02-07-2021, 11:39 AM
Vanasõidukite regulatsioonis toimunud muudatused on tehtud Eesti vanatehnikaklubide ühisel soovil Eesti Vanatehnika Klubide Liidu kaudu. See tähendab, et vastavaid muudatusi on soovinud kõik klubid, kes esindavad organiseerunud vanatehnikahuvilisi. Paljud huvilised ei ole klubides ning seetõttu nende hääl kahjuks alati kohale ei jõua, kuid demokraatia ongi enamuse võim läbi vastavate esindusorganisatsioonide. EVKL koosolekud, õppepäevad ja ümarlauad on siiski olnud avatud ka mitteorganiseerunud huvilistele, kes saavad samuti avaldada oma arvamust, kuid paraku mitte hääletada.
Varasem vanasõidukeid puudutav regulatsioon kehtestati 2006. aastal samasuguse esindusdemokraatia kaudu ehk klubidesse kuuluvate huviliste ühiste ettepanekute alusel. Riiki väga ei huvita meie harrastus ning selle reguleerimine, kuid õnneks on Eesti Vabariik ja tema ametnikkond siiski vastutulelik. Mõistlikud ja vajalikud ettepanekud on saanud ka riigi toetuse.
15 aastat tagasi oli klubide sooviks kehtestada vanasõidukitele sellised nõuded, mis eeldasid tõesti eeskujulikku ning nö tehase väravast väljasõitmise tehnilist ning visuaalset seisukorda. Pinnakattekahjustusi, korrosiooni ja kahjustusi interjööris ei lubatud ning see eeldas üldjuhul sõiduki restaureerimist. Originaalsena säilinud sõidukitel oli samuti võimalik saada must number, kui nad olid nende eelnimetatud kriteeriumide järgi säilinud. Originaalsusprotsent võimaldas lubada ka väiksemaid kahjustusi.
Eesti vanatehnikaharrastus ning kogu maailma arusaam vanatehnika harrastamisest ja säilitamisest on vahepealse ajaga oluliselt edasi arenenud. Üha enam väärtustatakse tehases viimistluskvaliteedi säilitamist ka olukorras, kus see on aastakümnetega saanud kahjustusi. EVKL koosolekutel ning vanasõiduki asjatundjate õppepäevadel on viimastel aastatel korduvalt arutatud ja vaieldud selle üle, millised nõuded võiksid olla säilinud sõidukitel. Nende arutelude tulemusel on tehtud ettepanekud riigile ning 29.05.2021 kehtestas EVKL üldkoosolek ka säilinud sõidukite hindamise põhimõtted (nendega saab tutvuda register.evkl.ee - alajaotis tunnustamise protseduur). Meie erinevus näiteks Soome süsteemist seisneb selles, et Eestis aktsepteeritakse ka sõiduki osalist säilitamist originaalina (näiteks auto on üle värvitud, kuid interjöör on originaalne või mootorratta mootor on taastatud, kuid värvkate on kahjustustega originaal). Paljudes riikides on nõue, et säilinud sõidukil ei tohi ühtegi detaili vahetada ega taastada. See ei tähenda, et need põhimõtted ei võiks olla kasutusel ka Eestis - lihtsalt musta numbri saamiseks me nii karmid ei ole.
Kahtlemata muutub tulevikus musta numbri saamine lihtsamaks ning Eesti vanasõidukite visuaalne pilt kirjumaks. Loodetavasti on 15 aastat senist praktikat ning üle 750 tunnustaud vanasõiduki piisav vundament, et suudame ka edaspidi hoida kvaliteedi lippu kõrgel, kuid laiendada samal ajal sõidukite ringi, kes saavad musta numbri. Must number ei restaureerimiskonkursi esikoht, vaid lävend. On iga sõidukiomaniku enda otsustada, kas ta soovib vaid läbida kvalifikatsiooni ning pääseda lõppvõistlusele või püüdleb ta veelgi suurema täiuslikkuse poole.
Vanasõidukina tunnustamise nõuded leevenevad ka läbi originaalsusnõuete muutumise. Kui varem oli kõigil alates 1971. aastast valmistatud sõidukitel nõutav originaalsus 95%, siis nüüd on kriteeriumiks sõiduki reaalne vanus. 35-39 aastat vanadel sõidukitel on endiselt originaalsusnõue 95% (tänase seisuga siis valmistamisaasta 1982 või uuem), kuid edasi kukub iga kümnendiga nõutav originaalsus 5% võrra. Mõne sõiduki puhul, mis täna originaalsusnõuetele ei vasta, võib mõni aasta ootamist siiski ukse avada.
