Kas ma olen haige? on mind võimalik ravida?
#1

Minu naine tahaks mind kohe ravile suunata, siiani olen talle suutnud selgitada, et minuga on kõik OK.
Alguse sai see kõik aastal 2003.
*esimesena soetasin ZAZ 965-e e. "maanteemuhu" tänaseks on olnud mul üle 9 muhu, hetkel järgi 2
*siis soetasin Volga e. Gaz 24 kokku olnud 4, hetkel alles 1
*peale seda Vaz 2106 (80.a.)
*siis lisandus Vaz 2102, olnud 2 (72.a ja 81.a.), alles 1
*peale seda Vaz 2101 (71.a.)
*ja täna ZAZ 1102 Tavria, noh viimane puhtatõuline sapikas, peab ju ka muhu kõrval olema.
*lisaks neile on igapäeva auto ja töö-metsa auto offroadiks.

Hetkel kimbutab totaalne ruumipuudus juba ja peas ruumide soetamine või ehitamine. Iga päev on pilk automüügi veebilehtedel, milleks? Nagu vähe oleks millele kindlustust ja ÜV-d teha.
Olen endale mitu korda lubanud, et rohkem ei osta aga....
Kas on veel minu taoliseid?
On sellele ravi?
Mida edasi teha? Otsida enda taoliseid, rentida ruumid ja teha väljapanek? Või koguni muuseumi laadne, riik pole hakkama saanud, kas meie saame-vaevalt?

Küsimusi on palju, vastuseid vähe

Tean, et teema on tobe aga tahan teada kas on veel selliseid harakaid peale minu, kes kõike kokku ostavad (Jätame JJ varjupaiga välja Smile ).

patsient nymmik rääkis südamelt ära.
Vasta
#2

nymmik Kirjutas:Minu naine tahaks mind kohe ravile suunata, siiani olen talle suutnud selgitada, et minuga on kõik OK.
[...]
Hetkel kimbutab totaalne ruumipuudus juba ja peas ruumide soetamine või ehitamine.
[...]
Olen endale mitu korda lubanud, et rohkem ei osta aga....
Kas on veel minu taoliseid?
On sellele ravi?

Kardan, et Sinusuguseid on palju. Minul on sama "jama" jalgratastega - need küll väiksemad, aga see-eest on neid PALJU. Ca 160 enam-vähem selliseid, mis komplektsed (või saab viia enam-vähem komplekti); lisaks usun et teise 160 jalgratta jagu igasuguseid osi/jäänuseid. Noh ja lisaks suuremat kola ikka ka (autod, mootorrattad jms). Ega need ka ruume vajavad.

Ka mina mõtlesin, aastaid tagasi, kusagil 20-30 jalgratta juures, et aitab, mul mitu huvitavat isendit käes, aga... sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd, kui kollektsioon 5 korda suurem, väga tihti nii enam ei mõtle. Tasapisi olen oma kollektsiooni otsast restaureerinud.

Mis ruumide soetamise (ehitamisse) puutub, siis viimased aastad on mõte asendunud juba tegudega - vahepeal oli restaureerimistegevus veidi soigus, kuna ehitasin hooneid oma vanatehnikakogu äramajutamiseks.

Kas sellele on ravi - ei tea, kahtlen... Wink

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

Noh tundub, et sa pole ainuke "haige". Endalgi ja ilmselt ka suurel osal foorumlastest sama viga küljes.
Arutasin sama teemat nädal tagasi sõbaraga, just talle järgmise kaunitari soetamise ajal. Sõber ütles , et nüüd ei kavatse tükk aega autokuulutusi vaadata , tõdemus oli , et see seis kestab maksimaalselt kaks päeva.
Ja see haigus SÜVENEB!!!

