29-02-2008, 18:53 PM
Tuleb nüüd siis üks pikemat sorti lugulaul eilsest õhtust ja helkurite kandmisest. Kel aega, see sättigu end mõnusamalt istuma, kel pole, see ärgu üldse hakaku lugemagi. Lühidalt jääb aga mõte samaks: ole Sa autojuht või jalakäija, traktorist või võrrimees, kanna helkurit!
Eks ole me vist kõik paar närvirakku surnuks ehmatanud sellega, et mingi tume kogu ilmub kuskilt välja. Selle vastu aitab, teadagi, õigesti (!) kinnitatud helkur. Samas, mõni aasta tagasi olid Soome eksperdid mingi imeviguriga käinud mõõtmas siin müütatavate helkurite kvaliteeti ning tõdenud, et kasu on ainult hirmkallitest helkuritest. Kuna hiljuti jagati nännina igat masti helkureid, otsustasin paari tuttavaga teha katse, kas need jagatud helkurid kuhugi kõlbavad ka. Katsehelkuriteks oli kokku 11 erinevat helkurit: Berliinist toodud suveniirhelkur (jäik plastmass), poodidest erinevas hinnaskaalas ostetud 4 helkurit (1 jäik 15.-, 2 pehmet 19.90 ja 1 pehme 9.90 maksev) ning kuus reklaamkingina saadud helkurit (kõik pehmed, üks lausa selline paksem ja äärtest karvane, pehme nagu padi). Need sai ühele sõbrale külge riputatud ning siirdutud pimedat ja piisavalt pikka sirget otsima. Arvasime, et ligikaudu 300 meetrist peaks enam-vähem piisama, et välja selgitada, millised paremad ning millised kehvemad on.
Vajalik sirge leitud (metsa sees), sai sõber selle sirge ühes otsas maha laaditud ning minema sõidetud. Auto odomeetri järgi umbestäpselt 250m pärast keerasin ü,ber ja, oh pettumust ja samas ka õnne! Lähituledega paistsid kõik helkurid võrdlemisi selgelt ära, s.t ei jäänud mingit kahtlust, et tegemist on mingi suvalise valguslaiguga. Sirge oleks iseenesest võimaldanud ka kaugemale sõita, kuid ei olnud enam viitsimist megakitsas kohas ümber pöörata ning siis uuesti ümber pöörata (teine kord mõnel tühjal kruusateel heastan oma vea). Siiski ei lugenud me veel katset ebaõnnestunuks (või õnnestunuks?) ning pagasnikust sai toodud taskulamp (keskmise võimsusega, töötab kolme D patarei pealt, need olid natuke tühjenenud juba). Autol tuled kustu ja taskulambiga näitama, tulemuseks: 250 meetri tagant pilkases pimeduses helendav jõulupuu.
Mis edasi, oleks ju vaja ikkagi kehvemad välja selgitada? Eredamad helkurid korjasime ära (telefonsidega juhendasin, milline on eredam) ning lähenesin vaikselt gabariittulede väel (tõsi, aeg-ajalt lülitasin korraks sisse ka lähituled, et kraavi ei sõidaks). Lõpuks hakkasid ka valguslaigud kaugusest paistma ja seda... silma järgi ligikaudu 70-80 meetri kauguselt! Tuletan meelde, et autol põlesid ainult kaks eesmist gabariittuld.
Kuna mannekeenina kasutusel olnud sõber tahtis ka näha, mismoodi need helkurid pimedas välja näevad, vahetasid sõbrad omavahel tagid ära ja sõitsime eemale, seekord nii, et helkurid jäid selja taha. Mõtlesime, et taskulambivalgel siis näeme. Tutkit, brat! Pärast 100 meetrit ei olnud mõtet taskulampi väljagi võtta, sest helkurid olid selgelt näha auto tagatulede (mitte udukate, vaid gabariittulede) valguses.
Finaaliks sai Tallinnas Sihi uulitsal korraldatud ka pidurduskatse helkurita jalakäija korral. Kiiruseks tavaline linnakiirus 62+/- 2kmh ja äkkpidurdus kui tuled "puudutavad jalakäijat". Ma arvan, et mõistetavatel põhjustel seisis jalakäija tee ääres, mitte keset teed. Pidurdusteekonda jäi puudu ligikaudu kaks autopikkust ehk 9 meetrit. Arvestades seda, et ma teadsin ette, et jalakäija tuleb ja pidurdama pean, siis võiks siia otsa liita reaktsiooniaja. Ja tulemuseks tulebki kirst.
