Must number

Musta numbriga seoses olen viimasel ajal hakanud mõtisklema hinnatavate sõidukite vanusekriteeriumite üle.

Ajalooallikaid uurides olid 2003. aastal sellised nõuded, mis käisid ilusasti "ajaga kaasas":

25-49 aastat vanad sõidukid min. originaalsustase 90%
50-79 aastat min. originaalsustase 80%
80 aastat ja vanemad min. originaalsustase 70%

seega 2003. aastal 1970-1976. aasta auto originaalsus oleks pidanud olema musta numbri saamiseks 90%.

Alates 2011 eeskirju muudeti ning uuema otsa masinatel hakati rohkem originaalsust nõudma:

a) valmistamisajaga enne 1. jaanuarit 1930. a – vähemalt 70 % ulatuses;
b) valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1930. a kuni 31. detsembrini 1945. a – vähemalt 75 % ulatuses;
c) valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1946. a kuni 31. detsembrini 1960. a – vähemalt 85 % ulatuses;
d) valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1961. a kuni 31. detsembrini 1970. a – vähemalt 90 % ulatuses;
e) valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1970. a ja vähemalt 35 aastat tagasi – vähemalt 95 % ulatuses;

seega 2011. aastast alates 1970. kuni 1976. aasta auto originaalsus pidi tõusma 95% peale.
Küll aga ei käi vanusekriteeriumid enam ajaga kaasas ning ka nüüd 2020. aastal on 1970 kuni 1976. aasta auto originaalsuse nõue jätkuvalt 95%. Lisaks on ühes 95% paadis 1970. ja 1985. aasta masinad.

Praegu tundub natukene loomuvastane olukord, kus 2003. aastal oli musta numbri jaoks 1976. aasta auto originaalsuse nõue 90% ja nüüd 17 aastat hiljem on sama aasta auto originaalsuse nõue 95%.
Mina näeks siin hetkel lahendusena enne 1970 senistel kategooriatel -5% originaalsust ning 1970 kuni 1980 sättida 90% peale. Natuke irooniliselt areneksime siis 1976. aasta auto puhul 2003. aasta tasemele kuna hetkel oleme sellest maha jäänud Big Grin

Kuna tean, et käesolevat foorumit loevad ka musta numbri loomisel osalenud isikud siis oleks küsimus, et kas ühelt maalt on plaanis hakata protsente ka uuendama või panna need ajarattaga kaasas käima?
Vasta

Natuke veider tundub nende nõuete sidumine konkreetsete aastanumbritega. Tundub loogiline, et originaalsuse nõuded muutuks leebemaks sõiduki vananedes, mitte ei jääks aegade lõpuni samaks. 

Aga eks targemad kommenteerivad kui vajalikuks peavad.
Vasta

minu meelest on jälle igati loogiline jaotus, kui eesmärk ei ole viia musta numbrit massidesse ja seda omal moel devalveerida:
vanusenumber on üks asi, lisaks on aga ju ka aastati toodetud masinate arv (nt 1970s oli tootmisarv üle 3 korra suurem, kui 1950a) ning ka tõenäosused, et masinad kuliibinluseta kusagile vedelema jäävad (tunnetuslik, aga pigem ajas suurenev).

otsimootoriga leitav tootmisarvude graafik on nt selline:
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:...0_2013.png

Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Vasta

(14-02-2020, 15:34 PM)zazik Kirjutas:  Natuke veider tundub nende nõuete sidumine konkreetsete aastanumbritega. Tundub loogiline, et originaalsuse nõuded muutuks leebemaks sõiduki vananedes, mitte ei jääks aegade lõpuni samaks. 

Aga eks targemad kommenteerivad kui vajalikuks peavad.

Jah, peaks nagu kommenteerima...Inimesed on erinevad, tunded ja arvamused samuti. Ja Teil on veel lood hästi, minule tundub veider ja arusaamatu, et miks peavad üldse olema igasugused nõuded, protsendid, eksperdid ja komisjonid? Kas ei piisaks sõidukiomaniku enesetundest ja nägemusest, et kuulutada oma sõiduriist "tunnustatud vanatehnikaks"? Mille ta siis fikseerib vabas vormis paberinfokandjale ja kinnitab oma digiallkirjaga? Musta numbri xalmistaks samuti ise, valge numbri olemasolul saab seda teha lihtsalt musta ja valge markeri abil. 
Näiteks vanajalgratta alases tegevuses on midagi sellist ammu kasutusel, lgp. ksf! Valdo kordab iga-aastase vanajalgrattasõidu väljahõikamisel alati, et kas osavõtja jalgratta puhul on tegu "vanajalgrattaga" või mitte, see on iga osaleja sisetunde küsimus.
Ilmselt pole mõtet ka üle korrata, et sõidukid alates 1970 ja nooremad ei olegi tegelikult üldse "vanasõidukid", vanasõidukid on teatavasti äärmisel juhul enne 1963 aasta märtsi  toodetud masinad. Tegelikult  pole mina isiklikult autosid üldse kunagi õigeteks vanasõidukiteks pidanud... Toungue
Vasta

(14-02-2020, 15:54 PM)13piisab Kirjutas:  minu meelest on jälle igati loogiline jaotus, kui eesmärk ei ole viia musta numbrit massidesse ja seda omal moel devalveerida...
Kindlasti nii ei ole. Erinevate sõnavõttude peale, kus musta numbrit peetakse restaureerimiskonkursiks või rikaste inimeste eralõbuks, on musta numbri loomise juures olnud isikud tihtipeale sõna võtnud ja sellele vastu vaielnud, et must number on mõeldud siiski kõigile inimestele ja peaks igaühele jõukohane olema. Selle tõestuseks, et vähemalt viimasel ajal nii ka on, võib vaadata minu poolt toodud varasemat postitust ühe mosse kohta: #117

Nõuete ja protsentide igaveseks paikajätmine oleks ju otseselt vastupidine tegevus.

