29-02-2008, 19:44 PM
Tervitused ka Zil "Maiu piimaauto" 130 poolt.
Meie tiim koosnes seekord kolmest inimesest: Kalle, Holger ja Mari.
Ja minule kui kõige väiksemale jäi vahva ülesanne..võtta kokku meie sõit.
Kui reede õhtul teatati kodus, et hommikul kell 6 on äratus ja rallile minek ei osanud ma muud midagi vastata, kui et..MIS ASJA??? Ise veel mõtlesin, et kui ebaharilik, et ei istutagi õhtu enne rallit garaaêis autot putitamas nagu tavaliselt kombeks. Hommikul kui nägin lõpuks, millega minek, siis sain aru küll..kui seda veel putitama oleks hakanud, ei olekski me kuhugi jõudnud! Kui õhtul hakkas silm juba kinni vajuma küsiti mult: "Aga kas sul ikka vanaaegsed riided on olemas?" Muidugi mul ei olnud. õnneks see mure oli lihtsalt lahendatav- läbi otsinud kõik võimalikud riidekapid, sai lõpuks ka sobiv kostüüm leitud.
Varajane äratus, mis mitte kuidagi laupäevaga kokku ei lähe, ei olnudki nii hull. Kiirustamiseks läks aga ikka, nagu tavaliselt.
Kui kõik auto juures kokku saime küsiti mult: "Noh, kuidas auto meeldib?" Ma ei osanud muud teha kui naerda selle peale. Veel rohkem naersin ma siis, kui Järvevana teel tippkiirust proovisime..50 km/h tuli ikka ära. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber BENSIINIJAAMAST. Võtame ikka natuke kütet ka..100 liitrit või nii..
Ja oligi start. Muide väga vahva oli vaadata, kuidas kõik võmalikud sõdurid, arstid ja muud sellid autode ümber ringi sahkerdasid..Rõõm oli kohata ka teisi zillimehi.
Esimese AKPni jõudsime kenasti kohale. Kuigi sain teada, mida libedal maanteel ziliga külg ees sõitmine tähendab ja meie vapper kaardilugeja valelt lehekülge vaatas. Edaspidi otsustasin igaksjuhuks ise ka asjal sima peal hoida. Nii see sõit algaski.
Vaatamata sellele, et zil iga 15 km tagant keema läks; jahutusvedelik ja vesi pidevalt otsa said (sain teada ka mida selle puhul teha saab: kui läheduses on kraav, siis sealt saab ilusti vett kätte..halvemal juhul võib ka lumest vett teha..väga lihtne: pane kanister lund täis ja siis kapoti alla sooja);vaatamata sellele, et korra sai vee asemel radiaatorisse paar liitrit bensiini valatud (pimedas ei saanud enam aru millega tegu, järgmiseks oli õlikanister käes, aga õnneks märkasime oma viga); vaatamata sellele, et auto pidurisüsteemist õhk ära kadus ja kompressor enam nii palju õhku ei tootnud ja tagapidurid tuli lahti ühendada ja nendeta hakkama saada, sest kui pidurid peale jäid oli juba üsna raske edasi liikuda; vaatamata sellele, et pärast lõunat GPSi aku tühjaks sai (GPS oli kaasas, sest autol ei töötanud ei spidomeeter ega odomeeter) ja laadimisvõimalust meil endal ei olnud (edasi sõitsime regio kaardi järgi, täiskiirusel)ning samuti ei arvestanud me pimedas sõitmisega, niiet polnud meil ka lampi, et kaarti lugeda. Selleks kasutasime mobiiltelefone, kuid ka nende akud said ridamisi tühjaks; vaatamata sellele, et metsikul kiirusel metsavahe teel sõites kaotasime puuokstesse katuselt vilkuri, tagant kongist tööriistakasti ja ühe küljepeegli; vaatamata sellele, et kojamehed ei töötanud ja me eriti midagi ei näinud ning korra blokeeris meie vaatevälja ka sõidu ajal lahtilennanud kapott, vaatamata kõigele sellele saime ka kaasvõitlejaid abistada: sikutasime katkise bensiinipumbaga Mosse-sõbrad lõunale. Vaatamata metsikule kütusekulule ja veel metsikumale veekulule jõudsime kõigest 2,5 tunnise hilinemisega õnnelikult sihtpunkti. Selleks hetkeks arvasin, et nüüd on küll juba autoga juhtunud kõik, mis võimalik.