Ees on uued väljakutsed ning lai tööpõld nii ekspertidele kui harrastajatele. Vanasõiduki vanusepiir on endiselt 35 aastat.
Varasem vanasõidukeid puudutav regulatsioon kehtestati 2006. aastal samasuguse esindusdemokraatia kaudu ehk klubidesse kuuluvate huviliste ühiste ettepanekute alusel. Riiki väga ei huvita meie harrastus ning selle reguleerimine, kuid õnneks on Eesti Vabariik ja tema ametnikkond siiski vastutulelik. Mõistlikud ja vajalikud ettepanekud on saanud ka riigi toetuse.
15 aastat tagasi oli klubide sooviks kehtestada vanasõidukitele sellised nõuded, mis eeldasid tõesti eeskujulikku ning nö tehase väravast väljasõitmise tehnilist ning visuaalset seisukorda. Pinnakattekahjustusi, korrosiooni ja kahjustusi interjööris ei lubatud ning see eeldas üldjuhul sõiduki restaureerimist. Originaalsena säilinud sõidukitel oli samuti võimalik saada must number, kui nad olid nende eelnimetatud kriteeriumide järgi säilinud. Originaalsusprotsent võimaldas lubada ka väiksemaid kahjustusi.
Eesti vanatehnikaharrastus ning kogu maailma arusaam vanatehnika harrastamisest ja säilitamisest on vahepealse ajaga oluliselt edasi arenenud. Üha enam väärtustatakse tehases viimistluskvaliteedi säilitamist ka olukorras, kus see on aastakümnetega saanud kahjustusi. EVKL koosolekutel ning vanasõiduki asjatundjate õppepäevadel on viimastel aastatel korduvalt arutatud ja vaieldud selle üle, millised nõuded võiksid olla säilinud sõidukitel. Nende arutelude tulemusel on tehtud ettepanekud riigile ning 29.05.2021 kehtestas EVKL üldkoosolek ka säilinud sõidukite hindamise põhimõtted (nendega saab tutvuda register.evkl.ee - alajaotis tunnustamise protseduur). Meie erinevus näiteks Soome süsteemist seisneb selles, et Eestis aktsepteeritakse ka sõiduki osalist säilitamist originaalina (näiteks auto on üle värvitud, kuid interjöör on originaalne või mootorratta mootor on taastatud, kuid värvkate on kahjustustega originaal). Paljudes riikides on nõue, et säilinud sõidukil ei tohi ühtegi detaili vahetada ega taastada. See ei tähenda, et need põhimõtted ei võiks olla kasutusel ka Eestis - lihtsalt musta numbri saamiseks me nii karmid ei ole.
Kahtlemata muutub tulevikus musta numbri saamine lihtsamaks ning Eesti vanasõidukite visuaalne pilt kirjumaks. Loodetavasti on 15 aastat senist praktikat ning üle 750 tunnustaud vanasõiduki piisav vundament, et suudame ka edaspidi hoida kvaliteedi lippu kõrgel, kuid laiendada samal ajal sõidukite ringi, kes saavad musta numbri. Must number ei restaureerimiskonkursi esikoht, vaid lävend. On iga sõidukiomaniku enda otsustada, kas ta soovib vaid läbida kvalifikatsiooni ning pääseda lõppvõistlusele või püüdleb ta veelgi suurema täiuslikkuse poole.
Vanasõidukina tunnustamise nõuded leevenevad ka läbi originaalsusnõuete muutumise. Kui varem oli kõigil alates 1971. aastast valmistatud sõidukitel nõutav originaalsus 95%, siis nüüd on kriteeriumiks sõiduki reaalne vanus. 35-39 aastat vanadel sõidukitel on endiselt originaalsusnõue 95% (tänase seisuga siis valmistamisaasta 1982 või uuem), kuid edasi kukub iga kümnendiga nõutav originaalsus 5% võrra. Mõne sõiduki puhul, mis täna originaalsusnõuetele ei vasta, võib mõni aasta ootamist siiski ukse avada.
Ees on uued väljakutsed ning lai tööpõld nii ekspertidele kui harrastajatele. Vanasõiduki vanusepiir on endiselt 35 aastat.