(14-02-2020, 16:04 PM)kass Kirjutas:  
(14-02-2020, 15:34 PM)zazik Kirjutas:  Natuke veider tundub nende nõuete sidumine konkreetsete aastanumbritega. Tundub loogiline, et originaalsuse nõuded muutuks leebemaks sõiduki vananedes, mitte ei jääks aegade lõpuni samaks. 

Aga eks targemad kommenteerivad kui vajalikuks peavad.

Jah, peaks nagu kommenteerima...Inimesed on erinevad, tunded ja arvamused samuti. Ja Teil on veel lood hästi, minule tundub veider ja arusaamatu, et miks peavad üldse olema igasugused nõuded, protsendid, eksperdid ja komisjonid? Kas ei piisaks sõidukiomaniku enesetundest ja nägemusest, et kuulutada oma sõiduriist "tunnustatud vanatehnikaks"?...
Vastuse sinu küsimustele annab ühe musta numbri looja (P. Veski) kommentaar ühe avariisse sattunud hobisõiduki kohta:

Kas oli Must Number??? Kui polnud, on tegu suvalise vana autoga! SELLEKS me kunagi Musta Numbri välja mõtlesime ja hr.Sirgi kaasabil ja mõtetel ka praegusesse juriidilisse seisu saime. Mustal Numbril on juriidiline tagapõhi ja riiklikult aksepteeritav tõestus selle auto "väärtusest". Nendest "seadustatud faktidest" EI SAA eraäri nimega Kindlustus mööda vaadata. Kõik muud hobiautod, mis ei ole ERALDI kasko-kindlustatud, on suvalised "roimad"...
Vasta

(14-02-2020, 17:50 PM)mossepower Kirjutas:  Vastuse sinu küsimustele annab ühe musta numbri looja (P. Veski) kommentaar ühe avariisse sattunud hobisõiduki kohta:

Kas oli Must Number??? Kui polnud, on tegu suvalise vana autoga! SELLEKS me kunagi Musta Numbri välja mõtlesime ja hr.Sirgi kaasabil ja mõtetel ka praegusesse juriidilisse seisu saime. Mustal Numbril on juriidiline tagapõhi ja riiklikult aksepteeritav tõestus selle auto "väärtusest". Nendest "seadustatud faktidest" EI SAA eraäri nimega Kindlustus mööda vaadata. Kõik muud hobiautod, mis ei ole ERALDI kasko-kindlustatud, on suvalised "roimad"...

Olles selle konkreetse suvalise "roima" ehitaja, väitsin siis ja väidan ka nüüd, et must number on kinnise seltskonna eralõbu mida jagatakse tsunftisiseselt ikka eriti heldelt. Need suvalised "roimad" on tihti oluliselt kvaliteetsemalt taastatud ja paremas tehnilises seisus kui "eliit staatust" omavad "riiklikult aktsepteeritava tõestatud väärtusega" sõidukid. Pahtlist, tatist ja joptvajumatist koosnevaid suitseva mootoriga mustanumbrilisi on piisavalt nähtud mõistmaks et selle seltskonna ideed paberil ja päriselus kokku ei lähe.
Siinkirjutaja ei oma, ega hakka ka eales omama "musta numbriga" sõidukit ning plaanib ka edaspidi igal hooajal tuhandeid kilomeetreid ringi kärutada oma ligi poole sajandi vanuse puristide meelest hävitatud välimuse ning tehnikaga vanasõidukiga. Vanatehnika hobi edendamine ei võrdu garages oma suksu mustalt numbrilt tolmu pühkimise, foorumites jutustamise ning aastas saja kilomeetrise läbisõiduga; vanatehnika hobi on vana tehnika liikluses hoidmine, see pisiasi kipub aga puristidel meelest minema


Tegelikult järele mõeldes võiks ju ühe mustanumbrilise soetada ning teha temast midagi sarnast nagu tehti Nymmiku 02ga. Päris lahe oleks sellise musta numbri masinaga ringi sõita 
[Pilt: lada3_s1800x0_q80_noupscale.jpg]
Vasta

Päris nii ka ei üldistaks. Eesti must number on sõitnud ka FIA ERC (historic regularity), see on nüüd vast see teine äärmus.