Võtaks katse tulemused kokku ka siis, et mida kõlbab helkuritest pruukida ja mida mitte. Katse käigus selgus, et füüsikaseadused kehtivad ka helkurite jaoks ja kõige paremad on jäigast plastmassist helkurid. Nendest ainult mõnevõrra halvemad on pehmed helkurid, kusjuures reklaamhelkurite ja ostetute vahel kindlat trendi välja ei joonistunud. Minu üllatuseks helkis ka see padja pehmusega helkur (saadud ühelt pangandusettevõttelt) võrdväärselt teistega. Veel suurema üllatuse pakkusid Kristiine Prismast ostetud helkurid: 10-kroonine helkur helendas paremini kui 20-kroonine! Seega, vaadake, et pakendil oleks CE märgis ning küll ta helendab, kui aga on võimalus valida, soovitaks jäika plastmasshelkurit.
Ja lõpuks. Autojuhid, kui Te jätate oma auto kaks kvartalit õigest kohast eemale ja lähete soovitud sihtkohta jala, kas Teil on siis helkur küljes? Kui ei ole, siis ärge vihastage ka mustade kogude peale, kes Teile "ette hüppavad", sest ise olete ju üks neist.
Aga kui helkurit ei ole käepärast? Peaaegu igaühel on taskus telefon, millel on taustavalgus tehase poolt põhivarustuses. Selle käes hoidmine, displei väljapoole ja nuppude klõbistamine asendab vajadusel helkurit.
Ja üks asi veel. Vaadake, et helkur ripuks õiges kohas, s.t ilmtingimata külje peal ja soovitavalt põlve kõrgusel.
Seega, helkur külge (ka tänavavalgustusega asulas!) ja ohutut ning vähem närvilist liiklemist!
PS: Katse käigus kasutati nii optiliste kui füüsikaliste mõõtmiste teostamiseks ühte ja sama seadet: taatlemata inimsilma. Kõik mõõtmistulemused on rangelt subjektiivsed.
PPS: Kui moded arvavad, et see on antud foorumi teemast täiesti mööda minev ja kasutu postitus, siis kustutage see teema.
Eks ole me vist kõik paar närvirakku surnuks ehmatanud sellega, et mingi tume kogu ilmub kuskilt välja. Selle vastu aitab, teadagi, õigesti (!) kinnitatud helkur. Samas, mõni aasta tagasi olid Soome eksperdid mingi imeviguriga käinud mõõtmas siin müütatavate helkurite kvaliteeti ning tõdenud, et kasu on ainult hirmkallitest helkuritest. Kuna hiljuti jagati nännina igat masti helkureid, otsustasin paari tuttavaga teha katse, kas need jagatud helkurid kuhugi kõlbavad ka. Katsehelkuriteks oli kokku 11 erinevat helkurit: Berliinist toodud suveniirhelkur (jäik plastmass), poodidest erinevas hinnaskaalas ostetud 4 helkurit (1 jäik 15.-, 2 pehmet 19.90 ja 1 pehme 9.90 maksev) ning kuus reklaamkingina saadud helkurit (kõik pehmed, üks lausa selline paksem ja äärtest karvane, pehme nagu padi). Need sai ühele sõbrale külge riputatud ning siirdutud pimedat ja piisavalt pikka sirget otsima. Arvasime, et ligikaudu 300 meetrist peaks enam-vähem piisama, et välja selgitada, millised paremad ning millised kehvemad on.
Vajalik sirge leitud (metsa sees), sai sõber selle sirge ühes otsas maha laaditud ning minema sõidetud. Auto odomeetri järgi umbestäpselt 250m pärast keerasin ü,ber ja, oh pettumust ja samas ka õnne! Lähituledega paistsid kõik helkurid võrdlemisi selgelt ära, s.t ei jäänud mingit kahtlust, et tegemist on mingi suvalise valguslaiguga. Sirge oleks iseenesest võimaldanud ka kaugemale sõita, kuid ei olnud enam viitsimist megakitsas kohas ümber pöörata ning siis uuesti ümber pöörata (teine kord mõnel tühjal kruusateel heastan oma vea). Siiski ei lugenud me veel katset ebaõnnestunuks (või õnnestunuks?) ning pagasnikust sai toodud taskulamp (keskmise võimsusega, töötab kolme D patarei pealt, need olid natuke tühjenenud juba). Autol tuled kustu ja taskulambiga näitama, tulemuseks: 250 meetri tagant pilkases pimeduses helendav jõulupuu.
