[koterman]

Kae siis vahelduseks kuidas ühe väga kuulsa GMC bussikese lahtivõtmine käib tänapäeval :
http://www.buscustomer.com/scenicruiser-may08.htm
Kuna hilisemaid, st 2009 aasta, pilte ei paista, siis võib muidugi olla et säälpool on masu juba püha üritust segama pääsenud. A muidu täitsa imetletav põhjalikkus poistel...

Nii et seda asjalugu võrdlevalt nüüd silmitsedes pole Kuusalu AB bussil ju enam suurt midagi puudu

. Kui tähtajaks hakkama ei saa, siis lähen, nagu Kuusalu vanasõna ütleb: kraanajuhi kursustele.

---

[Väravamehaanik]

Tegelikult peaks minema fotograafi kursustele. Kraanadega saame niisamagi hakkama, aga fotograafia on osutunud selle projekti juures kõige problemaatilisemaks tegevuseks. Puudu on jäänud korrektsest piltide katalogiseerimisest ja erinevatest vaadetest. Pidevalt on valgus vale, välk välgub vales kohas ja üldse on fotokas mingi seebikarb, mille asemele tuleks soetada midagi etemat, aga selleks peab veel palju raha koguma, sest buss on kõik uue fotoka rahad ära söönud. Ja mis kõige peamine - alati kui teed miskit tööd, siis on käed nii tööd täis, et fotoaparaat ununeb lihtsalt maha. Ameerika mehed on suutnud piltidest vähemalt mingi süsteemi luua, kuigi ka süsteemi võiks tuleviku projektide tarbeks täiustada.

Vahearuandena tuleb teatada, et salongi tööd on pooleli. Puidust kappidega ja ülemise nö armatuurlauaga oli igavene jama, mis lõpuks sai lahendatud. Nimelt sai üle aasta tagasi viidud kõik puidust detailid ühe Tallinna mehe kätte tegemisse, kes lubas neilt siis vana laki maha võtta ja uue asemele panna, vajadusel ka spooni parandusi teha. Raha maksin loomulikult ette, et meistrimees ikka oleks motiveeritud ja teeks head tööd. Põhimõtteliselt aga ei saanud asjast asja, üks kapp sai kärts punaseks lakitud ja ülejäänud detailidega ei saanud üldse pihta hakatud. Kogu töö võttis aega aasta ja kolm kuud. Kuna asjad oli vaja juba paika panna, et bussiehitamise töödel ikka mingi vastutusvõimeline graafik kehtiks, siis tuli õlgu kehitada ja puidust jupid Tallinnast ära tuua ja viia kohaliku Kuusalu puussepa juurde. No meie vald ei suuda küll 40 tuhandet häält ühele puusepale anda, aga kogu puidutöö, koos eelmise mehe töö nullimisega võttis aega ühe nädala ja raha kulus kolm korda vähem!!! Huvitav, miks me kohe selle peale ei tulnud, et tuleb kohalikke mehi rakendada? Tallinna, kui iidsete meistrite linna auraga käib kaasas ilmselt mingi seletamatu oskus lisada kõigele sooja õhku.
Nüüd on puidust detailid paigas ja täiesti õige tooni ja kvaliteediga lakitud.

[Martti]

Tegelikult peaks minema fotograafi kursustele. Kraanadega saame niisamagi hakkama, aga fotograafia on osutunud selle projekti juures kõige problemaatilisemaks tegevuseks. Puudu on jäänud korrektsest piltide katalogiseerimisest ja erinevatest vaadetest. Pidevalt on valgus vale, välk välgub vales kohas ja üldse on fotokas mingi seebikarb, mille asemele tuleks soetada midagi etemat, aga selleks peab veel palju raha koguma, sest buss on kõik uue fotoka rahad ära söönud. Ja mis kõige peamine - alati kui teed miskit tööd, siis on käed nii tööd täis, et fotoaparaat ununeb lihtsalt maha.

Täiesti eluterve suhtumine, üldiselt ongi nii, et kui midagi korralikult ja pühendult teha, siis kõrvaliste asjade(nagu fotode) tegemiseks aega ei jäägi. Olen ise samamoodi teinud, kusjuures töö saab ka kiiremini tehtud, kui kaamera mõneks ajaks nurka visata. Ahjaa, piltide tegemine on ainult 10% vaevast, parimate välja sorteerimine ja lõpptöötluse andmine on ülejäänud 90%(10 minuti pildi kohta keskmine, mull hakkas ühel hetkel ajast kahju, ja muutsin natuke "suunda").
Aga ega ühegi kursuse läbimine kahjuks küll ei tule, nii et edu!