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, E21 320/6 
Vasta

(15-02-2020, 15:55 PM)Kytt Kirjutas:  Olles selle konkreetse suvalise "roima" ehitaja, väitsin siis ja väidan ka nüüd, et must number on kinnise seltskonna eralõbu mida jagatakse tsunftisiseselt ikka eriti heldelt. Need suvalised "roimad" on tihti oluliselt kvaliteetsemalt taastatud ja paremas tehnilises seisus kui "eliit staatust" omavad "riiklikult aktsepteeritava tõestatud väärtusega" sõidukid. Pahtlist, tatist ja joptvajumatist koosnevaid suitseva mootoriga mustanumbrilisi on piisavalt nähtud mõistmaks et selle seltskonna ideed paberil ja päriselus kokku ei lähe.
Siinkirjutaja ei oma, ega hakka ka eales omama "musta numbriga" sõidukit ning plaanib ka edaspidi igal hooajal tuhandeid kilomeetreid ringi kärutada oma ligi poole sajandi vanuse puristide meelest hävitatud välimuse ning tehnikaga vanasõidukiga. Vanatehnika hobi edendamine ei võrdu garages oma suksu mustalt numbrilt tolmu pühkimise, foorumites jutustamise ning aastas saja kilomeetrise läbisõiduga; vanatehnika hobi on vana tehnika liikluses hoidmine, see pisiasi kipub aga puristidel meelest minema
No ikka päris nii ka ei ole. Musti numbreid ei jagata nagu sooje saiasid. Ja kui väidad, et omadele jagatakse heldemalt siis ole aga mees ja näita kohe näpuga kes see lurjus oli kes jagas! Big Grin  Niisama pole mõtet lõksutada. Püüame kohe kinni ja anname ata ata! Aga tead, tule meie kampa! Kui ka samamoodi käitud, taastad ja suudad viia oma sõiduki sellisesse seisukorda nagu nõuded, võid ka ju samamoodi musta nr. saada. Toungue  Aga ilmselt tahad seal natuke kõrvale hiilida nagu Sinu jutust selgub. Big Grin

Mis puutub aga taastamiste kvaliteeti siis mis kasu on näiteks ilusal ja läikival asjal kui see on tehtud valesti? Tõesti, on võimalik teha ilusamini ja paremini aga kui seal on mingid valed nüansid siis minuarust on see täitsa jama. (ei viita Sinu sõidukile mida pole näinud, sellest ei räägi ka ).
Vanema auto liikluses hoidmine on aga hoopis teine teema.

Üleliigne kraam vahetusteks ja realiseerimiseks...... http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/298633/

Pakkuda erinevaid veneaegseid kiilrihmasid. Uuri asja!

Üleliigsed veljed ja kummid:
http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/407007/
Vasta

Ma võtsin omaenda TR6 projekti alustades mõtiskleda, kas ma ikka tahan restaureerimisega tegeleda või tahaks autoga hoopistükkis sõita. Et auto on pärit keskkonnast ja ajastust, kus algselt täitsa toreda jõudlusega auto oli ära kaliforniseeritud ja seega umbes poolteist korda lahjem kui ta olla võiks ning kapotialune igatsugu veidrat ja tarbetut sodi täis, oli valik tegelikult lihtne teha. Lugesin musta numbrit puudutava dokumentatsiooni läbi ning sain aru, et selle alusel pole lootustki tekitada kombinatsiooni mõistlikust sõidetavusest ja musta numbri kõlbulikkusest. Kui ikka reeglid ütlevad, et valget 'muhku' ei tohi teha, siis edasi lugeda ei ole tegelikult väga põhjust. Autentsuse tõlgendamine mitte ajastutruuduse, vaid tehnilise punktuaalsuse kaudu ei sobi minu lähenemisega kohe teps mitte. NL ajastul värviti autosid just seda värvi nagu kätte saadi, kui keegi juhtumisi seda aega mäletama juhtub. Ja seega on tehniliselt 'valet' värvi auto väga ajastutruu, kui just mingit väga ägedat pärlmutrit sinna auto otsa ei taheta maalida. Samamoodi suhtun oma TR6 putitamisse - kapoti all on ainult need tükid, mis tol ajal olemas olid ning mida tegelikult ka järelturult osta sai, kuid mis võisid olla mõne teise mudeli küljes. Amerikaniseeritud TR6 käimapanekuks on alati kasutatud muude kuuesilindriliste Triumphide Euroopa mudelite tükke kombineerituna järelturukarpadega ning seda kõike teen ka mina. Äärmiselt ajastutruu, aga pole päris see, mida vabrik sinna kruvis. Protsendi ajab see muidugi valeks, aga auto samas teeb heaks. Valikute koht, eks ole.
Vasta

Must number on pigem näitamaks kuidas autod oleksid välja näinud kasutades tänapäevaseid materjale ,tehnoloogiaid ja tehnikat.Tänasel päeval on vast veel võimalus leida mõni Žiguli mis on algses konditsioonis ja seisukorras,kuid võib-olla käiguosa mõningad detailid pinnaroostega.Mulle pakuti  4 aastat taga ühte sellist mis pealt oleks vajanud ühe esitiiva ja ukse alaosa värvimist mis olid tungrauaga ära kriibitud ja salongi kokku korjamist kuna oli kasutusel ilma tagaistmeteta.Ei leidnud ma selle asja jaoks motivatsiooni kuna niisama temaga kulgemine huvi ei pakkunud ja musta numbri härradele poleks sobinud ,sest pole piisavalt üle lakutud mis siis ,et peaaegu 40 aastat vanal autol on mingid aja jäljed Spekulatsiooniks kui see Russo-Balt mis Venes ette võeti oleks Eestis valmis tehtud ,kuhu ta kvalifitseeruks,ilmselgelt kallite lelude kategooriasse ,sest sisuliselt on autost järgi ju ämber ilma numbrita ja teadupärast isevalmistatud auto ei tohi sarnaned tehasetööle.
Elvise BMW taastamise juures mainiti et kere juures kasutati tolleaegseid tehnoloogiaid ka viimistlusel.
Las see must number jääb neile kellele meeldib pihu vahel kõik vanad asjad uueks teha mis siis ,et need asjad näevad kordades paremad välja kui nad tehasest tulid,nagu üks Volgamees ütles ,et tema pole oma elus viisakat tehasest tulnud autot näinud,kõik olid parajad kööbakad.
Vasta