Mis edasi, oleks ju vaja ikkagi kehvemad välja selgitada? Eredamad helkurid korjasime ära (telefonsidega juhendasin, milline on eredam) ning lähenesin vaikselt gabariittulede väel (tõsi, aeg-ajalt lülitasin korraks sisse ka lähituled, et kraavi ei sõidaks). Lõpuks hakkasid ka valguslaigud kaugusest paistma ja seda... silma järgi ligikaudu 70-80 meetri kauguselt! Tuletan meelde, et autol põlesid ainult kaks eesmist gabariittuld.
Kuna mannekeenina kasutusel olnud sõber tahtis ka näha, mismoodi need helkurid pimedas välja näevad, vahetasid sõbrad omavahel tagid ära ja sõitsime eemale, seekord nii, et helkurid jäid selja taha. Mõtlesime, et taskulambivalgel siis näeme. Tutkit, brat! Pärast 100 meetrit ei olnud mõtet taskulampi väljagi võtta, sest helkurid olid selgelt näha auto tagatulede (mitte udukate, vaid gabariittulede) valguses.
Finaaliks sai Tallinnas Sihi uulitsal korraldatud ka pidurduskatse helkurita jalakäija korral. Kiiruseks tavaline linnakiirus 62+/- 2kmh ja äkkpidurdus kui tuled "puudutavad jalakäijat". Ma arvan, et mõistetavatel põhjustel seisis jalakäija tee ääres, mitte keset teed. Pidurdusteekonda jäi puudu ligikaudu kaks autopikkust ehk 9 meetrit. Arvestades seda, et ma teadsin ette, et jalakäija tuleb ja pidurdama pean, siis võiks siia otsa liita reaktsiooniaja. Ja tulemuseks tulebki kirst.
Võtaks katse tulemused kokku ka siis, et mida kõlbab helkuritest pruukida ja mida mitte. Katse käigus selgus, et füüsikaseadused kehtivad ka helkurite jaoks ja kõige paremad on jäigast plastmassist helkurid. Nendest ainult mõnevõrra halvemad on pehmed helkurid, kusjuures reklaamhelkurite ja ostetute vahel kindlat trendi välja ei joonistunud. Minu üllatuseks helkis ka see padja pehmusega helkur (saadud ühelt pangandusettevõttelt) võrdväärselt teistega. Veel suurema üllatuse pakkusid Kristiine Prismast ostetud helkurid: 10-kroonine helkur helendas paremini kui 20-kroonine! Seega, vaadake, et pakendil oleks CE märgis ning küll ta helendab, kui aga on võimalus valida, soovitaks jäika plastmasshelkurit.
Ja lõpuks. Autojuhid, kui Te jätate oma auto kaks kvartalit õigest kohast eemale ja lähete soovitud sihtkohta jala, kas Teil on siis helkur küljes? Kui ei ole, siis ärge vihastage ka mustade kogude peale, kes Teile "ette hüppavad", sest ise olete ju üks neist.
Aga kui helkurit ei ole käepärast? Peaaegu igaühel on taskus telefon, millel on taustavalgus tehase poolt põhivarustuses. Selle käes hoidmine, displei väljapoole ja nuppude klõbistamine asendab vajadusel helkurit.
Ja üks asi veel. Vaadake, et helkur ripuks õiges kohas, s.t ilmtingimata külje peal ja soovitavalt põlve kõrgusel.
Seega, helkur külge (ka tänavavalgustusega asulas!) ja ohutut ning vähem närvilist liiklemist!
PS: Katse käigus kasutati nii optiliste kui füüsikaliste mõõtmiste teostamiseks ühte ja sama seadet: taatlemata inimsilma. Kõik mõõtmistulemused on rangelt subjektiivsed.
PPS: Kui moded arvavad, et see on antud foorumi teemast täiesti mööda minev ja kasutu postitus, siis kustutage see teema.