Autod M 408 export, GAZ 21 ja Saab 96 "küülik"
Vasta
#4

Tõve ägedat kulgu on võimalik pisukene leevendada, mõistlikes annustes garaaêitoimetuste näol. Iga saadud doos aga tekitab lisasõltuvust ning sügava kroonilise taudi lõppvaatus on mõistagi vältimatu surm. Võidab aga see, kel surres kõige...........

loll on loll olla.
Vasta
#5

Ei aita siin miski muu ravim kui noorem naine võtta ja palju tööd teha. Kuid siin on ka oma aga sees.. tööga kipub tulema ka veidikene mahukam pangaarve, mis mõjub küll positiivselt lühiperspektiivis kuid pikas perspektiivis tähendab see potentsiaali lisamasinate ostmisele. Kena näitsikuga sama lugu, lühiperspektiivis tahad küll kogu aja temakõrval veeta, kuid pikas perspektiivis ajab ikka garaazi, ajagu siis meele mustaks põhja kõrbenud kartulid või hoopis soov poosetada uue, läikiva ja korda tehtud masinaga tibinate ees.

Mis seal ikka, seni kuni huvi ja jaksu, minumeelest andke aga minna. Nooremana oli isa vastu, et tsikleid ja nende juppe koju korjasin, kuid mõned aastad hiljem ta leebus ning puht neutraale küsimuse peale, kas juba ei aita, sai kenasti äramärgitud, kui kasulikuna kogu praktika oli mõjunud. Tema plussiks aga oli nooruspõlve veetmine tsiklil (ca 20 aastat) niiet kätt minu peres ette ei pandud. Küll pikapeale sõbrad ja sõbrannad ka selle kiiksu omaks võtnud, niiet ära murete. Küll varsti naine leebub ja ei sunni enam sohval sind magama Smile

vanamotopisiku ohver
Vasta
#6

Nobody Kirjutas:Küll pikapeale sõbrad ja sõbrannad ka selle kiiksu omaks võtnud, niiet ära murete. Küll varsti naine leebub ja ei sunni enam sohval sind magama Smile

vaatates tänaste noorte naiste huvisid(pidutsemine jne), siis sa oled önneseen, sest mina olen kohtunud selliste isikutega, kes ütlevad sellise asja peale: "Kas mina vöi auto(d), Valik on sinu!"
Aga see suhtes tuleb neid(naisi) vaikselt harjutada, et sul on mittu masinat ja neid tuleb aina juurde.
SOOVIN TEILE, HEAD PIKKA TERVIST TÖBISED! Wink

www.classiccar.co.uk
www.carandclassic.co.uk
www.classiccarsforsale.co.uk
Müüa 2140 1982
Tartu on muutumas drifti Päälinnaks, oma ringristmikudega. Big Grin

Vasta
#7

Irw. Einoh, päris ravimatu see haigus nüüd ka ei ole. Peale seda kui olin kokku ahnitsenud 4 Caprit, 3 Mosset, 2 Ladat ja Nysa, suutsin oma kogumismaaniale piiri panna. Kuidas? Käisin iga päev neid vaatamas ja silitamas ning ükspäev otsustasin, et aitab - kui nii jätkan, siis jäävad minu elu lõpuni kõik mu projektid poolikuks. Tuleb süda kõvaks teha ning hakata otsast tegelema. Nüüd ongi seis selline, et viimase nn. hobiauto ostsin päris mitu aastat tagasi. Vahel kripeldab küll, kui kusagil midagi haruldast ja huvitavat näen, kuid siis mõtlen alati, mida ma sama raha eest oma praeguste masinate kallal ära saaksin teha. Ja nii olengi südame kõvaks teinud, ja jätnud teistele ka midagi Toungue
Vasta
#8

Tuleb luua AVAAÜ, ehk Anonüümsete Vana-Autohoolikute Ühing!

Ehk tuleb endale tunnistada: olen kontoritöötaja Tallinnast ja ma olen vana-autohoolik. Eriti meeldib mulle Nõukogude perioodi toodang. ..