...eks targemad kommenteerivad...
Muidu on siin foorumis tarku küll, kes kassi on varmad sõna ja trükikirjaga solvama, õpetama ja piki päid ja per.set andma, aga siia pole nad veel paraku jõudnud.
Niisiis, kõik vahepeal kirjutatu on väär ja ei vasta tõele. Mälu järgi hakkan lõpust parandama...
Vanatehnika ei ole ainult russobaldid ja žigulid/volgad. Juba eelnevalt vihjasin, et autod ei ole üleüldse eriti õige vanatehnika. Üldse ei ole vanatehnika mingi VAZ 2106 mida ma ise oma väikeste räpaste kätudega 1984-l aastal Togliatti linnas valmistasin - no pole võimalik, et need on VANATEHNIKA, ma olen ju veel elus ja ilmselt paremad aastad on veel ees (kuna siiamaani pole neid veel olnud).
Nii - tehasest tulnud autod olid kõik parajad kööbakad...kas see "Volgamees" on mõnes tehases ka ise autusi teinud? Loomulikult olid nad kõik "kööbakad", liinid liikusid pidevalt, vazi tehases vast 2 x kuu jooksul oli mingi liinide seisak mõni mõned minutid. Kui sul kruvid otsa said või suruõhu kruvikas saba andis või poritiib külge ei hakanud - keegi ei pannud selle pärast liini seisma, mul oli venelane joptvojumati ja esiistmega kohe seljas ja kiskus mind pers.est pidi autost välja, kui ma sinna liiga kauaks uurakile sisse jäin... ja kes neid kõiki jõudis liini lõpus üle vaadata. Ja need "superluxid" ma tegin ka kõik "pihuvahel ilusaks", las nüüd teised ka teevad, kui viitsivad ja oskavad.
Lisaks - vanatehnika on veel (või pigem) ka lennukid, laevad, paadid, hobuvankrid, sinised saksa silokombainid ja mõnede veidrike arvates ka jalgrattad. Kas ka neid tehnikašedöövreid ei peaks vääristama "musta numbriga", märgiga, mis näitab, et tegemist on tunnustatud vanatehnikaga?
Siinkohal olekski vist sobilik mainida, et mina, kui Eesti Jalgrattamuuseumi teadusnõukogu liige, olen valmis isehakanud eksperdina hindama jalgrattaid ja väljastama neile nõuetele vastamise korral musti numbrimärke, väikese lisatasu eest ka helesiniseid ja kollaseid.
Veel ei vasta tegelikkusele see väide, mida ma täpselt enam ei mäleta, aga mõte oli jällegi selline, et "õige vanatehnikaga tegelemine" on selle käigus ja sõidus hoidmine, mitte foorumites kekutamine, pläkutamine ja teiste solvamine, siin ei päde vanarahva kalambuur - suuga teeb suure Limusiini, käega ei kärnast peerukaarikutki, ei ole nii. Vanatehnikaga tegelemine on isegi see, kui sa takistad teistel sellega tegeleda, vaat nii on tegelikult!  Cool
Vasta

(17-02-2020, 01:45 AM)kass Kirjutas:  ...
Lisaks - vanatehnika on veel (või pigem) ka lennukid, laevad, paadid, hobuvankrid, sinised saksa silokombainid ja mõnede veidrike arvates ka jalgrattad. Kas ka neid tehnikašedöövreid ei peaks vääristama "musta numbriga", märgiga, mis näitab, et tegemist on tunnustatud vanatehnikaga?
... 
Ikka kõiki tehnikaimesid tuleb musta numbriga ehtida, meil maanteemuseumis on lausa üks teehöövel aastast 1926 nimega Bitvargen ja musta numbriga A060 hingekirjas
Vasta

Sellest on ju ka aru saada, et "mõisnike" peole pole vaesed oodatud. Eks sellest ka need vastuolud. Kõik need jamad oleksid olemata olnud kui mingeid värvilisi numbreid oleks jagatud ka neile kellel vähe kehvemini renoveeritud massin. Kahjuks pole ka looduses võrdsust, seega hetkel on asjad nii. 

Aga kui nüüd päris vanatehnikast rääkida siis minuarust oleks üks puutelgedega vanker õige eesti asi! Millegipärast pole näinud kellegil taastamisel. Ja ma ei taha olla nende ekspertide nahas kes peaksid selle vankri hindamise juures olema. Vigu leitakse ilmselt iga kodara ja oksakoha juurest ja rahvas ka tambiks taastaja mutta. Big Grin Tarku on tavaliselt karjade kaupa kes teavad kuidas asi peab välja nägema ja hoiaks jumal selle eest kui sa peaksid eksima. Big Grin 
T.