[karlarnold]

… üldse on fotokas mingi seebikarb, mille asemele tuleks soetada midagi etemat…

No ega nii hull see asi ka nüüd pole. Viimast pilti vaadates tundub, et see on tehtud vaid neli aastat vana pisikese Olymposega, mis lisaks on ka mõistuse piires ilmastikukindel (= puhastatav õlistest näpujälgedest, mahub tunkede taskusse). Pigem ma soovitaksin hankida statiivi, neljal põhjusel: A. välgulaksu asemele pikem säriaeg; B. täpsem kadreerimine; C. mingi protsessi jäädvustamine on lihtsam ja tulemus “kaubanduslikum” kui kaader on fikseeritud; D. teinekord ise pildile joostes saad lisada emotsiooni. Selle pisikese jaoks piisab miskisest pooletuhandekroonisest kolmjalast, korralikum riist on ise suurem ja tahab ka kallimat alust.
Muidugi soeta ka midagi etemat, siis võid selle väikese garaazi jättagi, sest kallimat sinna “kõrgendatud mehaanilise ja keemilise ohu piirkonda” nagunii kerge südamega kaasa ei võta.

Lubage natuke nõu anda liiklusvahenditele sobivate aksessuaaride valikul, sest me ei taha ju välja näha nagu sellel pildil: http://pilt.delfi.ee/picture/847501/ . Mehele kes “sõidab külavahel VAZ 2106-ga ringi”, oleks perepiltide tegemiseks sobiv Zenit, aga Volvo bussireisijate jäädvustamiseks kasutatava mudeli valikul peaks abi olema sellest lehest: http://www.hasselbladhistorical.eu/HS/HSTable.aspx .

[Väravamehaanik]

Jutt õige, kuigi ei puutu see otseselt bussi taastamisse,siis kaudselt ikkagi puutub. Selline buss on maailma mastaabis ainueksemplar (nagu enamus kaasaegseid busse) ja musta numbri komisjonile on keeruline selgitada,miks miski asi on nii, nagu ta on kui algsest seisust ei ole olemas fotosüüdistust. Kõik need bussid on tellija soovile vastavalt käsitsi komplekteeritud ja LAZ või PAZ bussile sarnast kataloogi ei eksisteeri, pole kunagi eksisteerinudki. Mootorile ja muudele sõlmedele on kataloogid olemas (Volvo, BOSCH, KONI jne), kuid kataloogide koondit bussina ei ole. Seega kataloog tuleks ise koostada ja ilmselgelt on seda tark tegu koostada fotodest, mitte sõnadega kirjeldada mingit detaili. Meil on see buss loomulikult viimase seibini pähe kulunud, aga ükskord plahvatab ajus veresoon ja voodi ees on süljekauss ning tulevastele põlvedele oleks oleks üks kataloog heaks abiks, kui ei taheta bussi niisama maha määndada.
Tuleb vist tõesti pöörduda fotograafia õpingute alguse juurde tagasi. Mul ikka mingi kursus on läbitud, õpitud on nii säritamist kui ilmutamist ja tegeletud "lomograafiaga". Esimene isiklik aparaat oli Smena-2, teine Smena 8M, kuid tõelise profina sain ennast tunda, kui lasti Zenith 3 (mitte Zenith 3M) objektiiviga INDUSTAR-50, hoobade taha. See viimane aparaat on ka ilusasti alles hoitud ja miski päris uuemat sorti elektriline Zenith on ka olemas, kui mälu ei peta siis vist ET. Seisma jäid need põhjusel, et mingil hetkel oli ainus piltide digitaliseerimise võimalus paberist fotode skännimine. Nüüd on olukord muutunud lihtsamaks ja tegelikult võiks küll juurte juurde tagasi naasta. Uute digikate tulekuga tundus, et vajuta ainult nuppu ja kõik tuleb iseenesest - ega ikka ei tule küll.

[Väravamehaanik]

Järgnev jutt on elupõlistele autode restauraatoritele ohtlik, süda läheb rütmist välja, tekivad krambid ja minestushoo ajal võib vigastada koljupõhimiku vastu kruustange. Seega, autorestauraatorid - ärge edasi lugege, või kui siis ainult omal vastutusel!