Ühesõnaga tahan öelda foorumlane Nymmik, et haigus progresseerub kindlasti, kui te laiendate hoiuruumide pinda ja suurendate remondibaasi võimsusi. Aga midagi ei ole ka teha - autod ei mahu ju muidu ära.

Ise ka paraja portsu otsas: 2x vaz 2101, gaz-24, zaz 968...
Vasta
#9

Lohutagem, on margi, müntide, mõõkade, vedurite, jne., jne., kogujad... Pool maailma on hullud...
Vasta
#10

Ohh, minu naine oleks vast isegi õnnelik, kui ma autot putitaks... Vähemalt tuppa ei tariks oma hobi. Aga mida peab ta tegema, kui muidu enam-vähem normaalne ja täie mõistusega mees laotab igal pühapäeval kööki laiali oma õllesildid, korgid, pudelid, purgid; nohiseb ise õnnelikult ja ei kuule telefonihelinatki? Ja igalt jumala välisreisilt tuleb see mees tagasi nagu taaraladu, sest ühtki tühja pudelit ei raatsi ka ära visataSmile Normaalse puhkusereisi ajal kaob see mees ära, et külastada kõikvõimalikke kolkapoode ja kulutada oma raha erinevate õllesortide peale. Eriti ahastusse satub naine aga siis, kui on järjekordselt aru saanud, et isegi meie 10-aastane poeg on haigeks jäänud, lõuates üle kaubanduskeskuse "isa, seda õlut meil veel pole!"Smile. Tõsine peretüli tekkis aga siis, kui vanema lapse klassijuhataja helistas ja kaebas, et poiss lasi Peterburi-ekskursiooni ajal Ermitaazhi külastuselt jalga ja olevat sel ajal pargis õllekorke korjanudSmile
Vasta
#11

Jah ka mina olen haige.Sad
Vasta
#12

keskealinevanur2 Kirjutas:Tõsine peretüli tekkis aga siis, kui vanema lapse klassijuhataja helistas ja kaebas, et poiss lasi Peterburi-ekskursiooni ajal Ermitaazhi külastuselt jalga ja olevat sel ajal pargis õllekorke korjanudSmile
Mul oli samasugune asi, ainult, et keegi ei helistanud ega näinud. Viilisin sealt samamoodi eemale ja kuna Piiteri linna ikka tean ka, läksin enda jaoks sobivaid transpordiväärsusi kaema Toungue

Aga haigetele, ma tean, et sellega hoogu ei tasu minna. See võib viia ületöötamiseni ja see ei ole ravitav, kodanik Kärner ei saagi pidama enam ja neid masinaid tuleb veel kindlasti edaspidigi. Õnneks on haigus healoomuline ning eeldatavasti psühhiaatri sekkumist ei vaja. Kahjuks on haigusel ka omapoolne nö paha külg, hoolealused vajavad pidevat paitamist ja head hoolitsust ning kui neid on ikka palju, siis on see üsna raske.
Vasta
#13