Üleliigne kraam vahetusteks ja realiseerimiseks...... http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/298633/

Pakkuda erinevaid veneaegseid kiilrihmasid. Uuri asja!

Üleliigsed veljed ja kummid:
http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/407007/
Vasta

(17-02-2020, 01:45 AM)kass Kirjutas:  ...Üldse ei ole vanatehnika mingi VAZ 2106 mida ma ise oma väikeste räpaste kätudega 1984-l aastal Togliatti linnas valmistasin - no pole võimalik, et need on VANATEHNIKA...
2106 on sisuliselt "arhailine puuvanker" kuna selle põhikonseptsioon on siiski 1960`ndate esimeses pooles väljatöötatud Fiat 124. Lisaks on vähemalt 2003. aastast saadik olnud võimalik ka esimese väljalaskeaasta 06-le (1976) ka musta numbrit vanusepõhiselt taotleda.

Küll aga on hiljuti VANATEHNIKA piiri (35 aastat) ületanud sellised varaseima tootmisaastaga uus-uunikumid (ing k. youngtimer) nagu Ford Sierra, Audi 100 C3, BMW E30 (kõik kolm 1982), VW Golf mk. 2 (1983). Nõukogde tehnikast VAZ 2108 (1984) ja järgmine aasta (2021) on tulemas peale ka Moskvich 2141 (1986).
Lisaks koos Alekoga saavad "uunikumiks" ka BMW E32 ja Audi 80 (B3) ning aasta hiljem ka E34. Nende BMW-de ja Audi puhul on minul hetkel selline isiklik arvamus, mida ksf. kass väljendas VAZ 2106 suhtes. Aga matemaatika ei valeta ning aeg tiksub lisaks autodele ka meile endile, mis tõenäoliselt selliseid arvamusi põhjustab.

Hiljuti oli sellest aja edasiminekust ka väga hea näide, et kuidas Sierra ja Audi 100 C3 on nüüd juba reaalselt vanatehnikaga välismaale reisimiseks täitsa sobilikud sõidukid (Viide).

Aga tulles minu poolt alustatud algse arutelu juurde tagasi ja tuues Aleko näite, siis praeguste seadustega on ületuleval aastal 1971. aasta AZLK 408 ja 1987. aasta AZLK 2141 ühes 95% originaalsuse musta numbri kategoorias. Minu arvates on siin midagi väheke viltu.

Aga neile kellele must number ühel või teisel põhjusel ei meeldi/ei sobi tuletaks meelde, et see on õnneks täiesti vabatahtlik. Ja samuti ei keela keegi endale sobivamat nt. "halli numbrit" proovida välja töötada.
Vasta

Teen ettepaneku juurutada vikerkaare värvi number. Saavad kõik, või õigemini peaaegu kõik oma värvi numbril Big Grin
Vasta

(17-02-2020, 13:00 PM)ZIL 131 Kirjutas:  Teen ettepaneku juurutada vikerkaare värvi number. Saavad kõik, või õigemini peaaegu kõik oma värvi numbril Big Grin
Just, olgu vikerkaare värvi aga pea-asi, et must välja paistaks. Big Grin

Üleliigne kraam vahetusteks ja realiseerimiseks...... http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/298633/

Pakkuda erinevaid veneaegseid kiilrihmasid. Uuri asja!

Üleliigsed veljed ja kummid:
http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/407007/
Vasta

Aastad lähevad, külajutud jäävad. 

Vanasõidukite "elitaarses" klubis on 31.12.2019 seisuga 618 Eesti mootorsõidukit. Kui kellelgi on andmeid selle kohta, et must number on saadud mingitel muudel kui seadustes kirjapandud põhimõtetel, siis palun anda teada konkreetsed faktid. Suitsev võib mõni vanasõiduk tõesti olla, kuid seda ikkagi oma tehnilistest eripäradest tulenevalt. Iga sõiduki hindamisel ei ole eksperdid tõesti olnud kõigist kõrvalekalletest teadlikud, kuid kõik me areneme. Täpset statistikat ei ole tehtud, kuid ca pooled vanasõidukite omanikud ei kuulu üldse klubidesse. Mulle endale tundub, et see elitaarsuse jutt ei ole enam põhjendatud. Pigem on küsimus valikutes (kas ikka on soov omada vanasõidukit või lihtsalt hobisõidukit) või võimetes. 

Vanasõiduki must number on organiseerunud vanethnikaharrastajate poolt välja võideldud erisus, et eristada originaalsena säilinud või taastatud vanu sõidukeid nendest, mille originaalsus või tehniline seisukord ei ole lähedane valmistajatehase nõuetele. Ettepanekud vanuse, protsentide ning tehnilise seisukorra osas on kahtlemata teretulnud ning kõige parem tee täna on selleks Eesti Vanatehnika Klubide Liidu liikmete hulka kuuluvate vanatehnikaharrastajate klubide kaudu. Võib loomulikult ka kirjutada foorumites ning esitada üksikisikuna ettepanekuid riigile, kuid viimaste tegevuste viljakus võib olla madalam. Foorumeid meie seadusandluse loojad eriti ei loe ning üksikisiku asemel eelistatakse läbirääkimiste partneritena selliseid organisatsioone, kes esindavad arvestatavat osa selle valdkonna harrastajatest. Eesti Vanatehnika Klubide Liit ehk EVKL koondab hetkel 11 vanatehnikaklubi peaaegu 500 liikmega. Paljud "klubi" nime all tegutsevad ühendused on kahjuks juriidilises mõttes "mitte keegi", kuna neil puudub juriidiline keha. See on aga vajalik selleks, et teha kindlaks, kes on liikmed ning millised on selle ühenduse nimel sõna võtvate isikute volitused. 