Igastahes oleme igal nädalal tihedalt garaazis käinud ja igasugu kaua mõtlemise all seisnud küsimusi ära lahendanud.
   
Nimelt on erinevalt normaalsetest autodest, palju detaile bussi juures värvitud pintsliga. Loomulikult oli juba tehases purgi avamise hetkel värv vedel ja kui sama kohta oli vaja värvida teises bussis, siis oli värv veidi paksenenud, nahk kooriti kruvikeerajaga värvipurgi pealt ära ja pintsel koputati pehmeks. Vastav tuli siis ka värvitava pinna kvaliteet.
Pintsilga oli ka värvitud mootori ümbruses olev kummist mati alune põrand. Iseenesest ei ole siin midagi eriskummalist, küll aga oli üks mõtlema panev probleem. Põranda kummi paigal hoidev liist kogub enda vahele kogu põrandaloleva mustuse ja niiskuse. Liist omakorda on keevitatud punktidega aluspõranda külge. Samas oli liist ja põrand eraldi värvitud, mis on ka loogiline, sest ega haljast metalli ei saa lasta põrandale sattuva niiskusega kokku. Õhus oli aga küsimus, kas tõesti oli keevitatud värvitud metalli ja kui siis kuidas seda oli tehtud nii, et värv ära ei põlenud keevituse lähedalt?
Suure filosofeerimise tulemusena jõudsime järeldusele, et keevitatud oli värsket väritud detailid. Esiteks ei nokitsetud bussi kallal ühte operatsiooni liiga kaua, sest muidu poleks töö ennast ära tasunud ja samuti eeldasime, et vedel värv ei põle keevise lähedal vaid kuivab ja värske kuumaga vedeldunud värv voolab põlenud värvi asmele.
Plötserdasime siis pintsliga universaalvärvi põrandale ja värvisime ka põrandamati kinni hoidmise liistud ilusasti ära. Seejärel tõmbasime kopsud õhku täis ja keevitasime värvist nõretavad liistud põranda külge kinni. Asi toimiski kõikide eelduste järgselt. Värske ja kuuma käes mullitav värv voolas ära põlenud värvi asemele ja kõik keevised kattusid nõiaväel värske värviga.

Nüüd siis on läbitud kursus teemal "kummalisi restaureerimisvõtteid" ja kvaliteetrestauraatorid võivad julgelt edasi lugeda. Kui keegi LAZ bussi restaureerija tuleb välja mingi sarnase küsimusega, siis ei tasu tema üle kohe nalja visata. Busside väljamõtlejad on saanud ülesande luua mingi konstruktsioon, mis peab omanikule teatud aja jooksul kasumit tooma ja klassikalised autoehituse põhimõtted ei kehti alati busside ja muu rasketehnika juures.
Buss on omakorda ikka ütlemata lihtne konstruktsioon, teda on lihtsalt hullumoodi palju ja ma ei hakka närvide säilitamise huvides kirjeldama, kui mitut liistukest kui mitme erineva kruviga ma viimase kahe nädala jooksul seina olen kinnitanud. Miks mingi liistuke on alumiiniumist ja mingi rauast ja kolmas üldse puust või papist. Kõige tipuks on veel paar liistu, mis on dermatiinist. Jõulukuuse alla ärge mind oodake!

[koterman]

Et sa ikka jõulukuuse alla jõuaks, väsinud teeline, siis siit üks meie äsjasel laevamatkal sündinud haiku, mida võid piiramatult kasutada. Inspiratsioon sündis loodusvaatlustest ja on rühmatöö:

'kallis kodumaa - sa oled nii ilus.
hall.
hall.
hall.
ja pruun. a mitte see ilus pruun."

Ühtlasi ootan huviga, kuna see rootsi tehnika ja liistude ees kummardamine lõpeb, sest ühes teises teemas oli sul väga reibas seletus Laz-bussi võludest ja kurvi võtmisest täislastiga.
Kuna J-Jaani meestel on nüüd see imeilus õhuvõtukoguriga Laz ('Lviv') olemas, siis oleks hämmastav võimalus seda 'lihtsa konstruktsiooni' suhtumist korrata tolle masinaga saabuval euro-ajastul - ei mingeid liiste, ei väikseid kruve, puhas plekk ja natuke halvasti sulguvad lõõtsuksed
K

Buss on omakorda ikka ütlemata lihtne konstruktsioon, teda on lihtsalt hullumoodi palju ja ma ei hakka närvide säilitamise huvides kirjeldama, kui mitut liistukest kui mitme erineva kruviga ma viimase kahe nädala jooksul seina olen kinnitanud. Miks mingi liistuke on alumiiniumist ja mingi rauast ja kolmas üldse puust või papist. Kõige tipuks on veel paar liistu, mis on dermatiinist. Jõulukuuse alla ärge mind oodake!

