[Martti]

Seejärel tulid riburada pidi juba "täismõõdulised" rattad -- muuhulgas sõitsin aeg-ajalt ema rohelise Ukrainaga, millel lõpuks raam pooleks sõita õnnestus. Mõned selle ratta jupid (porilauad, sadul, ketikaitse) elavad aga oma elu edasi Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas minu annetatud sinise Ukraina küljes, mille viimaks ostsin 1988. aastal ja mis jäi minu viimaseks veneaegseks rattaks, olles kasutusel kuni 2000. aasta sügiseni.

Kus kohast Sinu jalgratta raam järgi andis?
2003 aasta paiku sõitsin vanaisa Ukrainaga poodi, enne poodi oli aga vaja ületada jalakäijate sild, kuna kiirus oli suur, siis pidurdus oli äkiline. Pidurduse tõttu tuli raami küljest lahti üks tagumist ratast hoidev "kahvel" ja tagumine ratas sai porilauaga lähedaseks. Juba järgmisel päeval oli kahvel tagasikeevitatud aga nii julgelt enam pidurdama ei hakanud, kuigi tegemist oli selle jalgratta lõpu algusega. 2005 talvel sõitsin rattaga külmunud teel ja proovisin ratast lohistada, nii kui pidurdasin oli "kahvel" raamist eraldunud, aga jäi enam-vähem esialgsele kohale ja sain koju tagasi sõita.
Jalgratas on siiani alles ja sõidukõlblik, eelmise aasta oktoobris sõitsin sellega lausa nädal aega, 6m päevas. Aga puhtalt ikka ei pääsenud: ühel hommikul natuke kõvemini enne mäge pressides läks kett pooleks ja tuli "käiguka" järele haarata...
Keti purunemine polnud selle rattaga aga mulle mitte esimene kord. 2005. aasta suvel suutsin ühe pedaalivajutusega keti kahest kohast purustada ja veohammasratas käveraks väänata, tagasi koju sain 15 km "slepis" sõita.
Üldiselt võib öelda, et iga kord kui seda jalgratast kasutasin ei suutnud käed puhtaks jääda, viimasel nädalal sõites olid töökindad koguaeg pakiraamil. Pildid