Kuna EVKL esindab vanatehnikaklubisid ning tegutseb oma liikmetelt saadud volituste alusel, siis ongi tänane vanasõidukite regulatsioon kompromiss vanatehnikaklubide ettepanekutest ning riigi vastutulekust neile ettepanekutele. Vanatehnikaklubid ei ole seni soovinud, et "musta numbriga" sarnane regulatsioon oleks ka noorematel kui 35. aasta vanustel sõidukitel või et see kehtiks sellistele sõidukitele, mida võrreldes valmistajatehase tehniliste nõuetega on oluliselt muudetud. Seda järgmistel põhjustel. Esiteks seisavad vanatehnika klubid eelkõige vanatehnika eest ja teiseks puudub pädevus hinnata ümberehitatud sõidukite ohutusele vastavust. Kui sõiduk on originaalne ehk sarnane tehasest väljunud seisukorrale, siis on see tagatiseks, et tema tehnoseisund vastab valmistajatehase nõuetele. Teistsugune mootor, istmed või muud tehnilised detailid paraku eeldavad teistsugust tehnilist oskust. 

Viimastel aastatel on vanatehnika klubid avaldanud soovi muuhulgas muuta hindamise põhimõtteid, et musta numbri saaks ka säilinud sõidukid. Juba täna on hulk selliseid sõidukeid musta numbri saanud, millel on ka kriime või mõni interjööri detail kahjustatud. Igale juhtumile lähenetakse individuaalselt, kuid juba on esitatud ettepanekud riigile, et säilinud sõidukitel oleksid ka seadusandlusega lubatud pinnakatte kahjustused ning interjööris kahjustused. Selle eesmärgiks on enam väärtustada algupäraste sõidukite säilimist. Kui aga masin on taastatud, siis ei ole mingit põhjust väärtustada taastamistöö järgselt tekkinud vigastusi. Need on uuesti taastatavad. Eesti on seejuures võtnud paljudest muudest riikidest erineva suuna - kui mujal nõutakse, et kogu sõiduk olgu originaalne, siis meie väärtustame ka üksikute originaalsete detailide säilitamist. Näiteks auto interjöör on küll väsinud aga originaalsena säilitamiseks kõlbulik, aga kere vajab ülevärvimist. 

Originaalsusprotsendid on samuti ülevaatamisel. Tänased nõuded ei kehti mitte aastast 2011, vaid aastast 2006. Loomulikult on aeg edasi liikunud ja need vajavad korrigeerimist. Enne 2006. aastat olid vaid klubidesisesed kokkuleppelised nõuded, mis riigi tasemel vanasõidukina tunnustamist ei andnud. Seetõttu varasemaid põhimõtteid tänaseks aluseks ei saa võtta. Olid ka ajad, kus rahvusvaheline vanasõiduki mõiste hõlmas vanusepiiri 25 aastat, kümmekond aastat tagasi läks kogu maailm järk-järgult üle 30 aasta piirile. 

Õnneks on Eesti Vabariik demokraatlik ning mõistlik riik ning vanatehnika ja hobisõidukitega on võimalik suuremate piiranguteta tegeleda. Sõiduautodel ja mootorratastel ei ole mootorsõidukimaksu, kindlustuskohustus on oluliselt leebem kui muudes riikides. Õigupoolest puudub seisvatel masinatel kindlustuskohustus - ole ainult ise tähelelepanelik ja tee arvutis vastavad toimingud. Seetõttu ongi minu jaoks arusaamatu, miks tekitab see must number mõnes inimeses nii negatiivset emotsiooni. Kui on olemas arvestatav hulk hobisõidukitega tegelejaid, kes oma jõu koondavad ning suudavad riigile pakkuda arvestatavat partnerlust (muuhulgas tagada, et tegevus on seaduslik ning eristaatust ihalevad sõidukid on ka ohutud), siis vanatehnikaharrastajad on seda kindlasti toetamas. Tehnikahuvi on meil ühine ning vanatehnika kõrval on paljudel ka mõni kaasaegsem hobisõiduk garaazis ootamas. Jalgrattad ja hobusõidukid on loomulikult ka vanatehnikaharrastaja silmis meie harrastuse auväärsed liikmed. Nad lihtsalt ei vaja nii keerulist hindamise süsteemi, kuna ei vaja riiklikku registreerimismärki. 