AGA EI ees oli veel kodutee. Lisaks sellele, et auto umbes tuhat korda keema läks, lendas summutipütt pauguga puruks, niiet korraks lõi leegi auto alt välja. Mina muidugi ehmusin kangeks. Kutid vaatasid teineteisele otsa.."mis teeme?" "mis siis ikka, sõidame edasi kuni veel saab" "seisma ei jää" "ei milleks". HULLUD. Ristil käisime veel tankimas ning saime ka politseile aru anda, et mis mehed oleme. Nad olid aga sõbralikud ja näitasid valgustki, kui autot remontisime. Tallinna jõudmine tundus mulle küll kahtlane, kuid suureks üllatuseks olimegi lõpuks kohal. Muidugi sai keset vabaduse puiesteed veel bensiin otsa ja poisid said JÄLLE kanistritega autot tankkida. Mulle öeldi et umbes 6 paiku on ralli läbi. Koju jõudsime kell 4 öösel. Tallinna jõudmiseks kulus üle 3,5 tunni. Ega zilimehe naine pole kerge olla ! Aga kõik kokku oli üks vahva seiklus!
Kokku kulus meil 300 liitrit bensiini ja jahutussüsteemist läks läbi vähemalt 500 liitrit vett.
TÄNUD:
Korraldajatele suurepärase ürituse eest ja vahva auhinna eest!
Volga meeskonda ja AKP seltskonda, kelle autodes GPSi laadida saime!
Sõbralikku Mosse tiimi, kes lõunapausi ajal meile kütust tõi!
Kubani meeskonda, kes meie mahapudenenud tööriista kasti teepeal üleskorjas..ainult mõned mutrivõtmed on puudu
Kõiki neid, kes nähes teepeal tossavat zilli seisma jäid ja abi pakkusid!
Kõiki, kes kitsastel teedel meie taga uimama pidid, sest mööda ei pääsenud!
Köögitoimkonda, kes maitsvad toiduud valmistas!
Kõiki neid, tänu kellele meie tiim rajale pääses!
Ja üleüldse kõiki võistlejaid!
valik pilte: http://www.album.ee/album/30026112/50098043
Uut võistlust ja bensiini hindade langust ootama jäädes
Kalle, Holger ja Mari
Meie tiim koosnes seekord kolmest inimesest: Kalle, Holger ja Mari.
Ja minule kui kõige väiksemale jäi vahva ülesanne..võtta kokku meie sõit.
Kui reede õhtul teatati kodus, et hommikul kell 6 on äratus ja rallile minek ei osanud ma muud midagi vastata, kui et..MIS ASJA??? Ise veel mõtlesin, et kui ebaharilik, et ei istutagi õhtu enne rallit garaaêis autot putitamas nagu tavaliselt kombeks. Hommikul kui nägin lõpuks, millega minek, siis sain aru küll..kui seda veel putitama oleks hakanud, ei olekski me kuhugi jõudnud! Kui õhtul hakkas silm juba kinni vajuma küsiti mult: "Aga kas sul ikka vanaaegsed riided on olemas?" Muidugi mul ei olnud. õnneks see mure oli lihtsalt lahendatav- läbi otsinud kõik võimalikud riidekapid, sai lõpuks ka sobiv kostüüm leitud.
Varajane äratus, mis mitte kuidagi laupäevaga kokku ei lähe, ei olnudki nii hull. Kiirustamiseks läks aga ikka, nagu tavaliselt.
Kui kõik auto juures kokku saime küsiti mult: "Noh, kuidas auto meeldib?" Ma ei osanud muud teha kui naerda selle peale. Veel rohkem naersin ma siis, kui Järvevana teel tippkiirust proovisime..50 km/h tuli ikka ära. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber BENSIINIJAAMAST. Võtame ikka natuke kütet ka..100 liitrit või nii..
Ja oligi start. Muide väga vahva oli vaadata, kuidas kõik võmalikud sõdurid, arstid ja muud sellid autode ümber ringi sahkerdasid..Rõõm oli kohata ka teisi zillimehi.
Esimese AKPni jõudsime kenasti kohale. Kuigi sain teada, mida libedal maanteel ziliga külg ees sõitmine tähendab ja meie vapper kaardilugeja valelt lehekülge vaatas. Edaspidi otsustasin igaksjuhuks ise ka asjal sima peal hoida. Nii see sõit algaski.
