit kindlat uunikumi, vaatab juba suurema rahvaarvuga riikide poole, kuna seal on iseenesestmõistetavalt suurem valik temale huvipakkuvast sõidukist. Rääkimata sellest, et siis on tollel huvilisel võimalus valida mitme erineva masina vahel- mida võtta või mida jätta.
Siinses "konnatiigis" aga tuleb sul süvenenud vanatehnikahuvi vaigistamiseks konkreetse sõidukihuvi puhul leppida mõne nn. Sauna-Antsu roostes xx-ndatest pärit pakutava auto või rattaga, ning omaniku lajatatud hinnaga.
Seda juttu "Kui te sellise hinnaga ei osta, eks siis ise teate. Nagunii läheb emexisse" (loe: kuusakoskisse) jagub taolist suhtumist propageerivatel isikutel veel vähemalt ühe põlvkonna jagu, kuna enamusel selle kraamiga mingil põhjusel hangeldaval seltskonnal on välja kujunenud mingi oma raudbetoonkindel veendumus, et nende valduses asuv kraam on just väärt seda, kohati utoopilist küsitud hinda.
Siinkohal mainiks ääremärkusena, et taoliste vanade sõidukite ostjad või huvilised on samuti, suht suure tõenäosusega tegelike ja reaalsete turuhindadega kursis, aga olenevalt inimestest ning väljakujunenud "kodukorrast", ei tule nad seda teile, härrad "vanatehnikaärimehed", otse nina alla ütlema, vaid valivad omale selle asemel mõne analoogse alternatiivi, kus on võimalik ka kompromiss leida.