[Väravamehaanik]

   
Nii nagu keskmisel Antsla jõulukuusel, peavad meiegi bussil põlema pirnid. Elektrisüsteem näis esmapilgul midagi hoomamatut. Kui võtta ette elektrikilp, siis näib bussi elektimajanduses tohutu küberneetika olevat. Tegelikult on aga elektrisüsteem palju lihtsam kui mõnel sõiduautol.
Kui vanadel nõukogude sõiduautodel on värvilised juhtmed pleekinud ja üsna raske on ajada värvi järgi juhtmeid taga, siis Volvo bussil on kõik imelihtne. Kere juhtmed on tähtede ja numbritega markeeritud ja alusvankril juhtmeid eriti polegi. Nädalateks planeeritud elektritööd said valmis pooleteise päevaga. Oleks saanud päevaga ka hakkama aga asi jäi materjalide taha. Nimelt on bussil väga täpselt paigas tulede pinged ja kui näiteks suunatule ringis on üks pirn vale võimsusega, siis tuled ei vilgu vaid põlevad ühtlaselt. Salongis on aga kõik valgustuse pirnid sellised, kus üks klemm on pluss ja teine miinus, ning korpus ei olegi klemmi eest. See omakorda tähendab seda, et kui pesasse toppida vale pirn, siis läheb süsteem lühisesse. Õiged pirnid tõi aga varustaja alles järgmise päeva lõunaks. Õnneks on kõiki asju saada, sest täpselt samu elektrimaterjale kasutatakse bussidel tänase päevani.
Saadavuse koha pealt juhtus sarnane lugu voldik-ukse aluse harjasega. See on see ukse küljes olev hari, mis pühib mööda trepi alumist astet kui ust avada ja sulgeda. Ma mõtlesin juba välja, kuidas ma sellise asja vanast põrandaharjast ja alumiiniumi ribast järgi teen, siis aga selgus, et see on siiani kasutuselolev materjal ja seda ukse alust harjast müüakse meetriste juppidena ja iga põhjamaade bussijuht lõikab kord aastas oma bussile uued harjad ukse alla. Nüüd on asi korras ja hobuse sabast tehtud hari pühib iga ukse liigutusega trepi ilusasti puhtaks.
Probleem on pigem selles, et miks ma ei teadnud alguses, et sellist asja võiks tellida? Nimelt on enamus Eestis olevaid busse tulnud siia pruugituna soojast Euroopast ja nende uksed avanevad väljapoole (kui on jäätunud, siis muidugi ei avane üldse). Külmades piirkondades, aga pannakse bussi uksed avanema sissepoole. See seletab ka asjaolu, miks Rootsi linnadevahelisel bussil on õhuga avatav voldik-uks, kuigi seda avatakse vähem kui linnaliinil ja odavam oleks tulnud käsitsi avatava ukse paigaldamine. Käsitsi ei saa aga kuidagi ust sissepoole avada. Nii et kõik on loogiline.
Kuna minu jutt on tihti segane ja pilte ka eriti oodata ei ole, siis vaadake seni muid vanaaegseid Rootsi busse. Mina oma koduses nahaalsuses tean juba väita, et sellel saidil olevad bussid ei ole kõik päris originaali järgselt restaureeritud, aga ma ei pea seda nende kuuldes nina peale laduma. Las tunnevad oma asjadest rõõmu, sellistena nagu need neil on.

[Regardman]

Minuarust on kõige lahedam, et rootslastel selline pill alles on:

Just sarnased (no mitte päris - http://homepage.mac.com/kgberglund/bussg...lnaJ84.jpg ) olid ka esimesed lääne lõõtsbussid Eestis.

Loodetavasti mõeldakse "eelajaloolise välimusega" Säffle säilitamise peale Rootsi kuningriigis. Vuras neid ju Tallinas ja Pärnus kümneid.
Edit. SL Buss on seda ka teinud.


PS, rootslastel oli ka nägemus meerikamaa vanuritest, millest omakorda sündis sovieedi ZIS-154.