Isiklikult mina austan ühtviisi nii ennesõjaaegse auto taastajat kui kaasaegse auto tuunijat. Kuni me kasutame tehnikat mõistlikult ning ohutult, oleme lõpuks ju sama mõtteviisi kandjad. Rohkem sallivust ning mõistmist - nii saavad kõigi huvid ühiselt esindatud.
Vasta

Oih, see oli nüüd küll üks pikk vilunud sõnaseadja kirjatükk Smile. Aga.... kogu lugupidamise juures ei ole ma kindel, kas Eesti ühiskonnas on ikka kohane juurutada suhtumist 'tehke oma MTÜ ja tehke ise oma seadusi, meie tegime endale sellise, sest riik tahab meiega rääkida ja foorumitega nad ei räägi'. See ei tundu olevat kõige jätkusuutlikum skeem, sest me ei saa ühiskonda nii paljudeks organiseeritud kildudeks taguda, et kõikide huvid kuidagi seadusesse raiutud saaksid. Pealegi pole see väide ka lõpuni tõde - näiteks mootorrataste lisatahvlid kõrgema lubatud kiirusega lõikudel sõiduautosid tähistavate kõrvale tekkisid just sellisest mitteformaalsest suhtluskanalist käivitunud algatuse tulemusel.  ee.mootorratas meililisti algataja Erik Konka tegi kirja, seda võeti kuulda, praktika muutus - suurepärane!
Sestap ongi kohane püüda mõelda algusest peale suuremale pildile, ja see suurem pilt on tehnikakultuur tervikuna. Kas meie tehnikakultuurile on olulisemad laitmatult üles vuntsitud Žigulid või Jarmo maalitud kustomid või hoopis mõni torudega kiireltsõiduauto- mina ei võta öelda. Aga kui seadusandjalt on saadud tehnikakultuuri säilitamiseks mingi manööverdamisruum, siis ei ole ehk kõige parem plaan seda manööverdamisruumi väga kitsalt ära monopoliseerida/privatiseerida? Tähendusliku sõiduki definitsioon võiks olla palju laiem ning ekspertide pädevusala samuti, tahan ma öelda. Kuivõrd praeguseks on musta numbrisse puutuv ainuke koht autonduses, kus ekspertidel midagi öelda on, siis võiksid need eksperdid töötada selle nimel, et meie tehnikamaailm ilusam ja toredam ja avaram oleks. Ülejäänu on ametnikud monopoliseerinud ning treivad selliseid toredaid pärleid, mida võib lõputult tsiteerima jäädagi. Tähendust ei saa protsendiga mõõta, tahan ma öelda. Seega võiks protsent olla vaid üks kriteerium paljudest, mille alusel sõidukite olulisust kultuuriruumis markeeritakse.
Vasta

Vanatehnika tunnustamise asjatundjad tunnevad VANATEHNIKAT, kuid neil ei ole parima tahtmise juures samaväärset ega ligilähedast oskust ja pädevust hinnata kaasaegsete autode-mootorrataste tehnilist seisukorda ning ohutust. Eriti veel selliste sõidukite, mis on ümber ehitatud. Seetõttu ei saa musta numbri eksperte automaatselt kaasata. Küll aga on vanatehnikahuvilised igati koostööaltid, et jagada oma kogemusi ja olla toeks kõigile tehnikaharrastajatele. 

Musta numbri regulatsioonides on oluline lähtekoht originaalile vastavus. Mis ei tähenda, et customautod oleksid kuidagi alaväärtustatud. Numbrimärgi värvus on lihtsalt väike kiiks (võib nimetada ka edevuseks) - paljudes riikides sellist eristamist ei tehta. Näiteks Lätis on soovi korral võimalik omanikul võtta tavanumbri formaadis, aga lihtsalt VS-tähisega number. Soomes saab musta taustaga numbri võtta, kuid see ei ole kohustuslik. 

Lisaks vanasõidukile on erisused ka võistlussõidukil. Ei ole sugugi välistatud, et laiemalt hobisõidukitele kehtestatakse mingisugune eriregulatsioon, kuid selleks on ilmselgelt vajalik organiseeritud initsiatiiv ning vanasõiduki või võistlussõidukiga sarnase regulatsiooni kehtestamiseks ka organisatsioon, kes tagab nõuetele vastavuse. Vanasõidukiks tunnustamise eeldus on originaalsus ning valmistajatehase nõuetele vastav tehniline seisukord. See tagatakse läbi vanatehnika asjatundjate õppepäevade, sõidukit hindab iga kord kaks asjatundjat ning vajadusel kaasatakse teisi spetsialiste. 

Valmistajatehase originaalist (modernsemalt tüübikinnitusega sõidukist) ümberehitatud sõiduki tehnilise seisukorra ja ohutuse hindamiseks on riik juba kehtestanud normid ja nõuded, mis oluliselt erinevad vanasõiduki tunnustamisest. Tegelikult on iga sõiduk oma omaniku jaoks eriline ning selle liigitamine hobisõidukiks sageli subjektiivne. Kahtlemata on autod loodud sõitmiseks, kuid läbides igal aastal autoga mitu tuhat kilomeetrit ei ole enam tegemist hobisõitmisega, vaid ilmselgelt ka praktilise abivahendiga. Mõni musta numbriga auto sõidab ka aastas mitu tuhat kilomeetrit ning see tähendab, et tänaseks saavutatud ülevaatuse periood võib tulevikus olla võimatu ka vanasõidukitele. Oleme vanasõiduki regulatsioonide positiivse tulemuse saavutanud just nende argumentidega, et nii vanu sõidukeid kasutatakse piiratud ulatuses (hooaeg vaid mõni kuu aastas ja sõidumugavus ei ole võrreldav kaasaaegse autoga) ning kui on viidud auto originaalsesse konditsiooni (või on sellisena säilinud), siis üldjuhul neid ka igapäevasõidukina ei kasutata. Väiksem läbisõit ongi andnud võimaluse saada pikem ülevaatuse periood.