Nagu psühhiaatrid on tõdenud, on tegu haigusega siis kui kogumine on maania ja kontrollimatu tegevus. Lugupeetud sm Nymmiku esemeid vaadates võib arvata, et tegu on suure nõukogude autode kollekstsiooni loomise algega ja plaanis on kõik mudelid kokku saada. Kui see nii ei ole, siis on tegu haigusliku nähtusega, ehk siis kollektsioonil puudub süsteem. Kui oleks näiteks Sapakate kollektsioon, siis on tegu eluterve inimesega, keda huvitab mingi kindel temaatika ja ta jääb kogumisel enesele kindlaks. Volga ja Ziguli rikuvad Sapakate kollektsiooni puhtust ja seega on tuntav kerge hälbelise käitumise alge.
Kuna mul oli kunagi kindel idee, et kõik vanatehnika tuleb ära päästa, siis ma olin sunnitud vestlema psühiaatriga, sain abi ja nüüdseks olen enese jaoks ära põhjendanud kollektsioneerimise suunad. Mind huvitavad luksusautod ja militaartehnika. Seega Moskvich tuli maha müüa, mis sest, et tegu oli hea isendiga ja mõnes mõttes üsna haruldasega. Pidevatest alla 7 kohaliste uunikute pakkumistest suudan juba külmalt mööda vaadata.
Arvestada tuleks ka asjaolu, et ülejäänud pereelu ei kannataks minu hobide all, vaid pigem ikka võidaks, sellest ka minu huvi vähemalt 7 kohaliste autode vastu, et pereliikmete asjad mahuksid ilusasti ära ja tühjast tüli ei tekiks. Olude sunnil ei ole võimalust tegeleda vanade mootorratastega, sest see oleks pelgalt minu isiklik mõnu aga BTR-iga saaks terve pere sõitma viia, lastel turvaline liigelda ja kõikidel tore päev kirjas. Veel parem oleks tegeleda bussidega, sest siis saab ka sõpradele toredaid emotsioone pakkuda. Väga pervertne oleks mõelda ainult enda peale ja unustada lähedased inimesed.

Ehk siis psühhiaatri käest soovitan ikka konsultatsiooni küsida, ta aitab mõtteid korrastada ja aitab ehk ennetada vanatehnikahuviliste seas levivat "päästmise maaniat". Kõike vanatehnikat ei jõua üks inimene ära päästa ja kas oma hoovile vedamine ikka on tegelikult päästmine. Psühhiaater aitabki seda mõtet selgemalt mõelda. Ravi on kaasajal täiesti võimalik ka keemilise sekkumiseta, piisab vestlusvoorudest.
Vaata ka http://www.wh.ee/

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#14

Piibur Kirjutas:Lugupeetud sm Nymmiku esemeid vaadates võib arvata, et tegu on suure nõukogude autode kollekstsiooni loomise algega ja plaanis on kõik mudelid kokku saada. Kui see nii ei ole, siis on tegu haigusliku nähtusega, ehk siis kollektsioonil puudub süsteem. Kui oleks näiteks Sapakate kollektsioon, siis on tegu eluterve inimesega, keda huvitab mingi kindel temaatika ja ta jääb kogumisel enesele kindlaks. Volga ja Ziguli rikuvad Sapakate kollektsiooni puhtust ja seega on tuntav kerge hälbelise käitumise alge.
Kõike ei ole plaanis koguda. Miks ei ole minu kogumine süsteemne?
Soetatud on objekte omale meeldivuse järgi.
Muhk- alati meeldinud, ilusad kumerad jooned ja meeldib kuni surmani <-> Tavria- kole auto aga mõte oli, et esimene sapikas ja siis viimane n.ö
Ning samas suht harva esinev mudel Eestis.

Volga- ühel päeval hakkas meeldima ja sellest kasvas soov omada musta volgat.
2102 - vähe liikvel tänavapildis, tahan vist erineda.
2106 - kingiti ja korras punane 06 on kena masin, hetkel on auto värvimisel
2101 - talveralliks soetatud suht korralik pill, hiljem jääb seltsiks teistele.

Miks ma ei tegele ainult Sapakate kogumisega?
Sest seebikarbid on nii koledad minu arvates, et ma ei taha neid omada (mis ei tähenda seda, et üks päev mul ongi 966-968 ja 968M olemas, sest Piiburi mõte hakkab kummitama Big Grin ).
Ja selleks ongi minu soetatud masinad nii kaootilised.
Vasta
#15

Jah, nymmik ja teised kaaskannatajad, olete küll haiged. Ma ka. Smile.