Aga jätkuvalt soovime Kuusallu tahet ja edu! Et ka bussi näitamisega kitsid ei oldaks, muidu tuleb kamp kollase Ikarusega vägisi külla .

[Väravamehaanik]

Tunnistan üles, et mina ei ole kunagi lõõtsaga bussi juhtinud. Kas see mu eluunistus just on, aga proovida ju võiks. Taastada ei taha sellisest mõelda, sest ma ei kujuta ette seda pukside ja telikute renoveerimise mahtu, mis selle aparaadi keeramist teostavad.
Hetkel aga käib tõhus töö pehmete ja karvaste osakonnas, ehk siis viimast lihvi antakse istmetele. Sellega seoses tahaks pajatada emotsioonist mis mind valdas ühes enneolematus hulgilaos. Ma olen käinud autoosade ladudes ja hoomanud neid mahtusid, kuid uue aasta alguses otsisin kõõmalappide kinnitamiseks mõeldud trukke. Kruviga kinnitatavad alused olid mul olemas, kuid puudu olid pealmised osad, mis kinnitatakse riidest lapi külge. Õmblustarvikute poodides müüakse trukke üldiselt kümne kaupa, aga mul oli vaja 100 trukki ja neid ka mitte tervet komplekti vaid ainult ühte poolt. Pika otsimise peale juhatati mind Tartu mnt ääres asuvasse hulgifirmasse Karnaluks. Vajutasin kitsas koridoris oleva madala metallukse taga kella ja lootsin ukse tagant leida tülpinud sekretäri, kellele rääkida oma poolikute trukkide murest. Sealt aga vaatas vastu meie bussigaraazi suurune ruum, mis oli maast laeni täis niidikesi, nööbikesi, paelakesi, trukikesi ja miljoneid muid putsukesi ja nutsukesi. Riiulite vahel tuustisid ainult naised, kes näppisid krõllis pilkudega neid pudinaid. Neil naistel olid umbes sarnased seletamatud näod, nagu ma olen näinud meestel Tagadi laada ajal. Mina seisin seal ukse juures nagu suvaline naine vanatehnikaüritusel ja ei osanud kusagilt haarata, ega istuda. Lõpuks üks nupsukeste amatsoon taipas mind ehmatusest üle aidata ja tõi mulle peotäie trukke.
Kokkuvõttes oli see bussi taastamise juures piisavalt ehmatav vahepala. Kui ma oleks olnud Zenja Fokin, siis ma oleks püherdanud ennast surnuks seal tupsukeste paradiisis. Õnneks pääsesin ehmatusega. Ja kui keegi naine tuleb mulle väitma, et vanatehnika ajab mehed peast lolliks, siis mul on väita umbes sama ka naiste kohta, kuigi veidi teises kontekstis.
Kokkuvõttes saavad istmed varsti valmis, siis saab veidi jalga puhata suure bussi taastamise vahepalaks. Istmete põhja osad valmisid juba eelmisi postitusi vaadates täpselt aasta tagasi, nüüd valmivad seljatoed ja raamid.

[marguss]

Lahe värk.Lugesin jälle teie bussi loo algusest peale läbi . Vaga lahe hobi igatahes :-) .ja aina paremaks läheb.Sa võiksid ju lausa mõne novelli kirjutada.igati põnev värk.[/u] Ja lõpus see vihje Fokinile oli ka päris hea :-)

[Väravamehaanik]

Loomulikult läheb paremaks, sest tööd lähevad järjest puhtamaks ja puhas on ikka parem olla.
Hetkel on käsil põrandakatte paigaldamine. RAF bussi ehituse juures õppisime, et see töö ei ole käparditele ja selle töö juurde tuleb lasta oskajad mehed. Muidu juhtub nii nagu kõikides Lasnamäe korterites või vanaemade esikutes, ehk teisisõnu põranda kattematerjal hakkab temperatuuri muutumisel lokkima ja lainetama. RAF bussis pidime istmed uuesti välja võtma, sest liimimine ei tulnud korralikult välja ja teist korda sama reha otsa astuda ei taha. Linoleumi paigaldamiseks on meil ehitaja Ahto, kellel on mingil seletamatul põhjusel viimasel ajal väga palju vaba aega olnud ja bussile põranda paigaldamine näis talle vägagi mokka mööda ettevõtmine olevat. Kui tahab - las teeb...
Linoka valimine oli üks paras ettevõtmine. Sai juba aasta tagasi materjal välja valitud, selline mis kõikide omaduste järgi oli oma struktuurilt kõige lähedasem tehases paigaldatule. Tegu siis klassikalise homogeense materjaliga, kas seda nimetatakse linooliks või linoleumiks, seda ei tea isegi, aga see on see sama materjal, mille sisse kunstiinimene kohe oma noa torkaks, et järjekordse graafikabiennaalil esineda. Igastahes aastatagune materjali valimine päädis nädal enne põranda tööde algust sellega, et kataloog, kus valik sai tehtud, oli aastaga ära vananenud ja samasugust asendusmaterjali tuli hakata uuesti Rootsist otsima. Leidsime, aga originaalist on uus materjal niipalju erinev, et on 0,5 mm õhem. Tegelikult oli vist lugu siiski selles, et ehituse buum on möödas ja siinne edasimüüja ei viitsinud meie pisikeste tükikestega tegeleda ja pakkus seda, mida laos oli, vähemalt jäi selline mulje.
   