Vaatamata sellele, et zil iga 15 km tagant keema läks; jahutusvedelik ja vesi pidevalt otsa said (sain teada ka mida selle puhul teha saab: kui läheduses on kraav, siis sealt saab ilusti vett kätte..halvemal juhul võib ka lumest vett teha..väga lihtne: pane kanister lund täis ja siis kapoti alla sooja);vaatamata sellele, et korra sai vee asemel radiaatorisse paar liitrit bensiini valatud (pimedas ei saanud enam aru millega tegu, järgmiseks oli õlikanister käes, aga õnneks märkasime oma viga); vaatamata sellele, et auto pidurisüsteemist õhk ära kadus ja kompressor enam nii palju õhku ei tootnud ja tagapidurid tuli lahti ühendada ja nendeta hakkama saada, sest kui pidurid peale jäid oli juba üsna raske edasi liikuda; vaatamata sellele, et pärast lõunat GPSi aku tühjaks sai (GPS oli kaasas, sest autol ei töötanud ei spidomeeter ega odomeeter) ja laadimisvõimalust meil endal ei olnud (edasi sõitsime regio kaardi järgi, täiskiirusel)ning samuti ei arvestanud me pimedas sõitmisega, niiet polnud meil ka lampi, et kaarti lugeda. Selleks kasutasime mobiiltelefone, kuid ka nende akud said ridamisi tühjaks; vaatamata sellele, et metsikul kiirusel metsavahe teel sõites kaotasime puuokstesse katuselt vilkuri, tagant kongist tööriistakasti ja ühe küljepeegli; vaatamata sellele, et kojamehed ei töötanud ja me eriti midagi ei näinud ning korra blokeeris meie vaatevälja ka sõidu ajal lahtilennanud kapott, vaatamata kõigele sellele saime ka kaasvõitlejaid abistada: sikutasime katkise bensiinipumbaga Mosse-sõbrad lõunale. Vaatamata metsikule kütusekulule ja veel metsikumale veekulule jõudsime kõigest 2,5 tunnise hilinemisega õnnelikult sihtpunkti. Selleks hetkeks arvasin, et nüüd on küll juba autoga juhtunud kõik, mis võimalik.
AGA EI ees oli veel kodutee. Lisaks sellele, et auto umbes tuhat korda keema läks, lendas summutipütt pauguga puruks, niiet korraks lõi leegi auto alt välja. Mina muidugi ehmusin kangeks. Kutid vaatasid teineteisele otsa.."mis teeme?" "mis siis ikka, sõidame edasi kuni veel saab" "seisma ei jää" "ei milleks". HULLUD. Ristil käisime veel tankimas ning saime ka politseile aru anda, et mis mehed oleme. Nad olid aga sõbralikud ja näitasid valgustki, kui autot remontisime. Tallinna jõudmine tundus mulle küll kahtlane, kuid suureks üllatuseks olimegi lõpuks kohal. Muidugi sai keset vabaduse puiesteed veel bensiin otsa ja poisid said JÄLLE kanistritega autot tankkida. Mulle öeldi et umbes 6 paiku on ralli läbi. Koju jõudsime kell 4 öösel. Tallinna jõudmiseks kulus üle 3,5 tunni. Ega zilimehe naine pole kerge olla ! Aga kõik kokku oli üks vahva seiklus!
Kokku kulus meil 300 liitrit bensiini ja jahutussüsteemist läks läbi vähemalt 500 liitrit vett.
TÄNUD:
Korraldajatele suurepärase ürituse eest ja vahva auhinna eest!
Volga meeskonda ja AKP seltskonda, kelle autodes GPSi laadida saime!
Sõbralikku Mosse tiimi, kes lõunapausi ajal meile kütust tõi!
Kubani meeskonda, kes meie mahapudenenud tööriista kasti teepeal üleskorjas..ainult mõned mutrivõtmed on puudu
Kõiki neid, kes nähes teepeal tossavat zilli seisma jäid ja abi pakkusid!
Kõiki, kes kitsastel teedel meie taga uimama pidid, sest mööda ei pääsenud!
Köögitoimkonda, kes maitsvad toiduud valmistas!
Kõiki neid, tänu kellele meie tiim rajale pääses!
Ja üleüldse kõiki võistlejaid!
valik pilte: http://www.album.ee/album/30026112/50098043
Uut võistlust ja bensiini hindade langust ootama jäädes
Kalle, Holger ja Mari