[mossepower]

Olen tihti filosofeerinud oma haigusjuhtumi üle. Arvatavasti sai see alguse 7 aastaselt, kui hakkasin automudeleid koguma. Eesmärk oli isa kollektsioon taastada. Lisaks mudelitele hakkasin ka kõiksugu marke, märke, purke, münte, plekke, tðekke, tikutoose jne. jne. koguma. Neid leidus siis igalpool...
Oli mul neid viisakalt öeldes terve p*se täis kui ühel ilusal päeval mu auväärt ema otsustas enamuse üliväärtuslikku varandust minema visata. See pidi mind ravima, aga hoopis haigus süvenes: hakkasin kõikvõimalikke NL aegseid asju koju vedama ja kokku ostma. Lootes ,et ehk ei jõua järgmine kord kõike ära visata või siis vähemalt ei leita üles.
Mingiaeg tekkisid mu ellu 90`ja enne mootoriga liikurid, mis oli tegelikult viga. Avastasin ühel toredal päeval ,et ma ei suudagi kõike maailmasolevat vanatehnikat päästa ja restaureerida ning mul tekkis depressioon.
Ajapikku haavad paranesid ja ma sain sellest üle, siis ostsin omale esimese sapika. Mõtlesin ,et suudan vähemalt mõne masina emexist päästa. Sai siis ikka remonditud seda 2 suve ja minu sapika parandamisest sai kohalik-kultuuriüritus. Kes käis mul abis, kes niisama õlut libistamis ja lolli juttu ajamas. Isegi naised leidsid, et kui ma garaaþis poole kehaga auto all olen ,niiet jalad mööda seina toetavad(ruumi vähe) olevat ma üsna seksikas ja olevat täitsa huvitav mis jupiga ma sealt alt seekord välja tulen ja mis sellega teha oskan...
Nagu näha, siis ajapikku loksuvad kõik asjad ise paika... miivõrdkuivõrd

Viimasel ajal on jälle hakatud kiibitsema aianurkadesse ja kuulutusi sirvitud mingi segase tagamõttega...