Istmete tegu on üks paras tegu. Mina ei ole just suur bussis reisija viimasel ajal olnud, aga mulle tundub, et bussiga päris normaalsed inimesed ei sõida. Vaadates neid vanu istmeid, siis jääb mulje, et istme selja küljel olev käepide on sinna paigaldatud selleks, et taga istuja saaks sellest haarata ja ees istujat sõidu ajal ilge amplituudiga raputada. Selle tutvumismängu tunnistajaks on pilt ühest seljatoe raamist, mis tuli välja praakida.
   
Õnneks on vanakooli istmed kõik vineerist alusel ning samet, svamm ja kunstnahk, tuleb sinna lihtsalt klambrite ja naeltega kinni taguda. Kui ma oleks rähn Woody, siis oleks see töö ammu tehtud, paraku on pooled seljatoed veel toksida, samas jaanipäeva lõkete kuma juba paistab.
   

[Väravamehaanik]

Minu käest on ikka mitmeid kordi küsitud, et kellele te seda teete. Et kas endale või kellelegi teisele. Ütlen nüüd siin kogu tõe välja - busse tehakse ikka teistele, ehk laiemalt öeldes reisijatele. Et inimestel oleks võimalik mugavalt läbida erinevaid vahemaid ja vana on see buss sellepärast, et vanatehnika on vahva. Üksi pole küll mõtet bussis sõita, eriti veel juhul kui seal on 66 kohta.

Aga sisetöödega oleme sealmaal, kus tahaks juba kiiresti valmis saada, ometigi on tööd veel küllaga. Mütsiriiulid on tehtud vanade piltide järgi uued. Lihtlabased pöögist ja alumiiniumist riiulid. Originaale säilinud ei olnud, sest eelmised omanikud olid kõik puhtaks rookinud ja magala sisse ehitanud. Augud ja kinnituskohad olid muidugi säilinud ja uuesti valmistatud kinnitused hoiavad kõik samast kohast kust algupärased. Raske on arvata, kas pöögilaua paksus ja alumiiniumi laius sai sama kui originaalis, aga silma järgi on see nii. Ei olnud ka põhjust arvata, et tehases ei taandatud üldisi mõõte sentimeetriteni, kui silma järgi tundub nii kõige täpsem olevat.
Põranda liimimine sai tehtud neil päevil kui väljas oli -25 kraadi, bussis sees oli muidugi liimimiseks lubatud temperatuur, aga eks ole näha, kas tuleb garantii korras kogu buss pärast tühjaks visata ja põrand uuesti paigaldada, või õnnestus esimese korraga. Pagasiruumi põrand jäigi paigaldamata ja selle juurde naaseme siis kui väljas mätas kuiv. Kui buss ise on seest alati enam-vähem puhas ja soe, siis pagasiruumi põrandal on veidi teised tingimused niiskuse ja temperatuuri osas, lisaks toimub seal ka suurem asjade lohistamine. Seega tuleks materjal paigaldada eriti korralikult.

[13piisab]

Linoka valimine oli üks paras ettevõtmine. Sai juba aasta tagasi materjal välja valitud, selline mis kõikide omaduste järgi oli oma struktuurilt kõige lähedasem tehases paigaldatule.

uudishimutsen materjali osas: viidatud omaduste hulka kuulus ilmselt ka hõõrdetegur märja materjali korral?
nimelt otsisin aasta tagasi tagasihoidlikumat nn linoleumimaterjali, mida suvemaja kööki rajatud dushinurga betoonile kleepida - sama hõõrdetegur pani ehituskauplused (minu imestuseks) käsi laiutama. Ka põrandasalongis polnud valikut just ülemäära palju. Mul puudusid märkimisväärsed muud nõudmised ning kuna materjali oli vähe vaja, ei hirmutanud ka hind - bussi puhul ei saa aga ilmselt ei ühest ega teisest ümber?
ehk siis kokkuvõtvalt - kust tasub taolisi asju küsida?

jõudu,
Teet

[r.i.h.o]

nimelt otsisin aasta tagasi tagasihoidlikumat nn linoleumimaterjali, mida suvemaja kööki rajatud dushinurga betoonile kleepida - sama hõõrdetegur pani ehituskauplused (minu imestuseks) käsi laiutama. Ka põrandasalongis polnud valikut just ülemäära palju. Mul puudusid märkimisväärsed muud nõudmised ning kuna materjali oli vähe vaja, ei hirmutanud ka hind - bussi puhul ei saa aga ilmselt ei ühest ega teisest ümber?
ehk siis kokkuvõtvalt - kust tasub taolisi asju küsida?

jõudu,
Teet

Kui mingit spetsiifilisemat põrandakatte materjali vaja siis saan aidata ehk. Pean silmas just erineva otstarbe ja erinõutega PVC katteid.
Kodu PVC/linoleumi katete nõudluse rahuldab üldjuhul ära ka meie ehituspoodide jaekaubandusvõrk.

Tervitustega ja jätkuva imetlusega inimeste ettevõttlikuse kohta, bussi restaureerimise osas.
Riho

[Väravamehaanik]

See põranda materjali valimine käis nii, et nokkisin aasta tagasi ühe tüki põrandast lahti ja läksin Kuusalu majamarketisse, kus kenad tütarlapsed leti taga. Nemad varustavad kogu meie majapidamist vajaminevate ehitusmaterjalidega ja kogu mõtlemise oleme neile delegeerinud. Iga kuu lõpus esitavad arveid ja kõik tiksub vaikselt paika. Igastahes tassiti mulle igasugu näidiseid ja materjale ette, mida mina siis silitasin, nokkisin noaga ja vahtisin päikese ja tule valgel. Kõige sarnasem algupärasega oli mälu järgi meenutades IQ Optima nimeline Tarkett. (vist oli sellel lingil olev kaup http://www.tarkett-commercial.com/floors.../offer.asp ) Samas kataloogis oli piisavalt ka ujulate põrandakatteid. Panin selle õige materjali kirja ja aasta pärast tahtsin tellida ja siis õiget ei olnud ja leiti pika jebimise peale miski asendusmaterjal. Uue materjali nimi oli vist sama, aga mingi tootekood oli teine või mingi jama sellega oli, letitaguste tütarlaste silmad olid minu nõudva hääletooni peale pisaras, aga mina alla ei andnud, pritsisin tatti ning nõudsin närvilise kliendina kaebuste- ja ettepanekuteraamatut. Lõpuks toodi Tallinnast näidistükk, mis mulle enam-vähem maitses ja seejärel terve rull, kokku 23 meetrit, hind oli kusagil 300 krooni kandis ruudu eest. Meetreid oli palju sellepärast, et säbruline muster on ühte pidi ja kokkuhoiu nimel ei tahtnud ka algset põranda tükkide paigutust muuta. Nagu Kuusalu vanasõna ütleb: parem ükskord kallis kui üheksa korda odav (või midagi sellist).
Põrand ei ole väga krobeline ja on üsna kergesti puhastatav. Vaatasin ka kõrval boksis seisvaid uuemaid busse ja neis oli veel libedam materjal põrandal, samas on linnaliinide põrandal peaaegu asfalt maas. Ilmselt ongi vahe pikamaa ja linnaliini bussidel selles osas, et linnaliinides peab saama lumiste jalgadega ohutult püsti seista, aga linnadevahelisel pole see nii oluline probleem ja põrandamaterjal võib olla libedam, mis iseenesest tähendab seda, et on kergem puhastada. Meenub, et linnaliini Ikaruse põrandal oli tervenisti täpiline kumm aga kaugliinil oli see ainult vahekäigus, aga eks Ikaruse mehed mäletavad täpsemalt.

