[Marvin]

Ma võtsin omaenda TR6 projekti alustades mõtiskleda, kas ma ikka tahan restaureerimisega tegeleda või tahaks autoga hoopistükkis sõita. Et auto on pärit keskkonnast ja ajastust, kus algselt täitsa toreda jõudlusega auto oli ära kaliforniseeritud ja seega umbes poolteist korda lahjem kui ta olla võiks ning kapotialune igatsugu veidrat ja tarbetut sodi täis, oli valik tegelikult lihtne teha. Lugesin musta numbrit puudutava dokumentatsiooni läbi ning sain aru, et selle alusel pole lootustki tekitada kombinatsiooni mõistlikust sõidetavusest ja musta numbri kõlbulikkusest. Kui ikka reeglid ütlevad, et valget 'muhku' ei tohi teha, siis edasi lugeda ei ole tegelikult väga põhjust. Autentsuse tõlgendamine mitte ajastutruuduse, vaid tehnilise punktuaalsuse kaudu ei sobi minu lähenemisega kohe teps mitte. NL ajastul värviti autosid just seda värvi nagu kätte saadi, kui keegi juhtumisi seda aega mäletama juhtub. Ja seega on tehniliselt 'valet' värvi auto väga ajastutruu, kui just mingit väga ägedat pärlmutrit sinna auto otsa ei taheta maalida. Samamoodi suhtun oma TR6 putitamisse - kapoti all on ainult need tükid, mis tol ajal olemas olid ning mida tegelikult ka järelturult osta sai, kuid mis võisid olla mõne teise mudeli küljes. Amerikaniseeritud TR6 käimapanekuks on alati kasutatud muude kuuesilindriliste Triumphide Euroopa mudelite tükke kombineerituna järelturukarpadega ning seda kõike teen ka mina. Äärmiselt ajastutruu, aga pole päris see, mida vabrik sinna kruvis. Protsendi ajab see muidugi valeks, aga auto samas teeb heaks. Valikute koht, eks ole.