Ma oma tatika mõistusega olen mõelnud, et see on ikkagi selline haigus, mida ei saa ravida. Saab ainult haigusest tingitud raskekujulisi vaevusi leevendada (nt. pahtlit mõne projekti peal lihvides, veermikku korrastades või kasvõi karbussi timmides). Mu haigus pole küll jõudnud veel (!) väga kaugele süveneda, kuid on ilmnenud selliseid sümptomeid, et see on ainult aja küsimus. Nagu mu profiilis on näha, on mul kaks autot (vaadake ka vanustWink): Opel ja Mosse. Kui ma Opelit (igapäevasõiduks) tooma läksin, küsiti mult loomulikult, et Mosse müün maha või... Vastus oli loomulikult: "EI!" Praeguse seisuga on Mosse kõige viimane objekt, mille ma ära annaks. Esimese auto fetið Smile

Joonas, põeb ka võrdlemisi rängalt ja saab sellest ise aru ning üritab mõõdukalt vastu punnida... ja sai ka oma loo ära rääkida Smile

Peace!
Vasta
#16

Selle, kas tegu on lihtsalt kerge häiriva vaevusega või raske haigusega ja ravi on igal juhul vajalik või ei ole, määrab ikkagi ära iga konkreetse haige ühiskonnaohtlikus.
Vaadake natukene enese sisse ja mõelge hoolikalt järele:
Kuhumaale te olete oma nihverdamistega nõus mõne oma konkreetsest kollektsioonist puuduva või lihtsalt mõne muu, vähelevinud ja selletõttu piisavalt haruldase, et sellega saaks igalpool eputama hakata, isendi hankimisel välja minema? Kui madalale langema? Kas olete võimelised kas kaudses või otseses mõtte müüjale või teisele vanatehnikahuvilisele noa selga lööma, et mõni isend endale saada? jne jne jne

Samas on osadel juhtudel ka see kõik konkreetse inimindiviidi säilimise seisukohast täiesti vajalik, sest vastasel korral ei oleks ennast läbi millegi teistele teadvustada ja poleks mille nimel elada, tekiks mittevajalikuse ja tühisuse tunne, mis võib viia depressiooni või lausa enesetapuni.
Seda me aga ju ka kellelegi ei soovi!
Vasta
#17

keskealinevanur2 Kirjutas:Ohh, minu naine oleks vast isegi õnnelik, kui ma autot putitaks... Vähemalt tuppa ei tariks oma hobi. Aga mida peab ta tegema, kui muidu enam-vähem normaalne ja täie mõistusega mees laotab igal pühapäeval kööki laiali oma õllesildid, korgid, pudelid, purgid; nohiseb ise õnnelikult ja ei kuule telefonihelinatki? Ja igalt jumala välisreisilt tuleb see mees tagasi nagu taaraladu, sest ühtki tühja pudelit ei raatsi ka ära visataSmile Normaalse puhkusereisi ajal kaob see mees ära, et külastada kõikvõimalikke kolkapoode ja kulutada oma raha erinevate õllesortide peale. Eriti ahastusse satub naine aga siis, kui on järjekordselt aru saanud, et isegi meie 10-aastane poeg on haigeks jäänud, lõuates üle kaubanduskeskuse "isa, seda õlut meil veel pole!"Smile. Tõsine peretüli tekkis aga siis, kui vanema lapse klassijuhataja helistas ja kaebas, et poiss lasi Peterburi-ekskursiooni ajal Ermitaazhi külastuselt jalga ja olevat sel ajal pargis õllekorke korjanudSmile

Sama siin. Vähemalt ma pole ainuke. Reisil olles on tavaliselt vaja olnud kohapealt lisakohver osta.
Vasta
#18

Jaa, inimesed on tänapäeval tihti tõbised, vahel lausa haiged. See võib tulla liiga heast elust! Tuleb rohkem tööd teha ,viibida värskes õhus jne. Aitab sport ja näiteks alkoholi tarbimine!
mõtlesin, et ei võta siin teemas sõna aga paljud lgp. foorumlased ees....siis ka mina.
On olemas lihtsalt kollektsionäär-tüüpi inimesed. Alustavad kommipaberitega, lõpetavad BTR-ide ja BMP-dega ja ega see veel ka tegelikult lõpp ei ole, eriti kui aeg-ajalt psühhiaatrit külastada.
Tõeline kollektsionäär ei restaureeri, ei taasta, ei lihvi pahtlit jne. Tema kogub! Mina ka kogun, aga mina seepärast, et äkki läheb tarvis! Ja kui äkki lähebki, küll siis on hea võtta! Kui üles leiab ja kätte saab!