Panen publiku nõudmisel ka suuremaid pilte bussist. Nagu varem juba kirjutatud on selle projekti kõige suuremaks küsimärgiks fotograafia. Buss ei mahtunud järjekordselt ühe pildi peale, sest seljataha jäi sein ja kaugemalt pildistada ei saanud. Jama nende väikeste garaazidega...
Kes tahab lõikab välja ja kleebib ise kahest pildist ühe bussi kokku.

[Arnol]

Mul vedeleb kapis üks Rootsi bussijuhi pintsak (või kuub või frents, ei oskagi defineerida seda). Kuna ta on mulle tsipa väike ja klubist sellega naisi rajalt maha ei tõmba, siis on täitsa üle teine. Asukohaks Tallinn.

[Väravamehaanik]

Tänan pakkumise eest! Tuleb tõdeda, et bussijuhtide varustus, alustades sobilikest kingadest, ülikondadest ja lõpetades pähe käivate "mutritega" on meil sobilikus võtmes olemas. Samas on bussijuhil väga oluline pidada seljas vormi, mis laseb tal kõiki liigutusi vabalt teostada. Pole ju meeldiv vaatepilt, kui "turisti pööret" hoogsalt vehkival bussijuhil tuleb pingul varrukas kärtsuga õmblusest lahti.
Panen siia ka pildi kardinate õmblemisel kasutatatud õmblusmasinast. Omamoodi naljakas ja isegi nauditav on töid teha täpselt õiges stiilis ja õige aastakäigu tööriistadega.
PS Kunagi sai Tðaikadele õmmeldud kardinaid õmblusmasinaga "Tðaika".

[Väravamehaanik]

Kuna nädalavahetusel oli kena päikesepaisteline ilm, siis otsustasime bussile ka veidike päikest näidata. Sisetöid on seni tehtud ainult prozektorite valguses ja miskit võis jääda kahe silma vahele. Päike tegi kogu bussi palju heledamaks, kui seni olime arvanud. Lampide valguses nähtavad detailid asetusid päikese käes hoopis teise tähendusse ja paljud sisu elemendid muutusid palju loogilisemaks.
Helebeez lagi ei domineerinud enam nii jõuliselt ja pilk pöördus paratamatult aknast välja, selle asemel, et aknatihendil seisma jääda.
Kuna radiaatorid ei ole veel paigas, siis suuri ringe driftima ei hakanud ja ajasime bussi tuppa tagasi. Radiaatoritega, nende salongiradiaatoritega, on see lugu, et algselt kasutati süsteemis vett ja vesi on veidi paksem materjal kui tosool. Meie tahame kasutada igal juhul külmakindlat jahutusvedelikku, sest meil ei ole tänapäeval enam võimalik hobibussil pimedatel talveöödel mootorit tuksumas hoida ja peale iga sõitu ei ole ka kusagile 100 liitrit vett välja niristada. Radiaatorite lappimine ja survestamine võttis aga üksjagu palju aega. Mingil hetkel käis isegi peast läbi idee, et ei ühendakski kuute salongiradiaatorit ja kahte puhurit võrku ja jätaks need ainult mulaazidena seintele. Paraku oleks siis piirdunud meie sõidud ainult suviste etteastetega, kuigi buss on ju valmistatud põhjamaal. Lõpuks tuli viitsimise Vitali koju tagasi ja kogu see katlamaja saab ikkagi täies mahus toimima. Radiaatorite testimise taga seisab omakorda "pehmete ja karvaste" osakonna etteaste istmete paigaldamise näol, millest ehk saame juba järgisel korral pajatada.
Kummaline tähelepanek puudutab ka suurt jahutusradiaatorit ja kogu mootorikatte alust: 11 meetrit pikal bussil istuvad kõik torud ja voolikud millimeetrise täpsusega õigesse kohta. Iga väikegi vale asend lükkab teise või kolmanda juhtme või lõdviku valesse asendisse, mis omakorda tähendab seda, et hakkab toimuma detailide vaheline hõõrdumine või kolisevad asjad lihtsalt üksteise vastu. Pilt on umbes sama täpne nagu Audi A8 kapoti all, kuigi üldviimistluse osas oli kapoti alune värvitud juba tehases pintsliga. Tuleb tõdeda, et insenerid olid tugevad ja ei peenutsenud niisama ilupärast.

[cesium]

Teil laabub see bussi restaureerimine kuidagi ladusamalt võrreldes Heino Jaanuse Saureri ja Ikarusega. Ei taha selle jutuga neile kuidagi liiga teha ja ei tea ka kõike tausta väga täpselt.
Vägev!