Kui keegi maalib või kleebib oma kaasaegsele autole triibud või leegid, kas see muutub siis hobisõidukiks? Kui õpime seda piiri tõmbama, siis on lihtsam ka edasi liikuda. Õnneks ei ole hobisõidukite kasutamine kuidagi piiratud ning ammugi ei piira seda vanasõidukite regulatsioon. 

Vanasõiduki regulatsioonis loetakse originaalseks ka originaaliga äravahetamiseni sarnased detailid. Ajastukohaste originaalist erinevate varuosade kasutamine ei ole keelatud - vastupidi, see on üsna levinud ning üldjuhul oluliselt originaalsusprotsenti ei vähenda. Kui tegemist on valmistajatehase poolt heakskiidetud tuuningdetailidega, siis ei ole need ka aluseks originaalsuse vähendamisel. Kui üle 35-aastasel sõidukil ei ole plaanis teha olulisi muudatusi, siis on mõistlik ekspertidega juba taastamistööde käigus konsulteerida ning ei ole üldse võimatu saada ka vanasõidukina tunnustamine.  Kui on plaanis aga sellele mudelile mitteettenähtud mootorit kasutada, kasutada muud veermikku, lõigata katus maha, asendada pidurid või eemaldada/muuta valmistaja ohutusvarustust, siis ei ole paraku vanasõiduki regulatsiooni asja. Värvkatte osas on ajastukohased muudatused aktsepteeritavad, kuid vanasõiduk peab senise praktika järgi olema ikkagi selline, nagu ta esimesele ostjale võidi üle anda. Žiguli puhul on seetõttu värvivalik üsna piiratud, kuid kapitalistlikes riikides võis tellida endale sobivas värvis ja varustuses sõidukeid juba aastakümneid tagasi. Oluline on siis leida ka seda kinnitavad tõendid.

Vanatehnikaharrastajad on otsustanud hoida ja väärtustada tehnikaajalugu sellisena nagu ta tehaseväravast välja sõitis. Loomulikult on hoidmist ja väärt ka ajalugu, mis tekkis auto kasutamisel selle remontimisel käepäraste vahenditega ning ka mingil viisil omaniku jaoks paremaks või pilkupüüdvamaks tegemisel. Selle pärandi hoidmisega tegelevad aga teised inimesed, kes peavad selleks oma kriteeriumid paika panema. 

Vaadates Marvini pingutusi Triumphi ehitamisel ei välistaks ma seda, et õigesti ja ajastukohaselt lähenedes võiks ka see auto tulevikus sõita musta numbriga. Mõistlik on inglise autosid tundva eksperdiga läbi arutada, kui suure kaaluga on kõrvalekalded päris tehaseoriginaalsusest ning koguda vajalik kirjandus, mis kinnitab just selliste tuuningdetailide sobivust. 

Vanatehnikaharrastajad ei vastandu ega pea end paremaks. Lihtsalt tegeleme oma väikese nišiga vastavalt oma võimetele segamata teisi. Iga ühendus peab end kuidagi piiritlema ja see on normaalne. Ootan juba põnevusega edasisi arenguid ja olen igati valmis kogemust jagama muude hobisõidukite eestkõnelejatega. Hoiame ikka kokku ja oleme toetavad. Kui midagi on vaja teha, siis teeme ära. Kellegi teise mahategemine ei tee tegelikult elu paremaks.
Vasta

Ma tahaks loota, et minu kui selle keskkonna siin uustulnuka mõtteavaldused kuidagi kellegi mahategemisena ei tundu. Minu jutu sisu oli see, et auto väärtust tehnikakultuuri osana ei määra vaid tema originaalilähedus ning musta numbri algatajad väärivad kindlasti kiitust selle eest, et selline ekspertide heakskiidul põhinev mehhanism loodud on.  Võiks lihtsalt püüda seda musta numbri loodud prigu kasutada ka selleks, et oskajad saaksid rohkem luua. Taastamine on tore ja lugupidamist vääriv, kuid inimeseks olemise kõige olulisem osis on ikkagi looming. Liiklusvahenditega seotud tehniline looming aga on Eestis paraku tõsiselt pärsitud.
Kas maaling võib olla tunnustamist vääriv loomingu väljendusviis? Nii ja naa. Lihtsalt kiireltsõidutriipude pealemaalimine ilmselt autole väärtust ei lisa, aga võib muidugi olla ka teisiti. Ekstreemseks näiteks võib tuua ühe Opentrackil üle nipli sõidetud Viperi taassünni võidusõiduautona, mis ühtlasi on Marko Mäetamme maal. Kultuurisündmus missugune, ehkki Dodge insenerid ja disainerid ei võinud uneski näha, et midagi sellist kunagi juhtuda võiks. 
Enese Triumphi viin sellisesse korda, et vajadusel saaksin selle musta numbri kõlbuliseks mõistliku vaevaga viia. Seda vajadust praeguses õigusruumis ei ole, kuid peab olema valmis selleks, et süsinikupõletajaid aina rohkem ahistatakse ning säherdine tegevus võib ka vanatehnikaharrastust valusalt lüüa. Selleks on arukas valmis olla ning must number võib raskel ajal olla väga vajalik langevari.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: gazik, jürimees, lamjak, 4 külali(st)ne