Tegelikult mina olen terve! Pole aega rohkem kirjutada, tööaeg ikkagi, ja pealegi pean minema vanarauafirmasse vaatama, mis seal huvitavat, äkki leiab midagi vajalikku mida võib vaja minna!
Vasta
#19

kass Kirjutas:Kui üles leiab ja kätte saab!

...selle ülesleidmise suhtes olen ma ükskord tõsises hämmingus olnud. Maakodus on naabriks tüüpiline eesti maamees, kes võtab napsu, oskab teatud piirini kõiki töid ja on umbes 58ndast aastast kõik silma ja pihku sattunud nasvärgid kõrvale pannud. Ma ei mäleta enam, mida mul konkreetselt tarvis läks, aga igal juhul läksin ma temalt seda küsima, sest pole veel kohanud asja, mida tal pole (oli midagi pliidi või ahjuga seotud - kas jäi paar samottkivi puudus või midagi sellist). Naabrimees pobises omaette ja teatas, et "peaks olema". Minu üllatuseks võttis ta labida, läks lauda taha, mõtles natuke ja hakkas kaevama. Ning uskuge või mitte, aga see asi tuli kohe välja! Mis sest, et juba kultuurkihi all, mees teadis täpselt, kus mingi varandus asub Smile
Vasta
#20

Olen tihti filosofeerinud oma haigusjuhtumi üle. Arvatavasti sai see alguse 7 aastaselt, kui hakkasin automudeleid koguma. Eesmärk oli isa kollektsioon taastada. Lisaks mudelitele hakkasin ka kõiksugu marke, märke, purke, münte, plekke, tðekke, tikutoose jne. jne. koguma. Neid leidus siis igalpool...
Oli mul neid viisakalt öeldes terve p*se täis kui ühel ilusal päeval mu auväärt ema otsustas enamuse üliväärtuslikku varandust minema visata. See pidi mind ravima, aga hoopis haigus süvenes: hakkasin kõikvõimalikke NL aegseid asju koju vedama ja kokku ostma. Lootes ,et ehk ei jõua järgmine kord kõike ära visata või siis vähemalt ei leita üles.
Mingiaeg tekkisid mu ellu 90`ja enne mootoriga liikurid, mis oli tegelikult viga. Avastasin ühel toredal päeval ,et ma ei suudagi kõike maailmasolevat vanatehnikat päästa ja restaureerida ning mul tekkis depressioon.
Ajapikku haavad paranesid ja ma sain sellest üle, siis ostsin omale esimese sapika. Mõtlesin ,et suudan vähemalt mõne masina emexist päästa. Sai siis ikka remonditud seda 2 suve ja minu sapika parandamisest sai kohalik-kultuuriüritus. Kes käis mul abis, kes niisama õlut libistamis ja lolli juttu ajamas. Isegi naised leidsid, et kui ma garaaþis poole kehaga auto all olen ,niiet jalad mööda seina toetavad(ruumi vähe) olevat ma üsna seksikas ja olevat täitsa huvitav mis jupiga ma sealt alt seekord välja tulen ja mis sellega teha oskan...
Nagu näha, siis ajapikku loksuvad kõik asjad ise paika... miivõrdkuivõrd

Viimasel ajal on jälle hakatud kiibitsema aianurkadesse ja kuulutusi sirvitud mingi segase tagamõttega...
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne